Järgnev artikkel on kokkuvõte Triin Käpa doktoritööst „Kristlik väärtuskasvatus kristlikes koolides ning kristlike koolide roll Eesti ühiskonnas 21. sajandi algul“. Doktoritöö on täismahus loetav siit.
Minu doktoritöö eesmärgiks oli selgitada välja, kuidas mõtestatakse kristlikku väärtuskasvatust kristlikes koolides ning vaadelda kristlike koolide rolli 21. sajandi alguse Eesti ühiskonnas. Kristlik väärtuskasvatus on teema, mis on viimasel ajal taas kirgi kütnud ja kahjuks pean ka ütlema, et ühte vastust ka minu töö tulemused ei andnud, kuid lisavad kindlasti oma varjundi antud küsimusse.
Minu uurimisküsimused jaotusid kahte alarühma: ühelt poolt vaatlesin, mida tähendab kristlik väärtuskasvatus koolide jaoks ning teisalt, mis on üldse kristlike koolide roll 21. sajandi Eesti kontekstis. Kristliku väärtuskasvatuse tähenduse uurimiseks vaatlesin koolide alusdokumente, viisin läbi veebiküsitluse koolide juhtkondade, õpetajate ja vanemate seas, samuti pidasin juhtkondadega intervjuud. Saadud tulemusi kõrvutasin erinevate väärtuskasvatuslike teooriatega kahe analüüsimudeli abil.
Kristlik väärtuskasvatus teoorias ja praktikas
Töö teoreetilises osas arutlesin selle üle, mis on kristlik väärtuskasvatus, millised on kristlikud väärtused ning millised väärtuskasvatuse meetodid sobivad enim kristliku väärtuskasvatuse rakendamiseks. Teoreetiliselt paigutub kristlik eetika deontoloogilisse ja areetilisse eetikasüsteemi, sõltuvalt, kumba osa rõhutada. Leidsin, et kristlik eetika ei paku konkreetset väärtuste hierarhiat, mida rakendada, vaid see on pidev tasakaaluotsimine käsu ja evangeeliumi, patu ja armu vahel. Mõistan, et tegemist on siiski väga protestantliku lähenemisega eetikale, mistõttu kristlike koolide konteksti panduna tuleb siinkohal olla ettevaatlik, et mitte protestantlikku vaatenurka suruda peale õigeusu ja katoliikliku taustaga koolidele. Viimaste puhul võib ühe konkreetse väärtuste kogumina tuua välja vooruste loendi. Siiski on võimalik oikumeeniliselt nõustuda, et kogu kristliku eetika aluseks on armastuse kolmikkäsk Mt 2,37– 39 ja Mk 12,30–31. Vastamata jäi teoreetilises osas aga küsimus: kui kool ütleb end põhinevat kristlikel väärtustel, siis kas tegu on ennekõike normidega, mida täita või väärtustega, mida järgida? Ning teisalt ka küsimus, kes legitimeerib kristlikud väärtused ehk küsimus autoriteedist.
Kui ülaltoodud teooriat vaadelda nii kooli nominaalsete väärtuste kui ka küsitluse kaudu erinevate sihtgruppide sõnastatud väärtuste raames, siis võib näha järgmist:
- Nominaalsete ehk kirjapandud väärtuste osas on esindatud nii normid (10 käsku), väärtused kui ka voorused, kuid ennekõike on kesksel kohal terviklikkus, st kristlike koolide väärtused on mitmekesised ning rõhutavad inimeseksolemise erinevaid tahke. Lisaks kristlikele väärtustele on olulised rahvuslikud ning õpikäsitusega seostuvad väärtused. Armastuse kolmikkäsk avaldub mh usu, armastuse, hoolivuse ning inimväärikuse läbi. Kui vaadelda kristlike koolide väärtusi võrdluses munitsipaalkoolide väärtustega, siis just voorustega seonduv ning tänulikkuse, vabaduse ning inimväärikuse ja isikupära rõhutamine on need, mida esile võib tõsta. Loomulikult tuleb siinkohal silmas pidada, et ka munitsipaalkoolide osas oli uuringusse võetud väike, kuigi asjakohaselt mitmekesine valim.
