Kohtusin preestriga. Olin segaduses–kuidas temasse suhtuda? Võimalusi pole ju tuhat ja üks. Selline oleks elu muinasjutus. Tegelikus elus on mul valikuid üsnagi vähe–enamasti kaks, vahel ka kolm.
Kunagi väga ammu mu õpetajad õpetasid mulle, et preester püüab matkida Jumalat. Seda sellepärast, et ta tahab teostada inimese jumalanäolisust. See on see imeline, kardetav ja rõõmustav imago dei inimeses.
Kristluse esimesel aastatuhandel imetleti sambapühakuid. Need mehed piinasid oma liha. Nad oletasid, et imago dei peab teostuma nagu analogia entis ehk ontoloogiline sarnastumine Jumalaga. Preester olgu nagu muumia.
Keskajal kardeti kirikut. Selle juhid teadsid, kuidas Looja on kaosest kujundanud korra. Et imago dei peab olema analogia operationis ehk Jumala korra teostamine maa peal. Preester olgu leegitsevate silmadega inkvisiitor.
Protestandid rõõmustasid Jumalast. Nad uskusid, et Jumal tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid. Imago dei olgu analogia relationis ehk kristlane suhtugu igasse inimesse Jumala kombel. Preester olgu tunnistaja.
See preester, kellega ma kohtusin, on vana ja väeti. Näeb välja nagu koltunud ja tuules rebenenud lahingulipp. Aga ta ütles mu meele seisundit tajudes:„Ära karda! Jumal armastab mind. See ju ongi jõulude sõnum.“
Rõõmustasin. Preestriga kohtudes ma imetlen teda, sest ta püüab elada askeetlikult ja põlgab lihalikke lõbustusi.
Ja ma kardan teda, sest ta taipab seda kadumatust, mida inimeselaps mõistab looduse korrastatusena.
Aga ennekõike kohtumine preestriga rõõmustab. Ta tunnistab, et Jumal hoolib minust siin ja praegu.
Jaanus Noormägi (1961), mag. theol. (teaduskraad), on EELK õpetaja reservis.
