„Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili Tema loodute seas. Teadke seda, mu armsad vennad! Iga inimene olgu aga kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama. Sest mehe viha ei soeta õigust Jumala ees. Seepärast pange maha kõik rüvedus ja rohke kurjus ning võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge.“ (Jk 1:17–21)
Head kirikulised!
Tänased pühakirjatekstid kõnelevad Jumala headest ja täiuslikest andidest. Need kõnelevad tõe sõnast, Jeesuse Kristuse evangeeliumist, mis sünnitab meid uuele elule. Need kõnelevad lohutajast, Pühast Vaimust, kelle abi, tuge ja juhtimist me oma ellu palume. Need kinnitavad meile, et ka kõik maine hea ja täiuslik and tuleb Jumalalt. Kui suudame neid ande väärtustada ja vastu võtta nagu Jumala enese kätelt, siis oskame ehk paremini väärtustada ka oma argipäeva: igapäevast tööd ja õpinguid, tervist ja kodu, kõiki inimesi, kes meid ümbritsevad. Jumala toel ja temale tänuks elades ja töötades saab ka meie argipäev pühitsetud.
Tänu ja rõõm on ka ülestõusmisaja märksõnad. Meie eluolukorrad võivad olla erinevad: kui murevarjud kogunevad, kohustused ja ajapuudus normaalset elu pärsivad, on rõõmule raske kohta leida. Rõõm ülestõusmisest on aga selle poolest eriline, et seda ei saa võtta ainult emotsioonina, kerge pinnavirvendusena, mis peagi möödub. See on rõõm, mis on sügavalt juurdunud Jeesuse Kristuse lunastustöös, tema surmas ja ülestõusmises. Tõe sõna, evangeelium, mis suudab päästa meie hinge, on taevalik and, milles ei ole muutust ega varjutuste varju.
Jaakobuse kirja autor toob esile evangeeliumi olulisi omadusi, milledest üks on praegusel ajal eriti aktuaalne. Evangeelium on kurjuse vastand, sellel on võime võita kurja, päästa meid kurja käest, puhastada meie hingi! Viha, rüvedus ja rohke kurjus ei soeta õigust Jumala ees, vaid seda teeb tasaduses vastu võetud sõna. Praegu, kui kurjus näitab sõja läbi oma tegelikku võigast palet, keerleb kogu maailm relvade ümber, neid vajatakse ja toodetakse järjest rohkem, täiuslikumaid, täpsemaid – selleks et tappa.
Kristlastena oleme oma Issandalt saanud vaimse relva, evangeeliumi, mille kaudu Jumal sünnitab uut elu. Jumala sõna saame usaldada ka siis, kui see on maailma silmis tühine, naeruväärne ja kasutu. See ei lase meil masenduda ja oma palvekäsi jõuetult rüppe langeda ka keset kurjuse tekitatud kaost.
Me näeme ja kuuleme, et ka muusad ei ole kahurite kiuste vaikinud, vastupidi, nende hääl kostab endisest tugevamalt. Olen jälginud veebilehekülge Classical Voice, kuhu on koondatud info Ukraina heaks peetavate kontsertide kohta kogu maailmas: muusikute ja artistide reaktsioon on olnud kiire ja võimas. Cantate pühapäevaga alanud nädalal saame laulda oma Issandale, kosutada oma hinge ja kinnitada oma usku lauldud palves. Martin Lutheri sõnul on kirikulaul kahekordne palve: sõna võimendub läbi muusika, jõudes nõnda sügavamale ja kaugemale, tehes nii oma head tööd inimestes.
Jaakobuse kiri on tuntud ka selle poolest, et see sisaldab praktilist eetilist õpetust. Lühikesed manitsused tänases kirjakohas on hingehoidlikult väga kõnekad: olgem kärmed kuulama, pikaldased rääkima ja pikaldased vihastuma, võtkem sõna vastu tasaduses. Kannatlik ja keskendunud kuulamine, tark ja kaalutletud kõne ning oma emotsioonide valitsemine on otseselt seotud sellega, kas ja kuidas me oma ligimest väärtustame. Me kõik vajame probleemide rahulikku ja tarka kaalumist, heatahtlikku juhendamist ja toimimiseks ettevalmistamist. Vajame rahu ja keskendunud lähteseisundit, et aktiivse toimimise periood oleks viljakas.
Just seda said kogeda Jeesuse jüngrid ülestõusmisajas, kui nad olid eraldunud osadusse ja palvesse, püüdes saada selgust ülestõusnud Jeesuse õpetustes ja lohutust kurbusele õpetaja peatsest lahkumisest. Jeesuse sõnum tänases evangeeliumis oma jüngritele on, et neid (et meid) ei jäeta üksi: ta läkitab Lohutaja, Tõe Vaimu, mis sünnitab usku ning toob selguse patu, õiguse ja kohtu kohta. Alles siis, kui jüngrid olid ennast kogunud ja vastu võtnud Püha Vaimu, läkitati nad suurtele tegudele.
Ka meie tegevus peaks lähtuma sisemisest inimesest ja jõust, mis sünnib osaduses Püha Vaimuga. Teenimisametite puhul on oht, et kogu meid käivitav impulss tuleb meist väljastpoolt: me lahendame teiste probleeme ja elame teiste elusid. Kui tuleb kaua oodatud puhkus, võimalus olla viimaks iseenda päralt, ei oskagi nagu midagi teha – küllap on see kummaline tühjuse ja nõutuse tunne teile tuttav.
On hea teada, et kui oleme end ammendanud, kui meie jõuvarud on tühjaks saanud, ei pea me ise sellest tühjusest midagi tegema. Ega me suudakski, sest ainult Jumal on võimeline mitte millestki midagi tegema. Meid ei ole jäeta üksi, Jumal taastab ja väestab meid läbi isikliku osaduse ja palve. Tema sünnitab meid oma tõe sõna kaudu, ta istutab oma sõna meisse ja laseb sellel kasvada.
Kui laenata prohvet Hesekielilt motiivi, siis Jumalal on meist igaühele oma rullraamat, mille peame ära sööma. Seal on Püha Vaimu sõnad meile, väga isiklikud ja kordumatud, mida saame sügavale südamesse võtta. Jumal läheneb igale inimesele kui tervikule ega anna meile midagi, mis on vastuolus meie isikupäraga. On öeldud, et inimene on see, mida ta sööb, küllap kehtib see ka vaimuliku toidu osas: kas sööme sõjauudiseid ja laseme masendusel endas kasvada või kinnitame end Jumala sõnaga ja laseme oma Issandal endas head tööd teha. Tema abistav käesirutus meie ellu loob usku uskmatusse, osadust võõrandumisse, lepitust vaenutsemisse, jõudu jõuetusse, julgust argusesse ja lootust lootusetusse. Olgem tänulikud nende andide eest!
Tiina Janno (1963) on EELK Saarte praostkonna vikaarõpetaja.