- Küsitluse tulemusena võib öelda, et üpris oluliseks peetakse, et õpetajad oleksid kristlased või vähemalt elaksid eeskujuna kristlike väärtuste kohaselt, olulisena nimetatakse ka kristlike pühade tähistamist ning usuõpetuse tundi (viimast eriti lapsevanemate jaoks). Kristliku kooli väärtuskasvatuse kirjeldamiseks saab öelda, et sellel on õpetuslik alus, mis on seotud kas ühe konkreetse konfessiooniga või siis tehakse koostööd mitme kirikuga, palju viidatakse Piiblile, olulisel kohal on ka riituslikud toimingud, ning kristlus peaks väljenduma nii jüngerlikus lähenemises kui Imago Dei kontseptsiooni rõhutamises. Kristliku väärtuskasvatuse esmaseks rakendajaks on õpetajad ning just nende vastustest kumavad läbi kõik ülaltoodud aspektid. Kui võrrelda Piibli kasutust David Smithi kuue lähenemisviisiga, siis võib väita, et kristlikes koolides kohtab kindlasti viit esimest (Piibel kui sisuline aines; Piibli „inkarneerumine“ koolielus; mida Piibel õpetab maailma, hariduse kohta; Piibel narratiivide allikana; metafoorid Piiblis), kõige nõrgemalt väljendati kaanoni rolli hariduses olulise mõtestamises. Kuid nagu ka Smith ise sõnastab, et neid erinevaid lähenemisviise ei saa üksteisest eraldada, vaid need on otsekui erinevad rõhuasetused (Smith 2001, 130–132), siis see kumab ka tõepoolest kristlike koolide sihtgruppide vastustest läbi. Siin aga kerkib taas esile õpetajate endi taust, sest Piibli kasutamisel on väga oluline roll kasutajal ehk kooli kontekstis esmalt õpetajal ning alles siis ülejäänud osapooltel (juhtkond, kohalik kogudus jne). Koolikontekstis väärtuskasvatusest rääkides on esimene autoriteet õpetaja, kes aga lisaks saab sisendi kooli juhtkonnalt ning kahtlemata ka oma koguduselt (kui ta sinna kuulub).
Millised on väärtuskasvatuse võimalused kristlikus koolis? Võimalik on kasutada nii juurutamist, selitamist, kognitiivset meetodit kui ka iseloomukasvatust, kuid oluline on ka näha, et iga mudeli aluseks on teatavad alusväärtused: juurutamise puhul sõnakuulelikkus, selitamisel eneseteadlikkus, kognitiivsel meetodil õiglus ning iseloomukasvatusel hoolivus (Schihalejev, Jung 2012, 20). Kristliku kooli kontekstis on esindatud peamiselt kolm viimast. Kooli personali vastuseid analüüsides kohtab samuti erinevaid lähenemisi: jüngerlik lähenemine sobitub ennekõike iseloomukasvatuse alla, Imago Dei võimaldab kasutada nii iseloomukasvatuse kui selitamise meetodeid, piiblikeskne lahendus võimaldab kasutada kõiki nelja lähenemist – Piibli lugude abil võib juurutada konkreetseid väärtusi, näidata eeskuju, tegeleda kognitiivse väärtuskasvatusega. Küll vähem, aga siiski on võimalik tegeleda ka selitamisega − siin on suur roll õpetaja meisterlikkusel ainest kasutada. Koolijuhtidega läbi viidud intervjuudest tulenevalt on olulisel kohal usuteemadest rääkimise vabadus – miski, mis kuulub samuti Imago Dei põhimõtte alla. Koolijuhid rõhutavad, et kristlikus koolis on olulisel kohal turvaline keskkond, kus usuteemadel rääkida ja neid ka kahtluse alla seada – see viimane annab kindlasti vabad käed ka selitamise metoodikale.
Seega võib kokkuvõtlikult tõdeda, et kristlik väärtuskasvatus on integreeriv väärtuskasvatus, mis seob kokku iseloomukasvatuse ja ratsionaalse kõlbluskasvatuse ning võimaldab sellega väga mitmekülgset lähenemist. Teine võimalus oleks võtta kristlik väärtuskasvatus kokku hingehariduse mõistega. Defineerin hingehariduse kui kõik, mis lisandub koolis teadmistele, see on tegelemine õpilase hoiakute ja väärtustega, vastamine tema küsimustele, mis puudutavad inimeseksolemist ning tegutsemist siin Jumala loodud maailmas. Leian, et hingehariduse ja integreeriva väärtuskasvatuse mõisted täiendavad teineteist, kuna esimene annab sihi, kuhu poole liikuda ning teine näitab meetodid, mida saab sellel teel kasutada. Oluline on rõhutada, et hingehariduse kontseptsioon on holistlik ning lähtub pauliinlikust vaatenurgast, et hoitud peab olema inimene tervikuna – hing, vaim ja ihu.
