ISSN 2228-1975

Vabadus lahkuda ja vabadus jääda: E. Profittlich ja Püha Tooli suhted

Oma lühikeses kõnes tahaksin keskenduda Eduard Profittlichi elu ühele aspektile, mida pean oluliseks, nimelt tema kutsumuse kujunemisele tema elu küpsemas eas toimunud dialoogis kahe paavstiga: Pius XI ja Pius XII. Usun, et see aspekt on asjakohane igaühe – eriti katoliiklaste, aga mitte ainult katoliiklaste – jaoks, kes tema isikut lähemalt käsitleb. Ühest küljest on suhe paavstiga, mis on tavaliselt vahendatud ametlike väljaannete, kõnede jne kaudu, katoliiklase usu jaoks põhjapanev ja seda Peetruse karisma erilise rolli tõttu katoliku kirikus. Teisest küljest, usaldus ja vabadus, millega kaks paavsti jesuiitidega suhtlesid, on konstruktiivne näide autoriteedi võimu teostamisest ning alluva vabast ja teadlikust reageerimisest. Lühidalt öeldes väljendub selles dünaamika mis mõjutab paljusid inimesi ja erinevates valdkondades.

Profittlichi soov saada 1920. aastatel misjonäriks Venemaal sündis kindlasti väga konkreetsest ajaloolisest hetkest. Bolševike revolutsioon oli veelahe, mis taaselustas katoliiklaste misjonilootused idapoolsetel aladel. Idale keskendumine sai uue tõuke juba enne revolutsiooni puhkemist, kui paavst Benedictus XV hakkas pöörama tähelepanu misjonitööle ja katoliiklike misjoniasutuste tegevusele nendel aladel. Ta käivitas mitmeid heategevuslikke algatusi pagulaste, sõjavangide ja vaeste heaks ning asutas Motu proprio „Dei providentis” kaudu 1. mail 1917 Idakiriku koguduse (ld Congregatio pro Ecclesia Orientali). Koguduse prefekt oli paavst ise. Selle koguduse ülesandeks oli kõigi idas asuvate katoliku kirikutega suhtlemine ja kontaktide hoidmine, et aidata neil arendada ja säilitada nende õigusi ning nende liturgilist ja vaimset pärandit.

15. oktoobril 1917, paar päeva enne bolševike revolutsiooni, asutas Benedictus XV ka Paavstliku Idamaade Instituudi (ld Pontificium Institutum Orientale), et saada paremini aru idakirikute erinevatest hoiakutest ja koolitada vaimulikke, kes osalevad misjonitöös idapoolsetel aladel. Asutamisdokument „Orientis Catholicis” esitleb uut instituuti kui „õiget kõrgema taseme idamaade tundmise õppeasutust urbe’s”. Seda institutsiooni iseloomustas konfessioonidevaheline avatus, sest algusest peale võisid seal käia mitte ainult ida- ja ladina katoliiklased, vaid ka õigeusklikud.

Lisaks pani Benedictus XV erilist rõhku misjonitegevusele ka apostelliku kirja „Maximum Illud” avaldamisega 30. novembril 1919. See dokument rõhutas mõningaid misjonäride ja misjoni erijooni, mis olid uuenduslikud või oma ajas olulised, ja kinnitas Usulevitamise kongregatsiooni (ld Congregatio de Propaganda Fide) keskset rolli misjonitegevuse koordineerimisel. Erijoonte hulka kuuluvad keskendumine kohalike vaimulike haridusele ja väljaõppele, nii et nad saavutaksid täieliku sõltumatuse misjonäridena tegutsevatest vaimulikest, misjonäride täielik lahutamine oma päritolumaa ilmalikest huvidest ja lõpuks ka erilise tähelepanu osutamine seminaristide ja preestrite haridusele.[1]

Kui Achille Ratti astus 1922. aastal Pius XI nime all paavstitroonile, osutas ta oma tegevuses erilist tähelepanu Venemaale ja idamaadele. Tegelikult oli monsenjöör Ratti veetnud suurema osa oma diplomaatilisest teenistusest Ida-Euroopas: nuntsiusena Poolas ja seejärel apostliku külalisena Balti riikides.[2] Pontificium Collegium Russicum asutati 1928. aastal katoliku vaimulike jaoks, itta suunatud uuenenud misjonitöö algatuse käigus, et suurendada nende teadmisi Venemaa ja slaavi ajaloost ning Bütsantsi riituse teooriast ja praktikast.

