„Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka?” (Mt 7:3)
Mäletan, kuidas umbes 16 aastat tagasi pidin sel teemal koolikirjandit kirjutama. See mälestus tundub mulle kohati uskumatu. Ei meenu, et kirjanduse tunnis oleks käsitletud selle iidse õpetuse algallikat. Jeesusest ei räägitud mulle koolis midagi. Isegi mitte ajalootunnis. Võib öelda, et see on Jumala ime, et võisin piiblitarkuse üle juba siis mõelda ja selle pinnalt kirjutada.
„Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka? Või kuidas sa võid oma vennale öelda: „Lase ma tõmban pinnu sinu silmast välja!” ja ennäe, sul endal on silmas palk? Sa silmakirjatseja, tõmba esmalt palk oma silmast välja, ja siis sa näed pindu oma venna silmast välja tõmmata!” (Mt 7:3–5)
Jeesus paneb Mäejutluses inimesi läbi mõtlema, millised tõsiasjad kellelgi vaimulikus elus on. Südames ja suhtumises. Issanda sõna paneb küsima, miks asjalood sedasi on. Silmad meil on, ometi märkame alatihti teiste, mitte endi vigu. Pigem märkame probleeme, mitte võimalusi. Seda kõikvõimalike ebaõnnestumiste kohta. Olgu see ebaõnnestunud koolikirjand või põrumine eksamil, me arvame sellist juhtumit olevat maailma lõpp. Kindlasti on lapsevanematele tuttav tunne: „Mida?! Minu laps! Ei või olla!”
Jeesuse elu ja tema terviklik õpetus tõestavad, et inimlaste seisukord on tõsisem kui eelmainitud näited ebaõnnestumistest. Isegi kui hea lugeja läbis koolitee ilma „suuremate põntsudeta”, siis see ei muuda tõsiasja, et ilma Jumala poole pöördumata ei ole kellelgi elu. Apostel Johannes on resoluutne: „Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu” (1Jh 5:12). Elu allika, Jeesuse juurde, pole uhketel inimestel asja. Mäejutluse, mis on paljude jaoks üks lääne kultuuriloo tüvitekste, põhilise mõtte on apostel Johannes hästi kokku võtnud oma evangeeliumi jutustuses: „Ja Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.” (Jh 14:6). Jumala Poeg ei tulnud pelgalt teatama, et Isa ootab neid koju, kes on „tsipake” oma eluvalikutes Jumalast kaugele läinuid. Palk ja pind polnud Jeesuse õpetuses võrdpilt paganatest ja juutidest, tõlgenduses „kui saaks paganatelt veidi materialismi maha toonida” ja „juutidele uusi vaimseid väärtusi juurde kruvida”. Jeesus tuli, et Püha Jumala juurde üldse keegi saaks. Igaüks meist ju võib Mäejutlust lugedes (või lausa ilma selletagi) hakata unistama elust, mis oleks koherentne ja terviklik. Unistuseks see jääbki. Kui Jumala Vaimult abi ei paluta, jääb meie silma palk. Palk sümboliseerib pattu. Ehk Johannese moodi sõnastades, kelle silmis on palk „sellel pole elu” (1Jh 5:12b).