Kristlike koolide roll 21. sajandi Eestis
Vaatlesin seda küsimust neljast vaatenurgast lähtuvalt ning püüdsin läbi selle panna kokku laiema pildi ehk küsisin, milline on kristlike koolide roll 21. sajandi Eestis:
- koolijuhtide pilgu läbi;
- uuringu „Elust, usust ja usuelust 2015“ taustal;
- Eesti üldisemas väärtuspildis;
- võrdluses teiste riikidega.
Kristlike koolide koolijuhtide pilgu läbi on kristlikke koole meie ühiskonnas tarvis selleks, et võimaldada kristlikele peredele väärtusühtne kasvatus nii kodus kui ka koolis, kus laps veedab suurema osa oma päevast ning täita lünk juhul, kui vanemad küll soovivad anda lastele ka usualast kasvatust, kuid isikliku kogemuse puudumisel jäävad sellega kohati hätta. Mõlemal juhul mängib olulist rolli ka vastava sõnavara omandamine ning julgus ja vabadus sõnavara kasutada. Siiski ei ole see üksnes kristlaste lastele mõeldud, väärtusühtsust nähakse sageli ka laiemas mõttes. Taustal on siin ühiskondlik lünk, kus kristlikest väärtustest ei kõneldud, seega on suuresti vajaka elementaarsetest teadmistest religiooni vallas.
Uuringu „Elust, usust ja usuelust 2015“ tulemuste põhjal on näha, et suhtumine kristlikesse koolidesse on ettevaatlik. Toetavalt või pigem toetavalt suhtub kristlikesse koolidesse veidi alla poolte vastanutest, neist omakorda peaaegu pooled olid kristlased. Oma lapse paneks kristlikku kooli vastanutest pea iga viies, neist omakorda 2/3 olid kristlased.
Kristlike koolide tugevust nähti ennekõike vaimses kasvatuses, Jumala tundmises; teadmiste andmises kristluse, Piibli ja usukommete kohta; moraali ja eetika teemadega tegelemises. Teisalt välditakse kristlikke koole, kuna soovitakse, et lastele ei surutaks usuteemasid peale, pered ise ei ole kristlikud või ei peeta seda lihtsalt vajalikuks ning teadmine koolidest on vähene.
Kuidas sobitub see Eesti laiemasse väärtuspilti? Esimese vastuse annab eelpoolmainitud uuring EUU 2015, kus nägime kõhklust kristlike koolide vajaduse osas. Veidi alla poole vastanutest arvasid, et need on vajalikud, mis on mõistetav, kui vaatleme, kus me asume Inglehardt-Welzeli maailma väärtuste kaardil. Meie tugev paiknemine sekulaar-ratsionalistlikus ja samas ellujäämisele suunatud sektoris näitab, et esiteks ei ole religioossed valikud meil ühiskonnana esmased, vaid üksnes 18,8% vastanutest ütleb, et religioossus on üks oluline omadus, mida lastes kasvatada. Sellisel taustal on mõistetav kas kerge skepsis kristlike koolide suhtes või lihtsalt arusaamatus nende vajalikkusest, mis EUU 2015 tulemustest läbi kumab. Kohati võib kristlikke koole näha vikaarkristluse võtmes – neisse suhtutakse positiivselt, aga oma laste jaoks valitakse mõni teine haridusasutus.
