„Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel. Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane. Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja. Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält. Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.” Selle võrdumi rääkis Jeesus neile, nemad aga ei mõistnud, mis see tähendab, mida ta neile rääkis. Siis ütles Jeesus taas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mina olen uks lammaste jaoks. Kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja röövlid, ja lambad ei ole neid kuulanud. Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti“ (Jh 10:1–10).
Kristus on surnuist üles tõusnud!
Tõesti, ta on üles tõusnud!
Hea ülestõusmisaja kirikuline. Pühakirjalugemised (Mi 7:14–20; Hb 13:20–21; Jh 10:1–10) annavad tänasele päevale erilise teema – Jeesus on hea Karjane. Vahel kutsutaksegi 3. ülestõusmisaja pühapäeva lihtsalt hea Karjase pühapäevaks ning kogu tähelepanu koondub Jeesuse isikule ja tegevusele. Kuidas tema isikus realiseerub see, mida ta ise tähendamissõnade kaudu kõneleb. Ega minagi saa täna mööda minna Jeesusest Kristusest kui heast Karjasest, ent tema kõrval tahan täna pöörata tähelepanu ka karjale, lammastele, kes tunnevad tema häält, kes järgnevad talle. Sest samavõrra nagu see pühapäev on hea Karjase pühapäev, on see ka hea karja pühapäev. Sest olgu Karjane nii hea kui tahes, ilma karjata jääb ta töötuks.
Nõnda siis: hea karja pühapäev. Rahva või koguduse võrdlemine karjaga ei ole Jeesuse välja mõeldud. Paralleel esineb korduvalt erinevates Vana Testamendi raamatutes. Psalmis 100 öeldakse, et rahvas on Jumala oma, „tema karjamaa kari“ (Ps 100:3). Jeremija (Jr 23:1–4) ning Hesekiel (Hs 34) kõnelevad rahva ja valitsejate suhtest kui karja ja karjase suhtest ning tänagi kuuldud lugemine prohvet Miika raamatust kirjeldab Issandat karjasena: „Karjata kepiga oma rahvast, oma pärisosa lambaid.“ (Mi 7:14) See on ka mõistetav: rändrahvana kõrbes või paiksetena tõotatud maal oli Iisrael seotud karjakasvatusega. Kaks kõige olulisemat rahvajuhti – Mooses ja Taavet – olid karjased (2Ms 3:1; 1Sm 16:11).
Rahva võrdlemine lammastega muutub problemaatiliseks alles kaasajal. Kui mõelda kasvõi meie endi keelekasutuse peale, siis tavakeeles kannab sõna „lammas“ endaga pigem negatiivseid seoseid. Eriti viimastel nädalatel oleme võinud kuulda praeguste piirangute suhtes skeptilisi ütlemas, et piirangutest kinnipidajad on „määgiv lambakari“, kes mõtlemata kiidab heaks kõik, mida kõrgemalt poolt öeldakse. Vahel öeldakse kellegi kohta, et ta on „rumal nagu oinas“ või kellegi „süda väriseb sees nagu tallesaba“. Kõnekeelde oleme soome keelest laenanud sõna „jäärapäine“ kangekaelse tähenduses. Kusjuures ma ei ole üldse kindel, kas soome keeles ongi sõnal jääräpäinen seost jääraga. Olen mõelnud, et sõna „jäär“ võib meie keelde olla tulnud hoopis läti keelest, kus jērs tähendab talle. Dieva Jērs on Jumala Tall. Kuigi asi võib olla ka vastupidi, et lätlased on sõna laenanud soomeugrilastelt. Siiski on eesti oma sõna talle jaoks „voon“. Küllap paljud on näinud klassikalist õuduspõnevikku „Voonakeste vaikimine“. Olgu kuidas on, kuid ka moodne mõiste „karjaimmuunsus“ ei kõla kuigi meeldivalt.
Kuid kõikidele konnotatsioonidele vaatamata on täna hea karja pühapäev. Sest kui vaadata kirjakohti, mis võrdlevad rahvast või kogudust karjaga, siis on pühakirja vaatenurk hoopis teine. Pühakiri kõneleb rahva usaldusest kas siis Jumala või valitsejate vastu, mis sageli lubab küll tekkida olukordadel, kus valitsejad seda usaldust kuritarvitavad. Ent kari usaldab karjast.
