Milline on usu ja mõistuse, uskumise ja mõtlemise vahekord? Kuigi on olemas äärmuslikud vaateviisid, mis peavad usku läbinisti mõistuslikuks või hoopis täielikult tunde asjaks, millel ratsionaalsusega ei ole midagi pistmist, on suurem osa kristlikke (ja mitte ainult kristlikke, vaid ka teiste religioonide) mõtlejaid näinud neil kahel olulist ühisosa. Usk vastab inimese eksistentsiaalsetele küsimustele, kuid ta ärgitab inimest üha edasi küsima. Usk vajab ka ise mõtestamist ja tõlgendamist. Üheks usu oluliseks komponendiks on peetud mõistmist – maailma, iseenda ja Jumala ning nende omavaheliste suhete mõistmist.
Tänane number on pühendatud usu ja mõistmise suhetele. Usu mõistmiseks on tekkinud ka eraldi teadus – usuteadus ehk teoloogia, mille ülesannetest ja tähtsusest kõneleb seoses hiljutise Usuteaduse Instituudi aastapäeva konverentsiga toimetuse liige Thomas-Andreas Põder, kes kirjutab:
„Mida tähendab usk? Mis on usk? Mida tähendab kirik? Mis on kirik? Mida tähendab kristlik? Mis on kristlik? Mida tähendab pühakirjapärane? Mis on pühakirjapärane? Mida tähendab evangeelne? Mis on evangeelne? Mida tähendab Jumala Sõna? Mis on Jumala Sõna? Mida tähendab Jumal? Mis või kes on Jumal? Mida tähendavad eelnimetatud küsimused minu ja meie eluga ühenduses, sellega ühenduses, mida tähendab olla mitte ainult inimene, vaid just nimelt mina ja meie? Mida tähendavad need küsimused ühenduses ühiskonna, looduse ja maailmaga?
Kui taolised küsimused muutuvad meie jaoks küsimusteks, siis vastata ei ole neile võimalik teisiti kui tähelepanu koondamise ja keskendumise kaudu, süvenemise kaudu, mõistmise kaudu, tõlgendamise kaudu. Tõlgendamine tähendab kaalutletud mõistmist – sellist mõistmist, mis suudab eristada mingi asja ehk olukorra mõistmise võimalusi ning kaalutletult langetada otsus mingisuguse mõistmise kasuks, teadvustades vastutust oma mõistmisviisi, selle eelduste ja tagajärgede eest.“
Usu ja mõistmise teema on oluline ka tänases tekstikäsitluses, mis on pühendatud tekstile Lk 13:1-5. Perikoop, mis räägib meeleparanduse vajalikkusest jääb Luuka jutustuses Jeesuse Jeruusalemma teekonna viimasesse üksusesse, kus on esitatud mitmesugused õpetused ja sündmused. Teade Jeruusalemmas toimunud tragöödiast, mille Jeesuse kuuljad arvasid tulenevat selles kannatanud inimeste erilisest patususest, sunnib Jeesust kinnitama, et kõiki tema kuulajaid ähvardab võrdselt jumalik kohtuotsus. See viib mõistujutuni, mis näitab, et kui Iisrael ei kasuta armuaega meeleparanduse saamiseks, siis saab ta osa paratamatust hukkamõistmisest. Ent mis on patt? Mis on meeleparandus? Mis on meile elamiseks antud aeg? Need küsimused on sama olulised, kui Thomas-Andreas Põderi poolt esitatud küsimused Jumala, kiriku ja usu kohta. On oluline, et me neid endale ikka ja jälle esitaksime ja seeläbi oma usu sisu üle järele mõtleksime – et meie usk võiks olla mõtestatud usk.
Tänases numbris:
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, EELK perikoopide abimaterjal 4/14: viies pühapäev pärast nelipüha Lk 13:1–5.
Thomas-Andreas Põder, Usuteaduslik haridus luterlikus vaates.
Liisa Maria Murdvee, Asjade evangeelium. III osa.
Sündmus “Antirassistlik Kristuses” avab südame meeleparanduseks.
Ajakiri Kirik & Teoloogia kutsub arvamust avaldama – meie ajakiri on avatud kaastöödele.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2019. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
