„Kiitke, Issanda sulased, kiitke Issanda nime! Issand on kõrge üle kõigi rahvaste“ (Ps 113:1, 4).
Kas teate, mis oluline vahe peaks olema viletsal popsil ja õigel peremehel? Õige peremees teab oma õigusi ja kohustusi. Paha pops teab oma õigusi. Kellega meie sarnaneme? Vana Testamendi laulik ütleb: „Kiitke, Issanda sulased, kiitke Issanda nime! Issand on kõrge üle kõigi rahvaste.“ Ja Issanda sulane Maarja ütleb: „Jumal, mu päästja, on vaadanud oma teenija madaluse peale“ (Lk 1:48). Ta nimetab Jumalat oma Issandaks ja end Issanda teenijaks. Kui nimetame eesti keeles Jumalat Issandaks, siis teeme seda haruldasel moel. Kui paljudel teistel rahvastel on isanda ja Issanda kohta üks sõna, näiteks Lord, Herr ja Herra, siis meil on isand ühe ja Issand kahe s-tähega. Võiks väita, et Issand on see, kes on isandate isand, kuid ta pole ainult üle isandate, vaid üle iga inimese, üle kogu oma loodu. Issand on üle kõige ja meil oleks mõistlik teda oma isandaks ja iseennast tema teenijaks pidada. Tark taipab, et Issand on endale võtnud lugematu arvu kohustusi. Kogu universumi Loojana ja ülalpidajana on tema kohustuste hulk otsatu. Oma ainusündinud Poja ristisurmaga on ta läinud selles kaugemale, kui keegi oleks osanud ette kujutada. Isandate ja popside – meie kõikide – Isand on oma teenijate eest surma läinud, meie patud ristipuul kandnud. Tema arm on ääretu, armastus põhjatu. Peaks olema lõputult lihtne olla selle Isanda teenija, taibata ja täita oma kohustusi. Tema armu ääretust taibates ei peaks see olema keeruline.
Paha pops palub peremehelt palju, teeb seda nõudlikult, nii nagu oleks peremees talle aina võlgu, ja annab vastu võimalikult vähe ja viletsat. Võimalikult väikeseid sente, lohakat tööd, poolunes palveid, milles palju enam hädaldamisi ja nõudmisi kui südamest tulevat tänu. Porisev pops loeb Issandale aeg-ajalt vanu ja lihtsaid luuletusi – kunagi õpitud palveid, millesse ta oma südant ei pane. Ta on kitsi nii annetades kui ka tänades. Porisev pops on kuradima kitsi. Otsekui kartes, et andes midagi temale, kes on meile kõike nii külluslikult kinkinud, pillavalt andnud, jääb ta ise kerjusena vaeseks. Kerjusena vaeseks jääb see, kellel pole südant Issandale anda. Lahus temast pole meis ega meil midagi jäävat. Vaid temaga koos oma maist teerada rännates, temale lootes, teda teenides ja teenijana oma kohustusi teades ja täites võib meie siinne lühike silmapilk saada igaviku alguseks, lõputu rahu ja rõõmu rajaks.
Kuid läheme veel sammukese edasi. Paljudes kohtades Piiblis, kus kõneldakse inimesest kui Issanda teenijast, kasutatakse sõna, mida võiks tõlkida „orjaks“. Issanda ori. Kes tahaks olla ori? Enne kui kiirustame vastama, tasuks ehk küsida, kelle ori. Pühakirjas on palju suuri ja võimsaid jumalamehi ja -naisi, kes ei häbene end kutsuda Jumala orjaks. Seda teeb ka Maarja, kui kuuleb inglilt, et Jumal on ta välja valinud oma Poja kandjaks ja sünnitajaks. Ta alustab oma vastust sõnadega, mis täpses tõlkes kõlavad nii: „Vaata, siin on Issanda orjatar. Mulle sündigu sinu sõnade järgi.“ Paulus kordab seda taas ja taas, et ta on Issanda ori. Eestikeelsed tõlked muudavad need kohad „sulaseks“, sest ka nii võib neid sõnu tõlkida ja nii on meil, eestlastel, oma rahva 700-aastasest orja – põlvest hädaldajatel, seda sõna lihtsam taluda. Kes me oleme? Kas Issanda tänulikud sulased, Lunastaja rõõmsad orjad, need, kes tahavad täita oma isanda tahet, või porisevad popsid, need, kes isanda tahet täitmata nõuavad temalt aina enam ega ole rahul kõige sellega, mis neil on? Inimesel pole võimalik ilma isandata elada. Nii kaua, kui veel saame, on mõistlik valida endale õige isand ja olla tema tänulik teenija. Siis ei saa meie tänu põhjus iialgi otsa.
PALVE: Issand, meie isand, aita meid, et me ei peaks orjama ajalikke ega ekslikke. Anna meile tarkust olla sinu, Kõigeväelise tänulikud teenijad, meid armastava Armastaja armastavad orjad. Aamen
Mõtisklus on ilmunud kogumikus Jaan Tammsalu, Dolores Hoffmann (2021) Vaimulikud mõtisklused. Neljas raamat. Tartu: Kirjastusselts Zeus.
Jaan Tammsalu (1960) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna Jaani koguduse õpetaja ja Tallinna praostkonna praost.
