Head õed ja vennad Kristuses! Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt! Kuulakem Jumala Sõna, nagu selle leiame Johannese evangeeliumist:
„„Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel. Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane. Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja. Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält. Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.” Selle võrdumi rääkis Jeesus neile, nemad aga ei mõistnud, mis see tähendab, mida ta neile rääkis. Siis ütles Jeesus taas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mina olen uks lammaste jaoks. Kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja röövlid, ja lambad ei ole neid kuulanud. Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.““ (Jh 10:1–10)
Kui sain nädala algul teada, millisele perikoobile toetudes mul sel pühapäeval jutlust tuleb teha ja kopeerisin selle enesele Piiblist välja, tabas mind üllatus. Nimelt näib tänane kirjakoht kontekstist lahutatuna karjuvalt solvav ja poliitiliselt ebakorrektne! Armas Jeesuke näib meid siin sõimavat lambakarjaks – umbes nagu koroonaeitajad meid, maskikandjaid, kes ei oskavat oma peaga mõelda. Et ta sarnaselt poliitikutele nimetab iseend sealjuures ainsaks heaks karjaseks ja kõiki teisi varasteks ja pättideks, ei tee asja kuidagi paremaks. Sest eesti keeles ei ole üldse tore lammas olla! Meil on küll väljend vaga nagu lambuke, aga sellest tunduvalt levinum on fraas loll nagu lammas. Kui keegi kasutab mõne inimgrupi kohta väljendit lambakari, siis ilmselt ei ole see mõeldud komplimendina. Hoopis toredam oleks olla hüütud nt gaselliks (kes teadupärast on graatsiline ja ilus), hundiks (kes teadupärast on Eesti rahvusloom ja äärmiselt tark), karuks (kes teadupärast on tugev) või isegi rebaseks (kes teadupärast on kaval). Loomadel on teisigi isikupäraseid omadusi: kobras on töökas, hirv väle, kukk jälle eputrilla jne. Aga lammas?
Niisiis tasub teada, kellest Jeesus õigupoolest räägib. Kiire netiotsing annab tulemuseks, et arvamus, nagu oleks lammas loll, on sügavalt ekslik. Olles maalähedase eluga hoopis enam kursis kui meie, teadis Jeesus ilmselt hästi, et lammas on äärmiselt intelligentne loom. Nt tuuakse välja lamba head mälu. Ta mäletab suurt hulka talle tuttavaid individuaalseid lambaid ja ka inimesi veel pikkade aastate tagant. Samuti on ta emotsionaalne repertuaar väga nüansirikas. Lambad väljendavad ja tunnevad ära mitmesuguseid emotsioone nii näoilmete kui ka kõrvade asendi vahendusel. Samuti on lambad suurepärased „probleemilahendajad“ ja nende IQ taset on hinnatud lähedaseks sea omale – kes on üks intelligentsemaid loomi üldse. Nagu paljud teisedki loomaliigid, kasutavad lambad erinevate emotsioonide väljendamiseks tähenduslikke häälitsusi. Ka on nad osavad leidma vaevuste korral loodusest ravitoimega taimi. Lambad on väga hoolitsevad emad ja nende ning tallede vahel moodustuvad sügavad emotsionaalsed sidemed. Talled tunnevad ema kutse teiste hulgast kaugelt ära. Muide, nii vanad egiptlased kui ka sumerid pidasid lammast pühaks loomaks.
Jutu mõte on, et kui paljudele inimestele võib Jeesuse-poolne lambaks nimetamine solvav tunduda, siis loodetavasti võtab öeldu selle pinge maha. Lammas olla pole mitte nõme, vaid uhke ja hää! Ilmselt just lammaste intelligentsust peab Jeesus silmas, kui ta ütleb, et lambad tunnevad oma karjase hääle kaugelt ära ja ei lähe kaasa sugugi igaühega – isegi kui need pakuvad nänni. Tasub mõelda, et meie peame oma lastele õpetama, et võõra onuga ei tohi kaasa minna. Lambad teavad seda loomulikust intelligentsist!