See on ka Jeesuse võrdluste keskne mõte: lambad järgnevad karjasele, sest nad tunnevad tema häält. Võib-olla nad usaldavad karjast seetõttu, et meil on tema suhtes positiivsed kogemused? Nad on karjase „läbi katsunud“ ja leidnud ta olevat usaldusväärse. Sest kui lugeda juba viidatud Jeremija raamatu 23. peatükki ning Hesekieli 34. peatükki, siis sealt leiame kirjelduse, milline ei tohiks olla valitseja kui oma rahva karjane. Seal öeldakse, et nad hukkavad, pillutavad ja ajavad ära nende hoolde usaldatuid; nad karjatavad iseendid, ei kinnita nõtra, ei seo haavatut, ei too tagasi eksinut, ei otsi kadunut; nad valitsevad valjuse ja vägivallaga. Kui aga see negatiivne iseloomustus ümber pöörata, on võimalik öelda, milline on hea Karjane. Hea Karjane annab elu, kogub kokku, kutsub enda juurde. Hea Karjane kinnitab nõtra, seob haavatuid, toob tagasi eksinu ja otsib üles kadunu. Hea Karjane valitseb leebuse ning meelevallaga.
Ma mõtlen – Jeesuse sõnades ja mõistujuttudes peegelduvad needsamad teemad. „Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti,“ lõpeb tänane evangeelium (Jh 10:10). Küllap on teile tuttavad needki Jeesuse sõnad: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28) Ja taas: „Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.“ (Lk 19:10) Ja see: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged.“ (Mt 9:12) Tähendamissõna halastajast samaarlasest (Lk 10:30–37) annab ta ligimesearmastuse juhised, olles nendele ise ustav kuni ristisurmani. Jeesus on see, kes hädaolukorras julgeb 99 lammast oma karjast jätta kõrbe ootama, kuni ta ise läheb ja otsib kadunu üles. (Lk 15:4)
Hea kari, Kristuse kari kuulab oma karjase häält, sest ta võib teda usaldada. Hea kari teab – Jeesusega koos käies on võimalik jõuda sihile. Nagu veel üks karjaseametist inspireeritud tekst ütleb: „Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind.“ (Ps 23:2) See on ainuke võimalus. Prantsuse luuletaja ning dramaturg Paul Claudel on kirjutanud näidendi „Siidking“. See on üks maailma kõige pikemaid näidendeid üldse – kestab pea üksteist tundi, mistõttu on seda väga harva täismahus lavastatud. Joseph Ratzinger viitab sellele oma raamatus „Sissejuhatus kristlusesse“. Näidendis on stseen, kus jesuiidivend läheb laevale, et seilata äsja avastaud Uude Maailma, kuid teel satub laev piraatide kätte. Nad seovad venna plangu külge ning viskavad üle parda. Nüüd hulbib ta lainetel ja mõtleb umbes nii: „Mul on tegelikult kaks võimalust. Üks on püüda ennast kuidagi plangu küljest lahti saada ja hakata ujuma. Kuid seda tehes saan ma loota üksnes iseenda jõule. Kui mu jõud raugeb, kui ma väsin, lähen ma põhja ning hukkun. Teine võimalus on jääda seotuks plangu külge ja loota, et mõni teine laev korjab mu üles või uhuvad lained mu kaldale ja ma pääsen.“
Ma olen mõelnud, et see on väga tabav võrdlus inimese elu kohta. Ja sobiv ka hea karja konteksti. Kui praegusel ajal kannab sõna „lambakari“ endaga pigem negatiivset varjundit kui mõtlemisvõimetute inimeste kogum ja püütakse rõhutada vajadust mõelda oma peaga, siis tähendab see lõpuks ka seda, et n-ö oma peaga mõtleja saab loota üksnes iseendale. Ja vastutada üksi iseenda valikute ja otsuste tagajärgede eest. See on kristlik paradoks: mida kaugemal mingil hetkel Jumal tundub, mida lootusetum olukord paistab, seda tugevamini tuleb Jumalast kinni hoida, mitte temast lahti lasta. Seda hoolikamalt tuleb kuulata hea Karjase häält. Kui meenutada taas Ps 23, siis tee hingamisveele ja haljale aasale viib läbi pimeda või surmavarju oru (Ps 23:4); tee viib läbi raskuste, murede ja ohtude. Ka Mooses juhtis oma äia Jitro lambad Jumala mäe Hoorebi juurde „kõrbe taha“ (2Ms 3:1), viis nad läbi kõrbe. Kuid hea Karjase järel on kindel käia, sest tema tunneb teed. Tema mõistab varitsevaid ohte, tema teab sihti, kuhu ta oma lambad tahab viia. Sest usk kristlikus tähenduses on ennekõike usaldus (Hb 11:1 1968. a tõlkes) ja sellest välja kasvav elupraktika.
Hea kari usaldab Karjast, ta ei püüa Karjasest eemale minna, Karjasest targem olla. Hea kari ei järgne Karjasele mitte seetõttu, et ta oleks liiga rumal kuidagi teisiti toimima, vaid hea kari on esivanemate kogemusele toetudes ära tundnud: nii on turvaline ja kindel. Aamen.
Jutlus on peetud 18.04.2021 Tallinna toomkirikus.
Joel Siim (1975) on EELK Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse abiõpetaja.
