„Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.“ (Lk 2:6–7)
Jõulude sündmustest on meile pärandatud mitmeid erinevaid lugusid. Aga ennekõike on jõulud rõõmus sõnum Taevaisa armastusest.
Jõulud on sõnum sellest, kuidas Jumal on inimest usaldanud, andnud iseennast inimeste kätte kaitsetu lapsena. Ehk oled sinagi kogenud seda usaldust, mis on pisikestel lastel, kui nad meid kallistavad.
Jõulud on tunnistus sellest, kuidas Jumal meid armastab: lapseliku kiindumusega, põsk põse vastas, käsi ümber kaela. Sellisel viisil on Jumal meid usaldanud. Hellalt ja jäägitult.
Jõululoo alguses on teade rahvaloenduse kohta – vastikult rahaahne valitseja tahab üle lugeda kõik oma alamad, et veelgi rohkem makse koguda. Ja seal polnud mingeid mööndusi – valitsejalt tuli käsk ja kõik pidid minema, ka Maarja ja Joosep, ehkki Maarja olukorda arvestades oleks kohasem olnud koju jääda.
Aga Maarja ja Joosep ei karda elu, nad usaldavad elu. Nad usaldavad endid Jumala kätesse. Usaldusest Jumala vastu püsisid nad koos ja läksid teele.
Niisiis oli rahvast liikvel murdu, majutus- ja toitlustusäri õitses täiega. Kuid sellelgi oli piir, lõpuks kohti lihtsalt enam ei olnud. Just selline oli olukord Petlemma linnas. Seal oli ruumikitsikus. Vabu kohti ei ole, öeldi Joosepile ja Maarjale. Seepärast leidis Joosep koos oma lapseootel noorikuga ulualuse koopas, mida kasutati laudana loomade jaoks. Ja vastsündinud laps pandi loomade söögi sõime.
Eks ole imelik, et juba algusest peale ei olnud Jumala jaoks ruumi inimeste keskel? Et vabu kohti ei olnud. Ometi ei ole see kõige olulisem. Peamine on, et kõigele vaatamata lapsuke sündis. Ja tema on eriline laps.
Jõululoos on esimesteks tegelasteks karjased. Juttu on nende elust ja ustavusest oma hoolealustele. Sellest, kuidas ühiskonna koorekiht neid pigem põlgas, sest alamakstutena palgasurvet tekitades ohustasid nad majandust.
Jõululoos on kirjas, et oli öö. Selline öö nagu tavaliselt. Lõke hubises, kõik oli vaikne… Ja siis äkki ehmatav valgus! Ja ingli hüüd: „Ärge kartke!“
Karjaste meeled on vilunud eristama öös iga prõksatust ja kahtlast sahinat, mis nende hoolealustele ohtu võiks kuulutada. Aga nüüd seisab nende ees ingel, kes teatab neile suurt rõõmu: „Ärge kartke! Õnnistegija on sündinud.“
Juutide pühakirjas on ju tõotus, et kunagi kindlasti saabub Päästja, kes vabastab oma rahva. Niisiis oli Õnnistegija ootamine iga juudi jaoks selge nagu vesi, mingit küsimist siin polnud. Nii nagu meie oleme kindlad, et jõulud tulevad igal aastal uuesti.
Ingel kinnitab karjastele, et täht näitab neile teed. Ning et nad leiavad lapsukese sõimes magamas. See sõnum oli karjaste jaoks nii veenev, et nad otsustasid minna rutates vaatama, mida neile oli räägitud. Hilisematel aegadel on juhtunud sageli samamoodi, et need, kes on saanud sõnumi, jätavad maha kõik ja järgivad kutset.
Kui meie kuuleme jõuluöö sõnumit, siis saame ka meie minna vaatama, mida ingel meile ütleb, ilma kahtlemata ja siira südamega.
Karjased läksid ja leidsid kõik nii olevat, nagu ingel oli neile teada andnud. Ja siis pöördusid nad Jumalat ülistades oma töö juurde tagasi. Need, kes olid laudas lapsukese juures, panid väga imeks seda, mida karjased neile jutustasid. Sama on öeldud veel edaspidigi, et Jeesusega koos olles kogesid inimesed arusaamatuid ja hämmastavaid asju, mida nad ei osanud seletada.