Järgmine mõtlemapanev asjaolu tänase kirjakoha juures on jüngrite ilmne juhmus. Kuidas on võimalik, et mõtlev inimene vajab Jeesuse lisaselgitusi nii lihtsa võrdumi mõistmisel ega hammusta seda läbi? Mis räägiks taas kord justkui selle kasuks, et need kristlased on ikka ühed parajad ohmud, kes ei suuda teha vahet kujundliku ja sõnasõnalise keele vahel. Veel hullem on, et viimase 2021. aasta jooksul ei ole ses osas midagi muutunud. Ikka veel võtavad inimesed metafoore sõnasõnalise tõe pähe ja – kasutades võrdpilti, mida olen sageli teoloogiatudengite suunamisel kasutanud – söövad menüüd. Mõte on selles, et tihti viitavad sõnad kaugele teispoole iseend: umbes samuti, nagu menüü viitab hõrgutavatele roogadele, mis köögis valmimas on. Oleks ju arutu raiskamine ajada segi menüü ja selle poolt osutatavad road ning haugata nürimeelselt hoopis menüüd ennast. 20. sajandi suurimaid teolooge Paul Tillich, juhtides tähelepanu asjaolule, et peaaegu kõik, mida me Jumala kohta saame öelda, on sümboolne, hoiatab meid kõiki ses kontekstis nähtuse eest, mida ta nimetab sümbolite demoniseerumiseks. Ta peab silmas olukorda, kus sümbol, mille ülesandeks on osutada millelegi pühale ja teispoolsele, hakkab nimetatud püha ja teispoolset asendama. See on loomulikult idolaatria ja peegeldab täpselt olukorda, kus restoranikülastaja haukaks prae asemel menüüd. Ning Piibli võrdumite tõlgendamisel luurab see oht meid igal sammul.
Veel üks 20. sajandi suuri teolooge – Emil Brunner – on seda selgitanud andeka näitega. Ta võrdleb Piiblit vana ja palju vatti saanud vinüülplaadiga, millele on salvestatud kuulsa meistri Caruso hääl. Plaat ragiseb, jääb vahepeal kordama, kohati kipub signaal üldse kaduma. Brunner küsib siit: kas me kuuleme sellelt plaadilt Meistri häält? Ja vastab – muidugi kuuleme! Aga me kuuleme sealt ka palju muud – tolmuosakeste raginat, kulumisjälgedest tulenevaid moonutusi, mitmesuguseid helihäireid jne. Sama lugu, väidab ta, on ka Piibliga. Muidugi kuuleme me sealt Jumala häält! Aga kuna Piibel on siiski inimtekkeline kangas, kuuleme me sealt ka palju muud: mitmesuguseid raginaid, inimmõistuse piiridest tulenevaid kriipimisi ja muid moonutusi. Ent selle kõige taga võime siiski kuulda ka Meistri häält. Ja meil pole õigust Carusot nendes kriipimistes ja moonutustes süüdistada. Sest vaatamata kõigele on see „plaat“ meie ainus viis üldse Meistri häält kuulda.
Niisiis – kas ja kuivõrd me tahame ja oskame sellelt vanalt „plaadilt“ Hea Karjase häält kuulda? Kas me oleme ikka nii intelligentsed kui lambad, kes oma karjase juba kaugelt ära tunnevad ja üksnes talle järgnevad? Või oleme me pigem lihtsameelsed ohmud, kes järgnevad süüdimatult igale võõrale onule või tädile, kes pakub kommi kohe ja siin? Hoiatab ju ka Jeesus ise Mt 24:4–5: „Vaadake, et keegi teid ei eksitaks! Sest paljud tulevad minu nime all, öeldes: „Mina olen Kristus!” ja eksitavad paljusid.“
Selles küsimuses tasub tänast kirjakohta veidi täpsemalt vaadelda. Tegelikult on siin koos kaks kujundit. Esimeses võrdumis räägib Jeesus enesest kui karjasest, teises aga enesest kui uksest. Kusjuures teine kujund on jõulisemgi kui esimene. Kui Jeesus räägib enesest kui heast karjasest, siis ei taha ta öelda mitte seda, nagu oleks tema ainus hea „firmajuht“, kes kõiki oma „alluvaid“ nimepidi kutsub – kusjuures kõik teised on pätid ja kaabakad (vrd poliitikud). Pigem on selle võrdumi mõte, et Jeesuse kui „ukse“ kaudu avaneb lammastele tee välja sumbunud, läppunud laudast. Tee saabuvasse kevadesse, kus saab lõpuks ometi vabalt hingata. Selle tõlgendusega kooskõlas on eksegeedid märkinud, et antud kontekstis viitab kreeka sõna uks võimalusele midagi teha – minna välja sumbunud toast ja hingata enesesse tubli sõõm värsket sirelilõhna. Teisiti öeldes – Jeesus ei ole Hea Karjane mitte selles mõttes, et ta on hea firmajuht, kes kõiki oma alluvaid nimepidi tunneb, vaid selles mõttes, et tema kaudu avaneb inimesel võimalus saada päriselt vabaks ja kogeda midagi täiesti uut, midagi, millest unistadagi ei oska ega julge, aga mis teeb kõik elavaks ja seab meie elu täiesti uude valgusse – tõotatud Jumala riigi valgusse.