Tähtis oli ka paavsti missioon Venemaale, mis toimus aastatel 1922–1924. Kuigi see missioon oli oma olemuselt diplomaatiline ja heategevuslik ning välistas selgesõnaliselt jutlustamise, oli see samas oluline näide heategevuse kaudu läheduse saavutamisest, mis võib soodustada dialoogi usklike ja ateistide ning erinevate konfessioonide järgijate vahel. Tsaariaja-järgsel Venemaal valitses aastatel 1921–1923 tõsine näljahäda, mida süvendas 1921. aasta põud. Leninlik valitsus kasutas seda ettekäändena, et anda kirikuvara rekvireerimise kampaaniaga kirikule ränk hoop. Sotsiaalmajanduslik olukord halvenes sel määral, et uus Nõukogude riik jõudis kokkuvarisemise äärele. Pius XI juhtis oma entsüklikas „Ubi Arcano Dei Consilio” tähelepanu Ida-Euroopa elanikele, kes kannatasid nälja ja epideemiate käes.[3] Selle vältimiseks lubas Lenin välisriikide abimissioonidel Venemaale siseneda ja elanikke aidata.

Nende hulgas oli ka Pius XI läkitatud missioon, mis oli saadetud püsivaid kontakte looma, muutes missiooni alaliseks uusi põlvkondi toetavate erialakoolide näol. 1924. aastal, olles seljatanud hiljuti kehtestatud uue korra kokkuvarisemise ohu, likvideeris leninlik valitsus kõik välisesindused, sundides neid tagasi tõmbuma. Kahe Nõukogude territooriumil veedetud aasta jooksul andsid 12 paavsti saadikut ja nende kaastöölised kohalike elanike ja kirikute heaks väärtusliku panuse, varustades neid toidu ja riietega, saates raha ja leiba jumaliku liturgia pühitsemiseks ja aidates sellega nii katoliiklasi kui ka õigeusklikke,[4] otsides pärast maailmasõda ja bolševike revolutsiooni kadunuks jäänud inimesi ning leides neid mõnel juhul isegi õnnekombel.[5]

Veelgi enam, paavsti saadikud mängisid olulist rolli teabeallikana, kuna Püha Tooli käsutuses olid mehed, kes suutsid anda vahetut teavet Nõukogude Liidu territooriumil toimuva kohta, mis oli kasulik ka läänemaailma valitsustele ja meediale. Nuntsiatuurid ja naaberriigid mängisid keskset rolli Venemaa esinduse infovoo vahendamisel: tänu sellele oli võimalik edastada kirju ja telegramme, mida paavsti saadikud soovisid Rooma saata. Sellega seoses tuleb mainida Praha, Varssavi ja Berliini nuntsiatuure ning Läti ja Poola valitsuste ametnike abi.[6] See roll jätkus ka järgnevatel aastakümnetel, sest diplomaatilised suhted Püha Tooli ja Venemaa vahel taastati teatavasti alles 1990. aastal. Vahepealsel ajal elasid naaberriikides pagulaste kogukonnad, peamiselt bolševike repressioonide eest põgenenud venelased, ning seal elasid alaliselt ka õigeusklikud ja ida-katoliiklikud kogukonnad. Niisiis, isegi kui Venemaa oli katoliku misjonäridele tol ajal kättesaamatu, siis Poola, Saksamaa ja Balti vabariigid mitte.

Pius XI mure idariituse usklike pärast puudutas üht keelt noore Profittlichi südames, kes 1920. aastate algusest avaldas oma ülemustele soovi minna Venemaale misjonäriks. Just aastatel 1922–1924 toimunud paavsti missiooni ajal Venemaal saatis paavstlik komisjon Pro Russia noore preestri tema väljendatud soovi alusel Kraakovisse Jeesuse Pühima Südame Kolledžisse filosoofiat ja teoloogiat õppima. Pärast õpingute lõpetamist saadeti ta tertsiaaniajaks Czechowice-Dziedzicesse ja seejärel määrati hingekarjasena teenimise ajaks Opolesse. 1928. aastal lahkus Profittlich Poolast, et minna Hamburgi preestriks, kes vastutas selle linna poola kogukonna eest. Vahetult pärast viimase tõotuse andmist Jeesuse Seltsis 1930. aastal saadeti Profittlich piiskop Michel d’Herbigny ettepanekul Tallinna.

