Eesti roomakatoliku kirikus on Jumala sulase, peapiiskop Eduard Profittlichi elulugu, vaimulikku tööd ja märtrisurma ning tema märtrisurma mainet põhjalikult uuritud alates 2017. aastast, kui Eesti apostellikus administratsioonis algas piiskopkonna faas. Nende uurimuste keskmes ei olnud Jumala sulase tehtud vaimuliku töö ulatus, vaid pigem tema kui kristliku eeskuju mõju katoliiklastele ja tema märtrisurm.
Peapiiskop Eduard Profittlich täitis kõiki oma kohustusi suure armastusega, järjepidevate pingutustega suutis ta ellu viia kõik, mida Jumal temalt ootas – olla ustav Kristusele ja Tema kirikule ning Tema kuningriigile.
Profittlich, esimene katoliku piiskop Eestis peale protestantlikku reformatsiooni, küüditati Tallinnast Peeter-Pauli katedraalist otse Püha Altari juurest Siberisse 1941. aastal ja ta suri Venemaal, Kirovi vanglas 22. veebruaril 1942. aastal.
Peapiiskop Eduard Profittlich oli usus valmis vastu võtma märtrisurma. Tal oli võimalus Eestist lahkuda, kui algas okupatsioon, kuid Kristusele sõnakuulelikuna jäi ta paigale. See oli tema vabadus võtta vastu märtrisurm Kristuses ja meil on sellest ka kirjalikud tunnistused. Otsus jääda oma karja juurde sündis sügavas palves.
Katoliku kirikus on õndsakskuulutamise protsessi tähendus nii usuakt kui ka armastuse tegu. Õndsakskuulutamise protsess ei ole sündmus ühe katoliiklasest püha inimese vastu huvi äratamiseks, õndsakskuulutamise protsess ei ole ka nõukogude ideoloogia ohvrite mälestamine. Õndsakskuulutamise protsess on midagi suuremat ja kõrgemat, midagi, mis on samal ajal ka pühakute osadus – see on meile antud arm. Õndsakskuulutamise protsess on katoliku kiriku tunnistus surnud inimese taevasse pääsemisest ja võimest teha eestpalvet nende eest, kes palvetavad tema nimel. Täna tahaksin seda aspekti lühidalt tutvustada, vahetult pärast ajaloolise konteksti loomist eelkõnelejate poolt.
Usu nimel surnud märtrid ei elanud mitte ainult kristluse esimestel sajanditel, me teame paari viimase sajandi märtreid, kes andsid oma elu just usu nimel ja hukkusid julma kohtlemise tõttu. Paavst Franciscus on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et tänapäeval pole märtreid vähem kui kristluse esimestel sajanditel. Kannatlikkus, tagakiusamine ja märtrisurm on märgid sellest, et need inimesed käivad Issanda jälgedes.[1] Ka Eesti ajaloost näeme, kui palju inimesi, eriti vaimulikke, hävitas see ideoloogia. Kuid oma märtrisurma kaudu on nad ellu viinud Kristuse lunastuse sõnumi (Kl 1:24) ning on uue maailma, uue Euroopa ja uue ühiskonna alus, nagu on kunagi öelnud püha paavst Johannes Paulus II.[2]
Need eelpool mainitud kaks suurt paavsti on osutanud märtrisurma pühaduse tõelisele mõttele ja Jumala sulane Eduard Profittlich oli selle tunnistajaks oma elu ja märtrisurmaga. Me peame sellega arvestama. See on õndsakskuulutamise protsessi jaoks oluline.