Mäejutlusest tuleb esile, et inimesi valitsev patu-probleem on massiivne. Liigume mõttes korraks ajaloolisse konteksti, 1. sajandisse. Esseenid, variserid, saduserid, Rooma leegioni liikmed, maksukogujad, kerjused, kalamehed, teenijannad, proselüüdid, seloodid ega ükski muu koolkond õpetlasi või usuliikumine polnud sellest probleemist puutumata. Palk oli silmas. Jüngritele, kes 1. sajandil eelmainitud taustadest Jeesust järgima asusid, öeldi Issanda poolt midagi pöörast: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!” (Mt 5:48 põhjal) See tähendas jüngritele, et nad pidid hakkama elama täiesti teistmoodi. Elada täiesti teistmoodi, ja mitte sõu tegemiseks või pilgupüüdmiseks, või oma agenda(de) edendamiseks, vaid Jumala austuseks. Ainult Jumalaga koos võisid nad saavutada selle, et palk võeti silmast välja. Jüngrite tausta uurides – kes võisid olla esseenid, kes olid seloodid, kes olid saduseride koolkonna salajased austajad, kes maksutöölised või käsitöölised, kalamehed – ja ajaloolist konteksti mõista püüdes, milline see 1. sajandi elulaad Rooma okupeeritud juutide maal oli, võime veel sügavamalt mõista, mida tähendab, et Jeesus kutsub meidki pühadusele.
Tahan siinkohal teha väikese suunamuutuse ja jagada isikliku loo. Töötades noortekeskuses, avaneb mul aeg-ajalt võimalus pidada noortega meelelahutusliku ja mängulise õppetegevuse keskel süvenenud vestlusi. Oli üks harilik tööpäev, kuniks sammus noortetuppa üks noormees, kes küsis minult pärast ruumisviibijate teretamist valjul häälel: „Kas Sa usud Jumalasse?”. Oleksin võinud vastata lühidalt jah ja see vestlus oleks tõenäoliselt lõppenud. Sest tänased noored ei ole need noored, kes kunagi üheksakümnendatel usundiloost koolis või vanavanematelt kuulsid. Võtsin hetke, et mõelda, mida öelda, sest tean, et sõna jumal võib ühe jaoks tähendada ühte ja teise jaoks teist. Oleneb paljugi, keda või mida jumala all silmas peetakse. Vastasin, niisiis, esialgu: „Väga sügavmõtteline küsimus,” ja lisasin siis: „Mina usun Jeesusesse Kristusesse. Nii ei usu ma lihtsalt ideed tundmatust jumalast, vaid tunnen Teda läbi Jeesuse Kristuse.” Tookord vahetas ta pärast seda vastust teemat, aga noogutas siiski, väljendades end stiilis: „Ah, Jeesust Kristust, olgu. Temast ma olen kuulnud. Ta on Piiblis.”
Selle noormehe südameust avasin edaspidigi vaikselt koputades, järgides Issanda eeskuju (Mt 7:7, Ilm 3:20). See uks ei olnud alati lahti, pigem paokil. Noormees tunnistas paari kuu jooksul mulle hingehoidlikes vestlustes võitlust pornograafia ja koolikiusamisega. Viimast oli ta pikalt kannatanud ning ütles. et annab küll vahetunnis toimunust korrapidajast õpetajale või klassijuhatajale teada, aga abi ei olevat. Kuulasin teda ning usaldusliku suhtluse kaudu ilmnes, et lisaks koolikiusu kannatamisele on ta ise kiusaja olnud. Jagasin talle oma kooliteest ning läbielamistest. Teda kuulates ning mõista püüdes leidsime ühist keelt läbi sarnaste läbielamiste. Ta oli valmis jagama ausalt, milles ta on eksinud ja millest ta aru ei saa (nt, miks üldse kiusatakse). Nõnda isiklikuks ja filosoofiliseks läks meie mõttevahetus ning ühel hetkel avaldas noormees huvi isegi Piiblit lugeda.
Selle noormehe läbielamised seoses koolikiusuga ning pornograafiaga pole midagi eriskummalist, vaid kahjuks tavalised. Koolikiusamisest räägitakse, tõsi, aina enam, ometi tahaks paljud öelda: „Mina olen sellest patust puhas!” Samas on iga kiusu juures idee-generaator, ässitaja, elluviija, pealtvaatajad ja kannataja(d). Erinevusi on vastutuse astmes, seega ka süü astmes, aga võiks olla ilmne – ka pealtvaataja kannab moraalset vastutust.
