Toomas Jürgenstein „Sa oled taevas“. Otto Wilhelm OÜ. 2021. 68 lk.
„Kristlaste hulk Eestis kahaneb pidevalt, ent politiseerub aina enam,“ on kristluse olukorda Eestis iseloomustada püüdnud Päevalehe ajakirjanik Vahur Koorits („Kristlaste hulk Eestis kahaneb pidevalt, ent politiseerub aina enam“ – Eesti Päevaleht, 25.10.2020). Ilmses seoses nende tendentsidega on esile kerkima hakanud omamoodi usukaitsjaid, kirglikke apologeete. Läinud sajandist teame briti kirjaniku ja õpetlase C. S. Lewise raamatut „Lihtsalt kristlus“ (vt siit), kus ta tutvustas ristiusu põhitõdesid lihtsas keeles lihtsale inimesele. Meil siin on sarnase teekonna ette võtnud Jaan Lahe – 2020. aastal ilmus tema teos „Sõnum teisest maailmast. Mis on kristluse põhisõnum?“ (Tallinn: Hildegarde Raamat, 2020) ning läinud oktoobris avaldas ta (muude tõlgete ja teoste kõrval) suisa „Teoloogilised teesid usupuhastuspühaks“ (Eesti Kirik, 27.10.2021). Jaan Lahel on loominguline kõrgaeg, tal on selged sihid silme ees.
Tartus askeldab avatud ja arusaamist vajava kristluse nimel aga usundiõpetuse õpetaja ja sotsiaaldemokraat Toomas Jürgenstein oma kristlust tutvustavat „Avatud uskliku“ raamatusarja ilmutades: „Kes sa oled taevas“ (2019), „Kus sa oled taevas“ (2020) ning selle aasta lõpul ilmunud „Sa oled taevas“.
Õigupoolest on tegemist küll õhukeste, ülimalt elegantselt kujundatud (kujundaja Kalle Müller) esseekogumike-brošüüridega, mida oleks võinud minu meelest ka priskema koguteosena trükkida lasta, sest kuigi Jürgensteini mõttelend on vägagi muhe, jäi lugemine kuidagi üürikeseks. Ehk kahtlemata ootavad paljud järge! (Mis võiks ilmuda järgmiseks: „Sa tuled taevast?“)
Kui esimene neist on justkui aabits kristlusega esmatutvumiseks ja teises arutletakse sügavamalt usu üle, siis kolmas, „Sa oled taevas. Avatud uskliku apoloogia“, kutsub üles avatud, rõõmsale, ent ka enesekriitilisele usklikkusele. „Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule” (Mt 13:31), ütleb kaunilt tähendamissõna allegooria. Sellisele taevale vihjab Jürgenstein, kutsudes üles mõistvale, armastavale ja mõistmist vajavale usule riigis, kus üks osa konservatiivseid vaimulikke oma Londonisse pagenud ning seal preestriks pühitsetud venna vastu sõdivad (vt K. Viin, „Huntidest lambanahas ehk homoseksuaalsus piiblis“ – Postimees, 20.10.2021), riigis, kus nii mõnegi suuvoodri jaoks on kristlik moraal ja pühakirja tarkuseterad vaid ettekäändeks õigustada või teostada oma poliitilisi eesmärke.
Toomas Jürgenstein tuletab meelde, et evangeelium on rõõmusõnum. „Usulise rõõmu tekitamine on ka üks olulisemaid eesmärke, mida „Avatud uskliku apoloogia“ taotleb“ (lk 68). Selles avatuses ja rõõmus kutsub ta üles hindama meie erinevate konfessioonide tugevusi – kiites näiteks katoliikluse püsivaid traditsioone ning selle elatavust ka tänapäeval, õigeusu kiriku müstikat, selle esindajate kirglikkust ja elavust usuasjades (nt vaimuliku ja teoloogi Orenti Kampuse äraspidisest loogikast kantud teoloogilised mõttesähvatused), luterluse mitmekesisust ja hariduselembust. Sest tähtis on skelett, ja mitte koorik, nagu Toomas Paul oli tõdenud: „Inimesele ei ole vaja koorikut ümber, vaid luustikku toeks. Ka meie vaim vajab raamistikku“ (lk 15).
