„Te teate täpselt, et Issanda päev tuleb just nii nagu varas öösel. Kui öeldakse: „Nüüd on rahu ja kindel olek“, siis langeb äkiline hukatus nende peale nagu sünnitusvalud lapseootel naise peale, ja nad ei pääse pakku. Teie aga, vennad, ei ole pimeduses, nii et see päev saaks teid tabada nagu varas. Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole öö ega pimeduse lapsed. Niisiis, ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained, sest magajad magavad öösel ja joomarid on joobnud öösel. Aga meie, kes me oleme päeva lapsed, olgem kained, rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga, sest Jumal ei ole meid asetanud viha alla, vaid pääste saamiseks meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kes meie eest on surnud, et meie, kas me oleme ärkvel või magame, üheskoos Temaga elaksime. Seepärast julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist, nagu te seda teetegi!“ (1Ts 5:2–11)
Täna on kirikuaasta eelviimane pühapäev, järgmisel pühapäeval on meie luterlikus kirikus kirikuaasta viimane pühapäev, mida nimetatakse igavikupühapäevaks. Tänase pühapäeva pühakirja lugemised kutsuvad meid kirikuaasta lõpul kaasa mõtlema ja arutlema valvamise ja valmisoleku üle – valmisoleku üle Issanda päeva tulekuks. Mõistet „Issanda päev“ kohtame Piiblis üpris sageli. Sellega märgitakse nii Jumala kohtumõistmise kui ka päästva sekkumise hetke. Vahetevahel on tegemist ajaloosündmustega, vahetevahel on see märk maailma lõpuaegade algusest. Kirikuaasta lõpu pühapäevadel keskendume tavapärasest enam kujutlustele sellest, mis saab siis, kui ajalik maailm lõppeb ja saabub igavik.
Ei ole kerge mõista, mida tänastes kirjakohtades valvamise ja valmisoleku all õigupoolest mõista tuleb. Mida see endast kujutab? Kas seda, et inimene mõtleb pidevalt viimsele päevale või oma surmatunnile ning püüab aina mõistatada, millal üks või teine kätte jõuab? Just viimset päeva ehk maailmalõppu on inimene ikka ja jälle püüdnud ennustada.
Jeesus kutsub meid olema valmis tema taastulemise päevaks. Seda päeva ega tundi me aga ei tea, nõnda ei saa me ka otseselt planeerida, millal oleks sobiv hetk ettevalmistusi alustada, nii et oleks õigeks ajaks valmis, aga ei kulutaks ka liiga palju aega ettevalmistustele. Selleks saab valmistuda vaid nii, et ollakse igal hetkel valmis.
Usus valvamine on inimese toimimine tervikuna: hinge, vaimu ja ihuna. See ei tähenda pelka vaimset ärkvelolekut ega ka mitte ainult füüsilist valvamist. Jumal ei nõua meilt üht, välistades teist. Me ei pea asetama ühte teisest kõrgemale, vaid püüdma leida tasakaalu. Jumal kutsub meid hingama ja elama koos Temaga, olema Tema loomistöö rütmis ja varal Tema kaastööliseks ja kaasloojaks. Kirikuaasta kulg tuletab meile meelde Jeesuse elu erinevaid etappe ning tõstab esile ka erinevaid vaatenurki kristlasena elamiseks. Kirikuaasta lõpus tuletatakse meile meelde, et mitte miski ei kesta maises elus lõputult. Meie elu on piiratud. Kuidas siis ikkagi täita meile antud juhtnööri „valvake, sest te ei tea, millal kojaisand tuleb“?
Kristlase ülesanne on jälgida aega ja märgata ümbritsevate inimeste vajadusi, jälgida, millist tegevust siin ja praegu on vaja. Issanda päev tuleb kui varas öösel, see tabab meid ootamatult, kui me ei ole selleks valmistunud. Valmistumine ei tähenda siin majanduslikku valmisolekut, mida saame korraldada oma ressursse hoolikalt planeerides. See on midagi palju enamat, nii suure üllatuse tulekuks pole võimalik valmistuda ühegi inimliku strateegia või plaani abil. Valmistumine saab tõeliselt toimuda vaid osaduses Jumalaga, avatud südamega Teda kuulates ja Tema suuniseid järgides, ennast täielikult Tema armu hoolde usaldades: „Jumal ei ole meid asetanud viha alla, vaid pääste saamiseks meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kes meie eest on surnud, et meie, kas me oleme ärkvel või magame, üheskoos Temaga elaksime.“
Oma kõnes presidendi roosiaias ütles paavst Franciscus, et hea elu ja hästi elatud elu ei ole üks ja sama asi. Hästi elatud elu sisaldab ka valvamist ja valmis olemist – iseenda kontrollimist ja oma elu elamist koos elu andjaga. See on oma elu andmine ja jagamine teistega, oma tegemiste tegemine teiste hüvanguks ja neid toetaval viisil. Kõige laiemas mõttes tähendab see elu Jumala lapsena, Kristuse järgmist, oma poolikuse tunnistamist ning Tema armule lootmist. Ühendus Jumalaga aitab leida oma elule alust, suunda ja mõtet, seda ei saavuta kuitahes heade inimlike ja ajalike kavatsuste ja vahenditega. Apostel näitab meie varustuse põhilist sisu „olgem rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga“.
Ärkveloleku ilming meie koguduse osas on see, kui meie tegemistes on nähtaval Jumala armastav pilk. Rohkem kui midagi muud vajavad meid ümbritsevad inimesed Jumala armastust, mis on mõeldud jagamiseks kõigile inimestele. Jumala armastuse puudutus aitab igaühel meist tunda ja kogeda ennast ning oma elu tähendusrikka ja tähenduslikuna. Kristuse kogudus on kutsutud seda armastust maailmaga jagama ja jumalariiki maailmale lähemale tooma. Selles avaldub meie valvamine – mitte käsu või moraaliapostliks olemises.
Valvamine ei tähenda vaid aegade lõpul toimuva Issanda taastulemise ootamist ja kogu ajaliku elu tagaplaanile jätmist. Jumalaga elades ei saa kõndida kaasinimestest mööda, neid märkamata, neid kuulamata, nende eludes osalemata ja neid Kristuse armastusega armastamata. Kogudus, kes nõnda elab ja taandab usu pelgalt kristlase ja Jumala vaheliseks suhteks, on oma ususse uinunud ja takerdunud.
Usaldades oma tegemised Issanda hoolde, saame Temalt endalt jõu ja tarkuse, et edasi minna, et üksteist toetada ning üheskoos olla ärkvel ja valvata hetke, mil Issand tuleb ja ajalikust elust saab igavik.
Kerstin Kask (1973) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Kose koguduse õpetaja, EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna ja usuteaduskonna dekanaadi juhataja ning Kirik & Teoloogia toimetuse liige.