Pornograafia on üks rõve nähtus. Ja kuigi seegi on massiliselt levinud, võib siinkohalgi olla neid, kes ütlevad: „Mina olen sellest patust puhas!” Siiski, Jeesus ütleb Mäejutluses Moosese seadust selgitades karmilt: „Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.” (Mt 5:27-28)
Jeesus kutsub meid ennekõike tegelema iseendaga, mitte teiste ega mingisuguse abstraktse patuga võitlema. Esmalt peab igaüks nägema palki oma silmas ning seejärel paluma Issandal see eemaldada. Mäejutluse valgel pole muidugi õige mõelda, et Jeesus ei kutsu meid üldse osutama teiste elule. Jeesus käsib meil osutada teiste elule ja vajakajäämistele. Seda aga vaid siis, kui endal on asjalood korras. Jeesus õpetas toonaseid kirjatundjaid: „Ärge andke hinnangut näo järgi, vaid andke õiglane hinnang!” (Jh 7:24, autori sõnastus) On oluline mõista, et inimene saab teha jumalariigi tööd või heategevust ja olla südames jumalakauge nagu paljud variseridest 1. sajandil. Viimased tegid karika puhtaks väljast (Mt 23:25–26) ja austasid Jumalat vaid huultega (Mk 7:6– 8). Südames olid nad Jumala armulisest ligiolust kaugel. Nende suhe Jumalaga oli ripakil. See tekitas silmakirjaliku olukorra, kus nad õpetasid vahelduva eduga tõelist õpetust, selle asemel, et järgida ise kogu oma elulaadiga Issanda teid ja anda edasi, mida Jumal inimestelt ootab nii sõnade kui tegudega. Jumal ootab inimlastelt täiuslikkust, mis omakorda nõuab Jumala armu. Nii nagu Jeesus mäejutluses rõhutas, nii ka sadu aastaid enne Kristuse sündi kuningas Taavet Psalmis 24:3–5:
„Kes tohib minna Issanda mäele
ja kes tohib seista ta pühas paigas?
See, kes süütu kätelt
ja puhas südamelt,
kelle hing tühja ei himusta
ega vannu pettuseks.
Tema saab õnnistuse Issandalt
ja õiguse oma Jumalalt,
kes on tema pääste.”
Tänasest jutlusest tuleneb, et 1) peame nägema palki oma silmas (tunnistama enda patusust); 2) tegema pöördumise Jumala poole, et see palk eemaldatud saaks (s.o meeleparandus usu läbi). Palk ehk patt, olgu see meie meelest kui väike või suur tahes, ei käi pühadusega kokku. Kõik, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuse sõnade järgi, peavad tunnistama enda patusust ja paluma Issandalt, et patt saaks eemaldatud.
Jeesuse Mäejutluse valgel on selge, et Jumala standardid ei muutu. Selleks on endiselt pühadus. Tuntud spordianaloogiat kasutades saab öelda, et Jumala Poeg ei tulnud latti madalamale laskma, vaid et latt kõrgemale tõsta. Halb uudis on, et kõik on pattu teinud. Hea uudis on, et meie juurde on tulnud keegi, kes on „süütu kätelt ja puhas südamelt ja kelle hing tühja ei himusta” (Ps 24:4).
Jeesus ei sündinud 2000 aastat tagasi inimeseks, et meil oleks, palk silmas, parem elada. Jeesus tuli tooma lahendust sellele ürgsele probleemile nimega patt. Jeesus tuli tooma päästet. Jeesus ise on lahendus sellele probleemile. Apostel Paulus võtab evangeeliumi sõnumi kokku nii:
„Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. Seda räägi ja manitse ning veena nõudlikult! Ükski ärgu alahinnaku sind!” (Tt 2:11–15)
Autor pidas jutluse Tartu Kolgata Baptistikoguduses 18.07.2021. Rando-Kristen Kangro (1991), teoloogiamagister, on noorsootöötaja ja Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBKL) diakon.