Selle moto alusel kutsub Toomas Jürgenstein nõtkelt vaatlema nii endid kui ümbritsevat, kapseldumata kivistunud seisukohtadesse. Nii leiab ta palju hääd religioonivastase, ent maagiliselt mõtleva Andrus Kivirähki raamaturidadest ning tsiteerib teisigi ilukirjandusteoseid. Usklikul on üht-teist õppida ateistilt, Jumalat võib kohata looduses ja selle elurikkuses jne. „Religioonide vastastikust tundmaõppimist tuleb igal juhul kiita ja tunnustada. XIV dalai laama räägib väga positiivselt budistlike ja kristlike munkade vahetusest,“ tsiteerib Jürgenstein budistide vaimulikku juhti (XIV dalai-laama Tenzin Gjatso, „Vabadus paguluses“ (Elmatar, 1999), 176). „Iga kord, kui välismaale lähen, püüan kokku saada nii paljude erinevate usuinimestega kui võimalik, et edendada usundite vahelist dialoogi. Ühel oma välisreisil kohtasin kristlasi, kellel oli sama soov. See viis munkade vahetuseni, mille käigus mõned tiibeti mungad läksid paariks nädalaks kristlikku kloostrisse ja sama arv kristlikke munki tuli Indiasse. See kogemus osutus mõlemale poolele äärmiselt kasulikuks.“ (Lk 52) Siinkohal tasub mainida, et Lõuna-Aafrika Vabariigi vaimulik ja inimõiguslane ning dalai-laama olid suured sõbrad. Nende nakatavat naerust ja teineteisemõistmisest võib osa saada Louie Psihoyose dokumentaalist „Eesmärk: leida rõõmu raskel ajal“, mida meil ETV-ski näidati (vt siit). 26. detsembril Tutu lahkus meie seast.
Mida rohkem mõistame teisi, seda paremini mõistame iseennast, ja vastupidi. Ega ilmaasjata saada näiteks õigeusklikud oma preestreid ülikooli akadeemilist usuteaduslikku haridust omandama. „Arenev usk on uudishimulik, ta on vaimustunud, kuidas kõlavad kokku loomine, Suur Pauk ja evolutsioon,“ kirjutab Jürgenstein (lk 38) ning lisab: „kontaktid akadeemilise maailma ja religiooni vahel teevad avatud uskliku rõõmsaks.“ (Lk 68)
„Ku keskkotus kimmäs, sõs ladva´ laulva.“ („Kui keskkoht kindel, siis ladvad laulavad.”) Nii kõlab üks võrukeste armastatud tunnuslauseid. Tõeline eneseteadvus algab oma puuduste tundmaõppimisest. Nii leiab Toomas Jürgenstein. Meil on kõigil üksteiselt palju õppida ning teoloogia on alati arenev, dialoogis aja ja keskkonnaga. Seda on minu meelest eriti oluline meeles pidada käesoleva aja globaliseerunud ja vastandumistest tulvil õhustikus. Kui kõneleda usuteaduse õpingutest ülikooli tasemel – näiteks Tartu Ülikooli usuteaduskond reklaamib ennast läbi märksõna „interreligioosne dialoog“ –, siis võiks niisugust dialoogi seal ka päriselt rakendada ja edendada, et aidata sel peegelduda ühiskonnas toimuvas. Või miks mitte ärgitada ärksamaid arendama suisa religioonide ülest teoloogiat?
Lugesin raamatukest esimesel jõulupühal. Just kinkeraamatuks see kuldne, leidlikult illustreeritud teos võikski sobida, jõudeaja lugemiseks. Ent miks ka mitte keskkooli usundiõpetuse tundidesse arutelu aluseks.
Kristina Viin (1985) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistrant.
Ajakirjas Kirik & Teoloogia väljendatud seisukohad ei pruugi kattuda ajakirja toimetuse seisukohtadega.