Ja kui siin nüüd küsida, kas me tunneme Hea Karjase hääle ära või silkame järele ükskõik kellele, kes kommi pakub, siis tasub mõelda sõna vabadus kahele tähendusväljale. Võib rääkida vabadusest millestki ja vabadusest millekski. Ma ei taha öelda, et vabadus esimeses tähenduses oleks kuidagi väheväärtuslik. Näiteks rõhutule on esmaselt tähtis saada rõhumisest vabaks (vabadus millestki). Aga eelkõige tähendab vabadus siiski võimalust midagi teha. Ja just selle „ukse“ avab meile hea karjane Jeesus.
Kusjuures kutse ei ole abstraktne ega umbisikuline: karjane hüüab oma lambaid nimepidi. Uude, värskesse kevadesse kutsutakse just Sind. Nimeliselt! Ainulaadse, kordumatu isiksusena, kes on loodud Jumala näo järgi. Juudi mõtleja Martin Buber on rääkinud kahest maailma suhestumise viisist, mida me inimestena kasutame. Üks on mina-see keel, mis puudutab meie suhteid ümbritseva ainelise maailmaga. Teine on mina-sina keel, mida kasutame suhestudes teiste inimestega. Buberi väide on, et kuna mina-see suhe looduga on teaduslikus ja tehnoloogilises mõttes osutunud sedavõrd edukaks, kohtleme me tihtilugu ka teisi olendeid sellena. See väljendub väga mitmel viisil – olgu siis teiste inimeste kasutamisena vahenditena oma eesmärkide saavutamisel või ka elava inimese objektistamisena pornotööstuses.
Veelgi enam – kristluse ajaloos on ka Jumalast tihti tehtud objekt. Buberi sõnul kutsub Jumal meid Sina-na, nimepidi ja väga isiklikult. Aga kas pole nii, et meie vastus talle on tihti see-vormis? Ülal juba viidatud Paul Tillich on öelnud, et kui me püstitame küsimuse vormis kas Jumal on olemas, siis tuleb sellele vastata eitavalt. Jumal ei ole üks see teiste hulgas. Jumal on isik, Sina. Ja see isik kutsub meid Hea Karjasena nimepidi. Iga „lammas“ on väärtuslik ja loetud, kedagi ei jäeta maha. Küsimus on, kas me kuuleme seda kutset kevadesse, välja sumbunud ja üha iseend kordavastest tavaelu mõttemustritest, või ignoreerime seda ja jäämegi rikkiläinud plaadina iseend kordama? Sest nagu ehedalt näitab tõejärgsuse mõiste, mis omakorda osutab euroameerika kultuuri teatavale intellektuaalsele patiseisule – me elamegi toas, mille kõik aknad on hermeetiliselt kinni topitud ja kuhu õues pakatava kevade lõhnad kuidagi sisse ei pääse. Selles toas ei ole Jumalat, ehedat armastust ega sirelite uimastavat hõngu. Kusjuures sellest lõksust pääsemiseks pole tarvis teha muud, kui avada aken ning uks ja kogeda midagi täiesti uut, midagi, mis närtsinud hinge toibutab ja kõik taas tähenduslikuks muudab.
Seda mõtet avab teise nurga alt ka Juhan Viiding, kelle luuletusega „Avatud laul“ ma tänasele jutlusele joone alla tõmban.
Ei vasak käsi tea, mis tegi parem.
See teadmine on kolmandamas käes.
Sa seda aima võimalikult varem,
siis leiad ukse läbipaistvas mäes.
Kõik eelnenu on hiigelkupli põues.
Ka sinna alla paistab päikene.
See klaas teeb suureks kõik, mis siseõues,
mis on küll suur, kuid väga väikene.
Sa märkad hallust, mis ei haju ära –
suur sisin pikki päevi lühendab.
Kuid kolmas käsi kupli tõstab ära
ja teised kaks niiviisi ühendab.
Aamen!
Jutlus on peetud 18.04.2021 EELK Tartu Ülikooli-Jaani kirikus.
Roland Karo (1973), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse lektor ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse liige.
