„Sellal kui apostlid rahvale rääkisid, astusid nende juurde preestrid ja templipealik ja saduserid. Neid ärritas, et apostlid õpetasid rahvast ja kuulutasid surnuist ülestõusmist Jeesuses. Nad võtsid Peetruse ja Johannese kinni ja panid nad hommikuni vangimajja, sest oli juba õhtu. Aga paljud neist, kes olid Sõna kuulnud, hakkasid uskuma, ja mehi sai arvult umbes viis tuhat. Hommikul sündis, et nende ülemad ja vanemad ja kirjatundjad tulid Jeruusalemma kokku, ka ülempreester Hannas ja Kaifas ja Johannes ja Aleksandros ja niipalju kui neid oli ülempreestri soost. Ja nad panid apostlid endi keskele seisma ja pärisid: „Missuguse väega või millise nime abil te olete seda teinud?” Siis Peetrus, täis Püha Vaimu, ütles neile: „Rahva ülemad
ja vanemad! Kui meid täna üle kuulatakse vigasele inimesele tehtud
heateo pärast, mille läbi ta päästeti, siis olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et see sündis Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nime abil, kelle teie lõite risti, aga kelle Jumal on üles äratanud surnuist. Sellesama tõttu seisab see inimene siin teie ees tervena. Jeesus on „kivi, mille teie, ehitajad, olete tunnistanud kõlbmatuks,mis on saanud nurgakiviks“. Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid
päästetaks.““ (Ap 4:1–12)
On imeline näha hetke, mil kellegi silmadesse tekib üllatus, imestus ja hämmastus. Midagi muutub oluliselt; mingi säde ilmub pilku; kulmud kerkivad… Selleks peaks muidugi midagi sellist toimuma, mis paneks imestama; imestust ei saa ju teeselda! Aga uskuge, Jumal võib meid panna oma tegudega imestuma ja hämmastuma. Seda juhul, kui me neid tähele paneme ja nendesse süveneme.
Täna räägime imestusest, hämmastusest, üllatusest. Psühholoogid väidavad, et võime imestada on suur väärtus, mis näitab, et inimene paneb tähele uut ja püüab sellest midagi õppida; tihti kaasneb küsimus: MIKS? Lastel on see võime tugevam, otseselt seotud uudishimuga ja toetab arengut; vananedes see võime väheneb. Aga kuni me üllatuda ja imestuda suudame, oleme veel tõeliselt elus! Aga kuidas me üllatustele reageerime? Kas oskame otsida ja näha neis Jumala kätt? Kas usume, et Jumal ka täna tegutseb oma väes – hämmastavatel viisidel, ootamatute inimeste juures, üllatavates kohtades? Kas laseme Jumala tegudel ja sõnadel oma mõtteid ja meeli puudutada, meid julgustada, uuendada, uut lootust tuua? Või oleme oma hämmastuses pigem umbusklikud, esitame kriitilisi küsimusi ja kaitseme oma seniseid arusaamu, Jumala häält vaigistada püüdes ja Tema kohalolu ignoreerides…
Loeme Apostlite tegude raamatust (Ap 4:1–12), kuidas Peetrus ja Johannes vangistati ja toodi ülempreestrite ja kirjatundjate ette,et pärida neilt aru, „missuguse väega või millise nime abil“ nad almust paluva mehe tervendasid. Mees ise seisis sealsamas kõigi silme all omil jalul. Loo paremaks mõistmiseks peaksime korraks tagasi minema nii-öelda eilsesse päeva. Lühidalt kokku võttes on lugu selline, et kui Peetrus ja Johannes ühel õhtupoolikul tavapäraselt pühakotta palvetama lähevad, kohtavad nad vigast meest, kes ootab neilt almust. Almuse asemel saab ta midagi hoopis enamat – ta saab tervise, tõuseb esimest korda elus oma jalgadele ja võib esimest korda elus minna pühakotta palvusele koos Peetruse ja Johannesega. Võiksime ehk püüda ette kujutada üllatust, mis mehe silmisse ilmub, kui ta Peetruse välja sirutatud käest kinni haarates tunneb, et jalad tõepoolest teda kannavad; et ta suudab päris ise kõndida, koguni hüpelda, nagu meile on öeldud! Aga lisaks kõndimisele ja hüplemisele kiidab too mees valju häälega Jumalat temaga sündinud ime eest. Kogu rahva kuuldes ja nähes. Rahvas on „imestunud ja kohkunud sellest, mis temaga oli sündinud“ (3:10), öeldakse meile. Rahvast on seal ilmselt päris palju ja nad ei taha imet kogenud mehest esialgu kuidagimoodi eemale minna; nad järgnevad Peetrusele ja Johannesele ja terveks saanud mehele, sest nad ilmselgelt janunevad millegi enama järele. Mille järele siis?