Issanda jälgedes käimine
Profittlichil oli 1940. aastal võimalus Eestist lahkuda, kuid tal tekkisid kahtlused − kuidas lahkuda oma rahvast, kuidas lahkuda oma karjast, kelle peakarjaseks ta meie Lunastaja Issanda Jeesuse Kristuse poolt oli saadetud. 1940. aastal kirjutas ta kuulekana Rooma ja küsis Pühalt Isalt Pius XII-lt, mida teha – kas jääda Eestisse või lahkuda Saksamaale. Juba selles kirjas 1940. aasta oktoobrist märgib ta, et on valmis ohverdama oma elu jumalariigile: „Tahaksin lisada, et olen ka valmis täie südamerahuga vastu võtma ohverduse Jumala kuningriigi eest sellel maal ning kogu töö ja kõigi kannatuste eest, mida nendes muutunud oludes on vaja jumalariigi huvides.”[3]
Jumala sulane Profittlich otsustas Eestisse jääda ning ta kommenteeris oma otsust tähelepanuväärsete sõnadega: „Kuigi ma ei saa kuidagi ennustada ega ette näha, milline saab olema minu saatus või millised ohvrid on ees ootamas, lähen ma sellele teele täielikus usalduses Jumala vastu ja sügavalt veendununa, et kui Jumal kõnnib minuga, ei jää ma kunagi üksi. Olen ka kindel, et ohver, mille ma sellel maal niiviisi toon Jumala kuningriigi nimel, kannab ühel või teisel viisil vilja.“
Need sõnad kirjutas ta kardinal Maglionele veebruaris 1941, paludes õnnistust pühalt isalt Pius XII-lt oma otsusele Eestisse jääda. Samal ajal kirjutas ta sugulastele Saksamaal kirja, kus ta ütles: „…et saaksin olla kõiges – mis see ka poleks – ustav oma kõrgele ja pühale kutsumusele ja missioonile ning anda Kristusele ja Tema Kuningriigile kogu oma vägi ja kui see on Tema püha tahe, siis ka oma elu. See oleks mu elu ilusaim lõpp…“[4]
Täitis Kristuse lunastuse sõnumi
Näeme, et need ülaltoodud lühikesed märkused kinnitavad, et Jumala sulane Eduard Profittlich suri Nõukogude Venemaal märtrina. Ta ohverdas oma elu Jumala kuningriigile. Ta võttis oma risti ja läks üles Kolgatale, koges kuude kaupa Kristuse kannatusi Kirovi vanglas ning sai nii uue elu, Jumalariigi, Lunastaja Issanda sõnumi ja tõe tunnistajaks. Eduard Profittlich viis oma elu ja surmaga ellu sõnumi Kristuse lunastusest.
Tänapäeval ei ole tema õndsakskuulutamise protsessi eesmärk mitte ainult meenutada meile tema voorusi ja märtrisurma, vaid tuletada meile meelde, et eranditult iga kristlane on kutsutud pühadusele ja Kristuse lunastuse sõnumi täitmisele. Palume kõigil ustavatel inimestel paluda armu ja palvetada iga päev eestpalve Jumala sulase Eduard Profittlichi eest. Ja kui midagi küsida, siis seda ka antakse.
Ja ma tõesti usun, et Jumala sulane Eduard Profittlich on tänulik meie palveid vastu võttes ja ta tänab meie Issandat, et me täidame Kristuse missiooni maa peal – ja see on tema pühaduse tee meieni.
Kokkuvõte
Õndsakskuulutamise protsess on jõudnud Rooma. Selle aasta jooksul lõpetame positio. Positio on kogu kanoniseerimiseks esitatud dokumentatsiooni põhjalik kokkuvõte, mis võtab kokku kandidaadi elu ja kangelaslike vooruste ning märterluse uurimuse. Loodetavasti aitab ja hoiab meid palvetes Jumala sulane.
Marge-Marie Paas (1976), PhD, on Eesti Rooma-Katoliku Kiriku pressiesindaja ja piiskopkonna postulator peapiiskop Eduard Profittlichi õndsakskuulutamise protsessis.
Peapiiskop Eduard Profittlichi märtrisurma 80. aastapäevale pühendatud veebikonverentsi ettekanne 15. märtsil 2022.
Loe veel:
Stephan Lipke, Santo subito? Peapiiskop Eduard Profittlichi märtrisurma 80. aastapäevale pühendatud veebikonverents.
Maria Chiara Dommarco, Vabadus lahkuda ja vabadus jääda: E. Profittlich ja Püha Tooli suhted.
[1] Paavst Franciscus, avalik audients, 11. detsember 2019.
[2] Vrd Paavst Johannes Paulus II (2001) Üle lootuse läve (Crossing the Thereshold of Hope). Eesti Apostellik Administratuur, 175.
[3] 31. oktoobril 1940 kirjutas Profittlich riigisekretär kardinal Maglionele kirja Rooma, et küsida Püha Isa arvamust, kas jääda paigale või lahkuda Eestist.
[4] Profittlichi viimane kiri sugulastele, Eesti Apostelliku Administratsiooni koopia (saksa keeles).
Ajakirjas Kirik & Teoloogia väljendatud seisukohad ei pruugi kattuda ajakirja toimetuse seisukohtadega.