Eesti pealinnas koosnes katoliiklik kogukond tegelikult peamiselt poolakatest, kelle keelt Profittlich valdas ning ka väikesest grupist sakslastest ja leedulastest. Lisaks oli luterliku enamusega Eestis märkimisväärne hulk vene õigeusklikke. Benedictus XV ja Pius XI pontifikaatide ajale omasel valikul toetada Venemaa evangeliseerimise püüdlust olid ühele saksa jesuiidile kindlasti ettenägematud tagajärjed. Oluline on siinjuures see, et ta leidis end võtmetegelase rollist Eesti katoliku kiriku taassünnis pärast riigi iseseisvumist Esimese maailmasõja lõpul.

Kuni 1918. aastani kuulusid Eesti katoliiklikud kogukonnad Mogiljovi piiskopkonda ja pärast Eesti iseseisvumist liitusid nad Riia piiskopkonnaga. Eesti kiriku taassünni oli algatanud jesuiit Antonio Zecchini, kelle Pius XI määras 1924. aastal Eesti apostellikuks administraatoriks. Ametlikult viidi tema töö 1930. aastatel lõpule, kui Profittlich määrati 1931. aastal Zecchini ametijärglaseks; katoliku kirik registreeriti ametlikult Eestis 1932. aastal ning Saksa jesuiit pühitseti 1936. aastal Adrianopoli piiskopiks ja seejärel Tallinna peapiiskopiks.[7]

Profittlichi teenimise aeg tõuseb esile selle tähelepanu poolest, mida ta osutas kohaliku kiriku iseärasustele. Tegelikult aitas Profittlich vaatamata Poola elemendi tugevale kohalolule teadvustada eesti katoliiklaste usulist identiteeti. Eelkõige julgustas ta seal viibivaid preestreid eesti keelt õppima ning toimetas kahte väljaannet: eestikeelse palveraamatu (1932) ja igakuist perioodilist väljaannet „Kiriku Elu” (1933), mis olid suunatud Eesti haritlastele, et nad oleksid teadlikud katoliku kiriku arusaamadest erinevates küsimustes ja luua seeläbi viljakat dialoogi kogu riigi jaoks. Ta kasutas seda perioodilist väljaannet, et selgitada eesti haritlastele erinevate kristlike usutunnistuste suhete probleeme, deklareerides avalikult vastastikuse solidaarsuse ja koostöö vajalikkust, samas varjamata oma soovi nende Rooma kirikuga taasühinemiseks.[8] Sama nägemust väljendas paavst Pius XI mõni aasta varem entsüklikas „Ecclesiam Dei”, milles ta kutsus katoliku ja õigeusu kristlasi üksteisega suhtlema, et suurendada teadmisi üksteise ajaloost ja traditsioonidest.

Nõukogude invasiooniga Eestisse 1940. aasta juunis, pärast Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist 1939, levis usuline tagakiusamine ka sellesse riiki.[9] Kuna Profittlich omas nii Eesti kui ka Saksa kodakondsust, oleks ta võinud Tallinnast lahkuda ja Saksamaale ümber asuda, kuid teadupärast otsustas ta jääda. Otsusele eelnenud nädalatel veensid mõned „nii kummaliselt“ kokku langenud asjaolud, nagu peapiiskop oma lähedastele kirjutas, teda jääma: „Jumala tahtmine on, et ma siia jään.“ Profittlichi paigalejäämise otsust kinnitas Pius XII kirjas, mille jesuiit sai kohe pärast valiku tegemist, kus paavst kinnitas tema otsuse oma nõusolekuga. Tegelikult avaldas Pius XII tunnustust peapiiskopi valikule eest püsida eesti rahva kõrval, jättes samas jesuiidile selles isiklikus ja delikaatses otsuses täieliku vabaduse.[10] Niisiis, pärast kohvri ja seljakoti pakkimist, ootas Profittlich 1941. aasta juunis oma arreteerimist ja lõpetas oma maise elu Venemaal, Kirovi vanglas.[11]

Jesuiidist isa Profittlichi vaba ja teadlik pühendumine oma kutsumusele, isegi kuni märtrisurma tunnistamiseni, sündis ja arenes vahendatud ja seejärel otseses dialoogis Püha Tooli autoriteediga. Viimane oli ajalooliste olude sunnil loobunud Venemaa missioonist ja tundis muret idapoolsete usklike saatuse pärast. See aitas kaasa noore jesuiidi preestri soovile mitte teelt eksida, aga ka ennast täielikult teostada nende usklike hingehoidlikul teenimisel, kelleni võis sel ajal kaugemal idas jõuda.