Ime kogemine ei võrdu veel ime autori nägemisega, ammugi mitte temasse uskumisega. Ime võib esmalt küll tekitada elevust, uudishimu ja põnevust. Aga Jeesus ütles kord rahvale: „Te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis.“ (Jh 6:26). Me võime imestuda ja hämmastunud olla; meie tunded võivad olla tugevad ja ülevad; meie esmased vajadusedki võivad saada imeliselt rahuldatud – ometi võime järgmisel päeval selle kõik taas unustada, elada edasi nii, nagu poleks mitte midagi erilist juhtunud, lihtsalt oma tavapärase elu juurde tagasi pöörduda. Tänapäeval ütleksime: selline kogemus ei ole jätkusuutlik.
Peetrus teab seda. Ja just sellepärast, kui ta näeb, et tervenemise ime on avanud inimeste südamed ja meeled, kasutab ta hetke ja kuulutab neile avatud südametele jõuliselt sõnumit Jeesusest, kelle nimesse uskumine on toonud mehele tervise. Sõnumit ülestõusnud Jeesusest, kelle nimesse uskumine võib tuua ka nende igaühe ellu midagi imelist ja pöördumatut ja püsivat: pääste, andestuse ja rahu. Ehk sisemise tervenemise.
Peetrus juhib kuulajate tähelepanu esmalt sellele, et imelise tervise allikaks on seesama Jeesus, kes nende oma linnas ja ehk isegi nende endi kaasteadmisel ja silme all hiljuti risti löödi. Ta tuletab seda sündmust inimestele meelde küllaltki karmide sõnadega, süüdistades oma kuulajaid otsesõnu Jeesuse ära salgamises ja reetmises (3:13–14). Aga samas ta möönab, et see võis toimuda ka lihtsalt „teadmatusest“ – nii nagu Jeesus palvetas ristil oma ristilööjate eest: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ (Lk 23:34). Seega, ütleb Peetrus, on kõigil võimalus meelt parandada ja võtta vastu usk elavasse Jeesusesse. Ja meile öeldakse seepeale, et Jeesusesse uskujate hulk peaaegu kahekordistub: kui nelipüha jutluse tulemusena „umbes 3000 inimest“ (Ap 2:41) võttis Sõna vastu ja ristiti, siis selle jutluse tulemusena „sai mehi arvult umbes viis tuhat“ (4:4). Imeline!
Aga paralleelselt hargneb ka üks teine lugu, esiisadelt päritud traditsioonilist usku kaitsvate ja väärtustavate inimeste lugu. Nende jaoks näib olukord pigem ohtlik olevat. „Ülemad ja vanemad ja kirjatundjad“ näevad ju sedasama terveks saanud meest oma silmaga ja ilmselt usuvad ka tema tervenemise lugu, aga küsivad samas kahtlustavalt: „Missuguse väega või millise nime abil te olete seda teinud?“(4:7). Teisisõnu: kas te olete seda ikka õigetel motiividel, õiges usus ja õigel viisil teinud?