Aga Maarja pidas kõik kuuldud sõnad meeles ja hoidis tallel oma südames. Maarja lihtsalt pidas need oma meeles. Mingil ajal pärast nelipühi jagas Maarja kõiki neid lugusid Jeesuse jüngritega. Just tänu sellele on need meilegi teada. Ja sedamoodi saame ka meie aastast aastasse meelde tuletada jutustust sellest, kuidas Jumal sünnib inimlapseks.
Nii suur on Jumala armastus inimese vastu, nagu beebil on oma ema vastu. Nii siiras on tema usaldus meie vastu, nagu väikesel lapsel jõuluvana vastu. Selline on Jumala kiindumus igaühe vastu meist, siiras ja muutumatu. Tema soovib meiega kohtuda, tema taotleb meiega suurimat lähedust.
Jumalaga kohtumine on intiimne ja isiklik. Nagu lapse käeke ümber kaela, nagu lapsukese põsk vastu meie põske.
Jõulusõnumi suur ime on ennekõike see, et Jumal usaldab inimest. Tema ei küsi, mida inimene Temast arvab. Tema tuleb ja annab teada, et Tema armastab inimest hellalt ja jäägitult. Tema valvab meie üle päeval ja ööl. Igal hetkel meie eluteel.
Meie maise rännaku igal päeval kinnitab Jumal igaühele meist enda armastust meie vastu. Ta kõnetab meid läbi erinevate sündmuste meie elus, erinevate sõnumite varal.
Jumal ise sündis inimeseks, et meid lepitada endaga. Ta tegi seda hämmastaval viisil, siira usaldusega. Et me enam ei kardaks elu, vaid usaldaksime elu, et meie oma eluteel usaldaksime end siira südamega Jumala kätesse.
Tema andis ennast lapsena meie hoolde. Ja tema lastena on meil võimalik usaldada end tema hoolde sama siira südamega, nii nagu Tema meid on usaldanud.
Just see on rõõmus sõnum, mille ingel andis teada karjastele, et nad läheksid vaatama lapsukest sõimes. See on rõõmus sõnum, mis ärgitas Idamaa targad pikale teele, et au anda kuningate Kuningale. See sõnum on ustav.
Jõulude sõnum kinnitab meile, et Jumal on meid usaldanud. Sellise hellusega, mis on Jeesuslapsel oma ema vastu, hellusega, mis on igal väikesel lapsel oma ema vastu. Seepärast võime meiegi usaldada Teda.
Me teame kaduvate inimlastena, et meil ei ole midagi püsivat siin ilmas. Ja just seepärast me igatseme, et oma maise rännaku igal päeval oleksime teel oma taevase Isa käekõrval, armastava isa kadumatu kodu poole.
Igapäevases elus oleme me leplikud nende oludega, milles me oleme, ja tänulikud neile, kes meid aitavad. Aga jõulude ajal me rõõmustame kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest – meie kõik: nii noor kui vana, nii lihtne inimene kui kõrgepalgaline, nii karjased kui idamaa targad.
Jõulude rõõmu saavad taibata nii vägevad kui ka kõige väetimad, sellest saavad osa nii rikkad ja ilusad, kui ka need, kes on koormatud ja vaevatud. Seetõttu ongi jõulude kogu sõnum tegelikult evangeelium, see ongi rõõmus sõnum, ei muud.
Oh, et see armastus võiks teha pesa meie südamesse ja püsida seal, igal päeval! Ja olgu meil siirust leida üles see armastus. Ja olgu meil usaldust avaldada seda armastust igas oma päevas.
Eriti siis, kui meil on raske, valus ja vaevaline, kui tunneme end kasutu ja hüljatuna. Kui meie rist rõhub meid ligi maad. Kui meiegi jaoks ei ole vabu kohti siin maa peal. Et just siis me ei kardaks elu, vaid me usaldaksime elu, usaldaksime enda elu siira südamega Jumala kätesse.
Ilma armastuseta ei ole rõõmu, ilma armastuseta on inimese elu siin ilmas õudne ja täis hirmu. Just siis kostab meile ingli hüüd: „Ärge kartke! Õnnistegija on sündinud.“
Rõõmustagem, et Jumalas saab leida rahu meie hing, sest Temast tuleb meie pääsemine. Tema usaldas ennast lapsena meie hoolde, et meie tema lastena usaldaksime end Tema hoolde.
Olge õnnistatud, armsad vennad ja õed. Aamen.
Rakvere ja Aaspere eakate kodudes jõuluteenistusel 22.12.2021.
