„Kuhu olete, piibelehed, teel?
Kuhu olete, karikakrad, teel?
Kuhu olete, võõrasemad, teel?
Me läheme õitsema!
Kuhu olete, kirsipuud, kõik teel?
Kuhu olete, paplid-pärnad, teel?
Kuhu olete, sookailud, teel?
Me läheme õitsema!
Kuhu olete, sinivetikad, teel?
Kuhu olete, koolitüdrukud, teel?
Kuhu olete, firmaloojad, teel?
Me läheme õitsema!
Kuhu olete, kinnisvarahinnad, teel?
Kuhu olete, tööleminejad, teel?
Kuhu olete, armund paarid, teel?
Me läheme õitsema!
Kuhu olete, sõnajalad, teel?
Me läheme õitsema!
No küll me läheme õitsema!
Ükskord läheme õitsema!
Kuhu olen ise praegu teel?
Kaua õitsen? Kuni veri keeb.
Kunagi saab minust lilletoit,
seni koiduni tantsin ja ükskõik.“
„Quo vadis?“, Vahur Afanasjev (1979–2021)
Ikka teinekord on nii, et istun kodus oma tugitoolis, kõrvaklapid peas teatud muusikaga, ja kujutlen end piki oma käsivart lõikamas Šveitsi armee noaga. Kas lahkuda siit omal soovil või mitte? Minek oleks ju lõplik, aga teha oleks veel mõndagi, tundub. Seda ma ikka ja jälle juurdlen ja mõtlen, et miks see nii on või ei ole. Sest. Niikuinii mitte keegi mitte iial mitte kusagil ei kuula, ei mõista ega tee. Milleks siis see kõik?
„Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?“ (Jh 21:16) Jeesus küsib Peetruse käest, Jumal inimese käest. „Ja üks juurdeastunud kirjatundjaist, kes oli kuulnud neid vaidlemisi ja teadis, et Jeesus oli neile ilusasti vastanud, küsis Temalt: „Milline on esimene käsk kõikidest?“ Jeesus vastas: „Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal on üks ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma aruga ja kogu oma jõuga. Teine on see: Armasta oma ligimest kui iseennast. Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.““ (Mk 12:28–31) Aga mida tähendab see „armastama“?
Uku Masingu pühadest kirjadest Toomas Paulile on lugeda: „Enamik kasutas ja kasutab Jeesust mistahes ühiskondlikeetilise korra õigustajaks. Patriarhaalse orjapidamise, feodalismi, kapitalismi. Juba algusest pääle. Apostlid juba hakkavad jagama juhiseid orjuse ja naise alaväärsuse ning endise perekonnaelu säilitamiseks kristluses. Toomast ja Paulusest ja Johannesest ma seda ei usu ja pean kõiki taoliselt tõlgendatavaid osi neis lisandeiks.“ (Usalda ennast, 2015:12) See oli Masingu arusaam, tunnetus, usk ja elu. Sellesse sõnumisse ei tasuks mu arust suhtuda üleolevalt, pigem ikkagi täie tõsidusega. Kas ei taandu see Jumala ja ligimese armastamisse? Ja lähtub sellest. Peetrus, kas sa armastad mind? „Jah, Issand, Sina tead, et Sa oled mulle armas.“ (Jh 21:16) Oh sind tundlejat! Aga mida Peetrus mõtles selle all? Mida meie mõtleme? Või mida õigustame või taotleme.