Peetrus usub ka kohtulaua ees seistes sõnakuulutuse jõusse. Jumala Vaim ise annab talle suhu sõnad, mida väärikad kohtunikud imeks panevad: tegemist on ju „õppimata ja lihtsate meestega“ (4:13). Aga isegi sõnumist hämmastunud olles, isegi ära tundes, et „need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased“ (s.13), ei jõua nad ometi sammugi lähemale Jeesusesse uskumisele. Nad on kord Jeesuse surma mõistnud ja hukanud; nende jaoks on Jeesus minevik. Nende südamed ei ole avatud mingile uuele teadmisele Jeesusest; nende tähelepanu keskendub üksnes senise korra ja pika usutraditsiooni säilitamisele; Peetrus ja Johannes kipuvad aga ebamugavalt „rahu rikkuma“…
Nii on meil siis ühelt poolt hämmastunud rahvahulk, kes on pealt näinud imelist tervenemist, kuulnud sõnumit ülestõusnud Jeesusest ja uskunud Temasse. Ja teiselt poolt auväärsed Pühakirja õppinud ja hästi tundvad mehed, kes ei suuda küll toimunud imet kahtluse alla seada ja panevad ka siiralt imeks evangeeliumi sõnumi väge, aga keelavad uskumise asemel selle sõnumi hoopis ära: „Ärge enam rääkige Jeesusest ega õpetage tema nimel.“
Millest see siis sõltub, kas hämmastus Jumala imetegude üle ja Jumala sõnumi üle viib meid Jumalale lähemale ja paneb meid Teda otsima, Tema lähedust soovima, oma elu Jumalale üle andma – või tekitab hoopis umbusku, kahtlust, küsimusi ja viib meid viimselt Jumala vastaste leeri?Teisisõnu, kas vaimustus ja kõrgendatud tunded loovad usu ja kahtluse, küsimine ja selguse otsimine aga tapab usu? Päris nii lihtne see vist ei ole.
Aastaid tagasi vestlesin naisega, kes oli äsja leidnud usu ja selles väga innustunud. Kogudus, kus ta käis, oli mõnevõrra teistlaadi kui minu kogudus. Ta rääkis vaimustusega imelistest tervenemistest ja erilisest Püha Vaimu väe õhkkonnast, aga ütles siis midagi, mis mulle sügavalt südamesse jäi: „Pühapäeva õhtul tulen koju ja mul oleks justkui tiivad; aga esmaspäeva hommikul ma ärkan üles ja olen nagu üks tühi kott.“
Tänu Jumalale, et see „tühja koti kogemus“ ei röövinud temalt usku; ta läks ustavalt taas oma kogudusse uut kogemust saama. Aga see võiks samas olla hoiatuseks ja meeldetuletuseks, et emotsionaalsed kõrghetked või imede tunnistajaks olemine ei tekita veel automaatselt usku ega ammugi hoia seda alal. Kui loeme neid kaht peatükki Apostlite tegude raamatust (ja soovitan neid hoole ja süvenemisega lugeda!), saab vägagi selgeks, et lisaks ime kogemisele on vaja selgitust selle kohta, kellelt abi ja õnnistus pärineb. Mida kaugemal on inimene Jumalast, seda selgemat selgitust Jumala tegudele ta vajab. Ja see vastus ja selgitus on vaja ka vastu võtta! Seega küsimine ja selguse otsimine on hea ja loomulik osa meie usuteekonnast. Samas on kurb tõde ka, et kui keegi arvab end olevat Jumalale väga lähedal, siis võib see tähendada, et ta omas mõttes on Jumala tegudele teatavad inimlikust mõtlemisest lähtuvad raamid seadnud; on ise juba ette kõik vastused välja mõelnud ja pole valmis tunnistama midagi, mis jääb raamidest väljapoole. Piibel aga ütleb meile ometi otsesõnu, et „Jumal teeb hoopis uut“ (Js 43:19)…
Me elame mõnes mõttes imede-vaesel ajal. Vähemalt nii meile tundub. Mõnikord me igatseme imesid, sest usume: kui need sünniksid, hakkaksid paljud inimesed uskuma. Tänane lugu seab selle mõttekäigu kahtluse alla ja tuletab meelde, et asi ei ole nii lihtne. Jeesus keeldus mõnikord tunnustähti tegemast, sest ta nägi ette, et ainult sellest inimeste südame hoiak ei muutu; et tunnustähtede nägemine ja kogemine võib jäädagi vaid meelelahutuse ja vaatemängu tasandile. Uskumiseks on vaja sõnumit, mis kannab endas väge – ja sõnumile avatud südant. Kui Jumal sind ja mind oma väes kõnetab, saab sündida usk; saab usk kasvada ja süveneda; saab usaldus Jumala vastu tugevneda. See ei tähenda samas, et me ei vajaks „hämmastuse hetki“, mis panevad seisatuma ja imetluses hinge kinni hoidma Jumala suurte tegude ees. Aga just sellistel hetkedel, kus tavaline elu meie ümber justkui seisatub ja meie meeled ja mõtted on Jumalale eriliselt avatud, võiks Jumal meie ellu saata mõne Peetruse, kes aitab pealispinnast sügavamale näha, kogeda Jumalat ennast läbi Tema imeliste tegude; kuulda Jumala kõnetust ning sellele vastata.