Lisaks juba mainitule võib Eesti ühiskonda kirjeldada ka a-kultuursuse mõistega, millega kirjeldatakse ühiskonda, kus elavad kõrvuti erinevad kultuurid, kuid kus kõik inimgrupid ei jaga täpselt samu väärtusi. Sellises kultuuris on kaks võimalust: kas teha igale kultuurigrupile omanäoline kool või pigem püüda toetada kultuuride omavahelist segunemist. Esimene vaatenurk rõhutab väärtusühtsust kodus ja koolis ning teine mitmekultuurilises ühiskonnas toimimise kogemuse saamist. See küsimus ei ole Eestis veel liialt üleval, kuid teiste riikide näitel võib probleemiks saada nii üks kui teine, nii segregeerumine kristlikes koolides (kristlased koonduvad kokku ega kohta teiste maailmavaadete esindajaid) või ka vastupidi kristlaste mittekohalolu munitsipaalkoolides (mittekristliku taustaga lapsed ei kohta kristlastest eakaaslasi). Seda teemat tuleb teadvustada, samas, arvestades kristlike koolide marginaalsust antud hetkel, siis ei saa seda ka liigselt rõhutada. Arvesse tuleb siinkohal samuti võtta asjaolu, et kristlikes koolides ei õpi üksnes kristlaste lapsed, vaid ka siin on väga mitmesuguse taustaga peresid. Selle küsimuse teine pool on lapse identiteedi kui tervikliku minapildi arenemine, mis on lihtsam, kui laps omandab kindlamad juured, mida väärtusühtsus kodus ja koolis toetab. A-kultuurses ühiskonnas toetab säärane lähenemine lastele konkreetsemate „juurte“ andmist. Välja toodud skaalal mõõdukad – tugevad usukoolid, kuuluvad Eesti kristlikud koolid mõõdukate usukoolide alla. Koolid lähtuvad ühest konkreetsest usulisest traditsioonist, aga annavad laiemad teadmised ka teistest religioonidest ja erinevatest usulistest lähenemistest, mis toetab õpilaste hilisemat hakkamasaamist ka mitmekultuurilises keskkonnas.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et kristlike koolide roll Eestis on väga mitmetahuline ning kindlasti on siin erinevatel osapooltel erinev nägemus. Tervikuna saame öelda, et see suurendab vanemate valikuvabadust oma laste haridusteel. Kristlikud koolid täidavad paljude perede jaoks ühiskondlikku lünka, kuna ise ei osata oma lastele religioonialast haridust anda. Olles lähtuvalt kehtivast erakooliseadusest Eesti koolivõrgu täisväärtuslikuks osaks, on kristlikel koolidel võimalik olla ka omamoodi laboriteks, kus kasutatakse hariduse andmisel erinevaid lähenemisviise. EUU 2015 andmetel nähakse kristlike koolide tugevust eeskätt teadmiste andmises usu kohta, uues uuringus kahjuks seda küsimust enam sees ei olnud, seega 2020. aasta andmed puuduvad. Omamoodi vastuolulisena võib kõlada väide, et sageli võivad kristlikud koolid Eesti kontekstis olla mitmekultuurilisemad kui muudes riikides, kuna väärtuskasvatus ja identiteediga seotud küsimused on siin rõhutatult esil ning turvalises keskkonnas antakse lastele usuline sõnavara, millega oma usulisi arusaamu väljendada ning kaaslastega jagada, samas kui munitsipaalkoolis säärane võimalus enamasti puudub. Ühiskonnas, mida saab kirjeldada märksõnadega liberaalne demokraatia ning a-kultuursus, on kristlik haridus üks võimalik lähenemine teiste seas.
Lõpetuseks tahan öelda, et ei ole olemas ühtset ja selget arusaama, millised on või ei ole spetsiifilised kristlikud väärtused. Need peegelduvad siinses maailmas ikka läbi ebatäiuslike inimeste ning nende püüdluste anda kasvatuse ja hariduse kaudu järeltulevale põlvkonnale seda, mis nende jaoks on kõige tähtsam. Minu hinnangul on oluline siinjuures silmas pidada, et sõnum ja valitud meetodid oleksid koherentsed ega tekitaks väärtussegadust juurde.
Kasutatud kirjandus
Schihalejev, Olga; Jung, Nelli (2012). „Erinevad väärtuskasvatuslikud lähenemised.“ – Õppemeetodid väärtuskasvatuse teenistuses – miks ja kuidas? Toim. N. Jung, M.-L. Parder, L. Lille-Heinsar, K. Lõuk, M.-L. Tina. Tartu: Eesti Keele Sihtasutus, 14−24.
Smith, David (2001). „The Bible and Education: Ways of Construing the Relationship“ – Journal of Education & Christian Belief, 5 (2), 119–133.
Triin Käpp (1982), PhD, on Tartu Luterliku Peetri Kooli asutaja ning Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja.