Püha Jiddu Krishnamurti (1895–1986) küsis samuti: „Mis on armastus? Sõna on niivõrd ülekoormatud ja laostunud, et ma vaevalt suudan seda kasutada. Igaüks räägib armastusest – viimne kui üks ajaleht ja ajakiri ning kõik misjonärid jahvatavad lakkamatult armastusest. Ma armastan oma maad, kuningat, mõnda raamatut, seda mäge, armastan mõnu, abikaasat, Jumalat. On’s armastus idee? Kui on, siis saab seda igal moel kultiveerida, ergutada, kalliks pidada, nihutada ja väänata. Kui ütlete, et armastate Jumalat, mida see tähendab? See tähendab, et armastate enese mõttekujutluses loodud pilti, iseenda peegeldust, mis on rüütatud auväärsuse vormi vastavalt sellele, mida te õilsaks ja pühaks peate. Seega on täielik mõttetus öelda: „Ma armastan Jumalat.“ Kui kummardate Jumalat, siis jumaldate iseennast – see pole armastus.“ (Vabanemine teadaolevast, 2008:101–102)
Kristlased, kas te pole nõus? Ei saa nõus olla? Aga kust tuleb siis see Jeesuse kasutamine mistahes ühiskondlikeetilise korra õigustajaks homseni? Pühakirjast? Pühakiri ju ei eksi! Eksivad selle lugejad ning tõlgendajad. See on tõsiasi. Ja pealegi, pühakiri ei ole Jumal. Pühakirja on koostanud ühiskondlikeetilise korra õigustajad, enamus, jõupositsioonil olijad, ja lisatakse – Püha Vaimu juhatusel. Õnneks, meie kõigi õnneks ei ole pühakiri Jumal, ja meie tõlgendus pole Jumal, ja me kõik teame, et ei olegi olemas pühakirja, vaid ainult meie tõlgendus sellest – meie tõlgendused, millest üks on õigem kui teine, on meie pühakiri, st mina, grupp, seltskond. „Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?“ Jeesus aga ütles talle: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed sealt?“ Tema aga vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma aruga, ning oma ligimest kui iseennast.“ Siis Jeesus ütles talle: „Sa oled õigesti vastanud, tee seda, siis võid elada!““ (Lk 10:25–28) Aga mida tähendab see Jumalat ja ligimest armastama? Mis asi see on? Kuidas seda teha ja elada?
Püha Krishnamurti, kes polnud lugenud mitte ühtegi pühakirja, jätkab: „Kui küsite, mis on armastus, siis võib vastus olla vägagi hirmutav. See võib tähendada täielikku murrangut, pere võib laguneda, võite avastada, et te ei armastagi oma abikaasat ega lapsi. Vahest tuleb teil purustada kord ehitatud hoone, võib-olla ei lähe te enam iial pühamusse tagasi. Kui siiski tahate teada saada, siis näete, et armastus ei ole hirm, sõltuvus, armukadedus, omamis- ega valitsemishimu; vastutus- ega kohusetunne ei ole armastus, pole seda ka enesehaletsus ega piin mitte olla armastatud. Armastus ei ole vihkamise vastand rohkem kui alandlikkus on uhkuse vastand. Kui suudate kõik need kõrvale jätta, mitte sunniviisiliselt, vaid uhtudes nad minema, nagu vihm peseb puulehelt paljude päevade tolmu, siis ehk satute sellele kummalisele õiele, mida inimene aina ihaldab.“ (Vabanemine teadaolevast, 2008:109) Kristlased, kas te suudate läheneda pühakirjaks peetavale tekstile süütult, vabana teadaolevast, iga uuel päeval ja öösel? Leiate teksti ja loete seda ilma eelarvamuseta, et see on pühakiri. Aga suudate te läheneda Jumalale süütult, ilma igasuguse dogmaatikata, ilma kirikuta, ilma kuulujuttudeta, ilma ettekujutuseta, ilma iseendata?
Ma tean, ka teie kõik teate, et me ei armasta Jumalat ega ligimest, välja arvatud tõesti mõned üksikud. Kui me armastaksime, oleks maailm korras. Ja siis ma istun oma tugitoolis oma enesehaletsusega väljaspool armastust. Armastus istub teises tugitoolis, aga ta võiks istuda minuga.
Õigeusu kiriku jumalikus liturgias on üks koht enne usutunnistuse lugemist, kus preestrid kummardavad kolm korda öeldes iga kord vaikselt: „Ma armastan Sind, Issand, mu vägi; Issand on mu tugevus ja mu varjupaik.“ (Teenistusraamat, 2014:113) See on koht, kus preestrid valetavad, välja arvatud mõned üksikud maailmas. Kui nad ei valetaks, ja tõesti oleks nii, et nad armastavad Jumalat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma aruga, siis oleks maailm korras, aga siis ei oleks enam õigeusu kirikut sellisena, nagu me seda teame. Seega on vaja teha parandus jumalikku liturgiasse, ja osutatud kohal peaksid preestrid lausuma: „Ma ei armasta Sind, Issand, mu vägi.“ Sellest patutunnistusest saaks alguse usuline ärkamine.