Mida me ikkagi vajame, et hämmastusest sünniks usk? Eelkõige taipamist, et Jumal on elav ja tegutsev, siin ja praegu, sinu ja minu elus. Ka siis, kui Tema tegutsemise viis on ootamatu ja teistsugune, kui meie eeldaksime. Me vajame ka taipamist, et nagu ütleb laulusalm, „Ainult see, kes vaatab elu lähedalt, näeb Jumala imesid…“ Et päris väikesed asjad meie elus, mille kohta me mõnikord ütleme „vedas“, või „mul oli õnne“, või „napikas“ on tegelikult ehedad märgid Jumala reaalsest kohaolust meie igaühe argipäevas. Ma soovin, et võiksime sagedamini öelda nagu Jaakob üllatunult ühel hommikul ärgates: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!“(1Ms 28:16). Ja mida Jaakob seepeale tegi? Pani sellesse paika nii-öelda „märgi maha“, et seda hetke ja kogemust mitte ära unustada, ja andis sealsamas Jumalale tõotuse teda oma elus ja tegudes austada.
Aastaid tagasi sattusin Pärnus Karusselli ja Aia tänava ristmikul autoavariisse. Kui automehaanik hiljem mu autot vaatas, ütles ta, et on arusaamatu, kuidas ma niimoodi kokku litsutud autos üleüldse terveks sain jääda. See oli selge Jumala ime. Aga vahetult sel hetkel, kui mu auto oli paisatud vastu metallist aiaposti ja ma üsna oimetult seal sees istusin, vaatas üks möödaminev mees katkisest aknast sisse ja ütles üllatusega: „Oi, te olete elus!“ – „Jah, Jumal hoidis mind,“ vastasin mina. Ma väga tahaksin, et see mees mäletaks sellest päevast mitte vaid lömmis autot, vaid elus inimest, kes oli kogenud ja tunnistas elava Jumala elushoidvat armu. Minu jaoks oli see päev usukinnituseks: Jumal oli kohal ja pani oma kaitsva käe minu ümber keset rasket õnnetust, sest Temal oli minu elu jaoks veel mõnevõrra pikem plaan.
Me ei peaks kiirustama väitega, et elame imede-vaesel ajal. Tegelikult me elame keset Jumala imesid. Me lihtsalt alati ei pruugi neid märgata. Mõnikord me ka ei taha neid märgata, sest me ei taha tunnistada, et elav Jumal on meie lähedal. Nagu „ülemad ja vanemad ja kirjatundjad“ ei tahtnud tunnistada, et Jeesus oli üles tõusnud ja elav. Seetõttu ei leidnud elav Jumal nende südames ruumi ega saanud ka nende usku kasvatada. Aga kui me märkame elava Jumala tegusid – ja hämmastume või isegi kohkume – siis olgu meie palve, et Jumal annaks meile arusaamise: oluline pole mitte ime ise, vaid selle ime autor. Ei ole ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.
Meeli Tankler (1956) on Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari õppejõud ja praktilise teoloogia doktor (Doctor of Ministry).