Veelgi enam, Profittlichile, kellel oli vabadus valida, kas jääda või lahkuda pärast Nõukogude okupatsiooni algust, oli lohutuseks Pius XII avaldus, mis läks jesuiidi enda valikuga samas suunas. See tähendab tunnistust sügavast ühtsusest Rooma piiskopiga, kelle tahet olla lähedal kõigile rahvastele tõestas peapiiskop Profittlich, Seda tehes jagas ta lõpuni Eesti rahva saatust.

Maria Chiara Dommarco (1993) on ajaloolane ja tema uurimissuunaks on kirikulugu Ida-Euroopas.

Peapiiskop Eduard Profittlichi märtrisurma 80. aastapäevale pühendatud veebikonverentsi ettekanne 15. märtsil 2022. Inglise keelest tõlkinud Kreet Aun.


Loe veel:

Marge-Maria Paas, Teekond pühaduse poole. Jumala sulase, peapiiskop Eduard Profittlichi õndsakskuulutamine.

Stephan Lipke, Santo subito? Peapiiskop Eduard Profittlichi märtrisurma 80. aastapäevale pühendatud veebikonverents.


[1] Dommarco, M. C. (2020) « Эдмунд А. Уолш SJ и Католическая ассоциация социального обеспечения на Ближнем Востоке (CNEWA): основание и развитие папской организации/Edmund A. Walsh and the Catholic Near East Welfare Association: birth and development of the papal agency ». Христианство на Ближнем Востоке/Christianity in the Middle East, N°4.

[2] Modesto, P. (1969) Pio XI e la Russia, in Pio XI nel trentesimo della morte. Milano, 661−680, 661.

[3] „The belligerents of yesterday have laid down their arms but on the heels of this act we encounter new horrors and new threats of war in the Near East. The conditions in many sections of these devastated regions have been greatly aggravated by famine, epidemics, and the laying waste of the land, all of which have not failed to take their toll of victims without number, especially among the aged, women and innocent children.“ Entsüklika Ubi Arcano Dei Consilio, paragrahv 10. Saadaval siin https://www.vatican.va/content/pius-xi/en/encyclicals/documents/hf_p-xi_enc_19221223_ubi-arcano-dei-consilio.html

[4] Dommarco, M. C. (2020) Un compito eccezionale e rischioso. Il governo bolscevico e la missione della Santa Sede al tempo della carestia degli anni Venti. Mosca, 195−220.

[5] Ibid., 168−169.

[6] Ibid., 53, 59, 101, 112, 242.

[7] Dzwonkowski, R. „La Chiesa cattolica in Estoni (1945−1991)“. Mikrut, J. (toim.), La Chiesa cattolica e il comunismo in Europa centro-orientale e in Unione Sovietica, 599−603, 599; vt ka https://www.ra.ee/tuna/en/a-jesuit-professor-between-east-and-west-130-years-since-the-birth-of-eduard-profittlich/

[8] Vt https://www.ra.ee/tuna/en/a-jesuit-professor-between-east-and-west-130-years-since-the-birth-of-eduard-profittlich/

[9] Dzwonkowski, R. „La Chiesa cattolica in Estoni (1945-1991)”. Mikrut, J. (toim.), La Chiesa cattolica e il comunismo in Europa centro-orientale e in Unione Sovietica, 599−603, 600−601.

[10] Vt https://www.osservatoreromano.va/it/news/2021-02/quo-043/volonta-di-dio-br-che-io-resti-qui.html

[11] Vt http://www.catholicmartyrs.org/index.php?mod=pages&page=profitliharticle

Ajakirjas Kirik & Teoloogia väljendatud seisukohad ei pruugi kattuda ajakirja toimetuse seisukohtadega.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Artiklid
Urmas Nõmmik

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English