„Armastus on alati midagi uut, erksat, elusat, tal pole eilset ega homset ja ta on ülalpool mõistuse sekeldusi. Vaid süütu meel teab, mis on armastus, ja võib elada maailmas, mis pole süütu.“ (Vabanemine teadaolevast, 2008:111) Kas pole see mitte nagu Jumala kirjeldus? Jumal on ju alati (muutumatu) uus (värske vein), ergas, elus-elav, Tal pole eilset ega homset (igavene) ja Ta tõesti on „kujuteldamatu, mõõtmatu, sõnulväljendamatu, ärarääkimatu, mõistetamatu, nähtamatu, äraarvamatu“ (Teenistusraamat, 2014:91, 116) ehk ülalpool mõistuse sekeldusi. Aga uut Jumala asjades me kardame. Kas pole see mitte nii? Aga meil on pühakiri ja on kirikud oma muutumatu (?) õpetusega, dogmaatikatega, ja selles sisalduv konflikt ning õnnetuste jada maailmas kestab seni, kuni kestavad praegused kirikud praegusel kujul oma teeviitade (kuhu?) ning pühakirjaga. Kas see on ülekohtuselt öeldud? Mina ei usu. Ma tean, mida ma räägin. Nad ju kutsuvad end Jumala esindajateks-kuulutajateks. Või pole see nii? „Kui pole armastust – mitte ainult tilgakestena, vaid külluses – kui teis pole armastuse täitumust, siis liigub maailm hävingu poole. Mõistuspäraselt te teate, et inimkonna ühtsus on eluliselt tähtis ja ainus viis selle saavutamiseks on armastus, aga kes õpetab teile, kuidas armastada? Kas mõni autoriteet, meetod või süsteem räägib teile, kuidas armastada? Kui keegi teile sellest räägib, siis pole see armastus. Kas saate öelda: „Ma hakkan armastust harjutama. Istun iga päev mõnda aega, et mõelda armastusest. Hakkan harjutama lahkust ja leebust ning sunnin end teistele tähelepanu pöörama.“? Kas tahate öelda, et suudate hakata armastama? Kui teete seda, siis lendab armastus aknast välja. Kui harjutate mingit armastamismeetodit või -süsteemi, siis võite saada erakordselt osavaks, muutuda lahkemaks või sattuda vägivallatuse seisundisse, aga sel kõigel pole mingit pistmist armastusega.“ (Vabanemine teadaolevast, 2008: 109–110) Ja kirik on autoriteet ja meetod ja süsteem. See on tõsiasi. Ja meie maailm on täis kohutavat vägivalda ja surma ja loodus on hävinemas, sest kirik on meie jaoks autoriteet ja meetod ja süsteem. See kõik viib välja ainult ühte koledasse lõppu. Jumal ei ole autoriteet! Meie oleme oma tõlgenduse Jumalast teinud iseendile ja teistele autoriteediks.
Jumal ei ole autoriteet! Kui mitte Jumal, kes siis? Kas tahad öelda, et inimene? Niimoodi küsiksid inimesed, kes elavad elu, kus kindlasti peab olema autoriteet. Keegi peab olema! Aga on olemas maailm, ma ütleksin, et on olemas jumalik, imeilus maailm, kus ei ole teise ega iseenda autoriteeti – Jumala riik. See on imeilus maailm, kus Tema on minus ja mina Temas, ja me oleme üks, nagu ütles Jeesus. Kus on siin kummardamine?
Kuhu lähed Eesti Vabariik? Kuhu olete teel Eesti kristlikud kirikud? Kuhu olete teel, piiskopkonnad, praegused ja tulevad? Kas hakkate kunagi õitsema? Kui niimoodi jätkame, siis mitte iial, aga kindel on, et meist kõigist saab lillede või usside toit või pihustatav tuhk. Millist maailma te ehitate Eesti Vabariik ja Eesti kristlikud kirikud? Kas te seda ise ka teate? Teie, õigeks mõistetud patused, armu saanud patused Kristuses, nagu õigeks peate õpetada. Kui te siis kunagi lõpetate ohverdamisteoloogia kui armastuse levitamise, siis tulge tagasi ja räägime.
„Te ei oska jõuda selle haruldase lätte juurde. Mida te siis ette võtate? Kui te ei tea, mida teha, siis te ei tee midagi, eks ole? Absoluutselt mitte midagi. Siis olete seesmiselt täiesti vaikne. Kas mõistate, mis see tähendab? Teie ei otsi enam, ei aja midagi taga, pole enam mingit keskpunkti. Siis on – armastus.“ (Vabanemine teadaolevast, 2008:112)
„Peetrus, kas sa armastad mind.“ „Ei, ma ei armasta Sind, Jeesus.“ Ja Jeesus vastas Peetrusele ja ütles: „Sellele kaljule ma võtan ehitada oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest jagu.“ (Mt 16:18)
PS – Ennäe, maailm põleb ja jannu surrakse just praegu!
Orenti Kampus (1973), mag. theol., on õigeusu vaimulik.
