Miks mitte kõnelda misjoni alguseaegadest?
„Siis Mooses ütles Jumalale: „Vaata, kui ma lähen Iisraeli laste juurde ja ütlen neile: Teie vanemate Jumal on mind läkitanud teie juurde, aga nemad küsivad minult: Mis ta nimi on?, mis ma siis neile pean vastama?“ Ja Jumal ütles Moosesele: „Ma olen see, kes ma Olen!“ Ja ta jätkas: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: ‘Ma Olen’ on mind läkitanud teie juurde.“ Ja Jumal ütles Moosesele veel: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: Jahve, teie vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal, on mind läkitanud teie juurde; see on igavesti mu nimi ja nõnda peab mind hüütama põlvest põlve!“ (2Ms 3:13–15)
Varane misjonär Mooses sai käsu nimetada Jumalat nagu ennast: Ma Olen. Ta oli Jumala märgatud, kutsutud nõnda Ma Olen’it edasi kandma. Vastuväiteid küll kõlas Moosese huulilt: ma pole usutav, ei ole sõnakas, ei soovi minna…
Ma Olen polegi kerge öelda, sest kõik su olemus on äkki su ees ja see ei pruugi meeldida. Või tundub, et tegelikult sind pole – võib olla vaid valus soov, et sa oleksid. Sest ikka on öelnud keegi teine, mida pead tegema, kuidas pead olema, ja Mina Olen on kukkunud reelt.
Ja ikka ütleb Ma Olen, et mine. Ka täna, sest inimpõlved veel kestavad. Ma Olen on kui koorem ja samas kui lunastus sellest koormast, kui esivanemate Jumal ise sind teele saadab. Jõudma teiseni, et toogi saaks öelda: „Ah Mina Olen on sinu saatnud? Ja minagi olen ju. Aga kes ma siis olen? Ja kuhu ma olen teel?”
Nii igalühel on oma nägu, ja Mina Olen vaatab kõigi silmadest maailma, mis hukkub, kui ei öelda Ma Olen.
Palju on muutunud sellest ajast, kui läkitati Mooses. Ma Olen on tulnud inimnäol, on andnud vahepeal oma Vaimu. Ja ikka on neid, kes Teda ei tunne, ei suuda öelda Ma Olen, vaid on viidud tühjast tuulest.
Ma Olen on Jeesuse nägu ja tegu. Sa vaata. Kuulata Püha Vaimu oma südames. Nad tulid ju ammu juba ja inimpõlved veel kestavad. Ma Olen on tulnud, et tunnistaksid. Ei, mitte et: „Jumal on olemas. Nii paistab. Ta on seal kusagil, jälgib meid,“ vaid: „Ma Olen on mind läkitanud.“ Et oleksid ise, jõudes Jumalas teisteni läbi maailma varjude.
Lugu on inspireeritud Mihail Epsteini raamatust „Ateismijärgne religioon. Teoloogia uued võimalused“ (Религия после атеизма. Новые возможности теологии. АСТ. ПРЕСС КНИГА, 2013), kus autor vaatleb sellist nähtust nagu esimese isiku teoloogia, mis on olnud oluline näiteks Nikolai Berdjajevile.
Piret Brigita Riim (1968), pühakunimega Brigita (Kildare Brigita, VI saj), on Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Tallinna Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna koguduse liige, töötab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuses ja Eesti Piibliseltsis.
