Vahetult enne jõulupühi avaldas Maaleht piibliteemalise digimängu pealkirjaga „Pane end proovile: 10 küsimust piibli kohta“, mida paljud tuttavad suure õhinaga mängima asusid. Pealtnäha lihtsad küsimused nagu näiteks „kuhu pandi Jeesus magama peale sündimist“ ja „kes jõudsid esimesena vastsündinud Jeesuse juurde“ osutusid aga paljude jaoks keerulisemaks, kui nad esialgu arvasid, mis tekitas neis omajagu meelehärmi. Nii mõnigi ajakirjanik, prokurör ja õpetaja jäi küsimustele vastamisega hätta. Vaatamata valikvastuste võimalusele oli keskmine tulemus 3–4 punkti kümnest.
Olen märganud, et piibli- ja üldisemalt religioonialaste teadmiste lünklikkus hakkab inimesi häirima alles siis, kui nad nende teemadega otseselt kokku puutuvad. Töötades eesti gruppide giidina islamimaades ja Iisraelis olen näinud, kuidas inimesed ühtäkki justkui unest ärkavad ja avastavad, et religioon ja sellega seonduv võib olla ühiskonnas oluline ja teatud küsimustes lausa määrav. Sellest järgmine samm viib avastuseni, et religiooniga seotud teemadega kursis olemine võib ka inimese enda elu rikastada ja avardada.
Eredalt on meeles üks Jeruusalemma ekskursioon, mis sai alguse Punase mere äärest Eilatist ning viis meid õhtuks sinna tagasi. Pikk sõit läbi Negevi kõrbe ja Judea mäestiku annab giidile hea võimaluse teha sissejuhatavaid märkusi eelolevaks päevaks, mida alustasin Aabrahami, Iisaki ja Jaakobiga. Kes on Aabraham? – vaikus. Kas keegi on kunagi kuulnud temast midagi? – veel suurem vaikus. Aga Jeesus? – jaa, temast oleme üht-teist kuulnud. Niisiis tuleb alustada algusest nagu ikka iga asjaga. Edastasin kokkuvõtte Vana Testamendi lugudest nii nagu seda pühapäevakoolis tehakse, aeg-ajalt küsides, kas see teema ikka pakub huvi. Pakub, ja vägagi. Jeruusalemmas külastasime Nutumüüri, Via Dolorosat ja Hauakirikut, mis asuvad vastavalt juutide, moslemite ja kristlaste kvartalis, mis on oma lõhnade, helide ja inimeste poolest vägagi erinevad. Kolme maailmareligiooniga kontsentreeritud kujul kohtumine võib esmakordsel külastamisel mõjuda segadusse ajavalt ja lausa uimastavalt. Aga ka värskendavalt ja avardavalt. Eilatisse naastes teatas nii mõnigi, et kodus tuleb hakata piiblit lugema, muidu ei saa ilma elust midagi aru.
Tõsi ta on – oma silm kuningas. Sest muidu võib tekkida olukord, kus pühakirja või religiooniga seotud teave võib jõuda meieni vägagi moonutatul või mugandatud kujul. Nii nagu juhtus minuga põhikoolis õppides. Nimelt levis laste seas jutt sellest, et piiblis on kirjas ennustus Kasari jõe suure sillast, mille kohaselt upub keegi jõkke pärast seda, kui valge hobune on üle silla ratsutanud. Ja mis veel hullem – nii juhtuski. Mida mõelda või arvata sellisest raamatust, mida ei ole elus näinud, mis seal veel kirjas on? Päris hirmutav. Hiljem piiblit lugedes ma muidugi sellist ennustust sealt ei leidnud, aga ega ma ka ei otsinud. Otsisin hoopis midagi muud, midagi avaramat ning üldinimlikku. Oleksin aga väga palju elus kaotanud, kui minu piiblialased teadmised oleksidki jäänud silla-legendi tasemele.
Türgi turistidega Tallinna vanalinna külastades alustame tavaliselt Toompealt, kus jääb esmalt silma suursugune Aleksandr Nevski katedraal. Pilkupüüdev pühakoda on inimestest tulvil, preestrid on sunnitud neid pidevalt korrale kutsuma. Turistid on teinud aga eeltööd ja teavad, et Eesti on Euroopa kõige religioonikaugem riik. Kuidas siis nüüd ei saa jalutada paarisadat meetritki ilma, et ei satuks mõne kiriku lähedusse? Ja mis inimesed need üldse on, kes jumalasse ei usu? Kas neid saab ikka päriselt usaldada? Rahustan neid mõttega, et tegelikult ei ole need asjad nii must-valged ja et eesti inimestel ikka on usku ka, lihtsalt natuke teistmoodi. Nähes minu kaelas risti, uurivad nad, et kas see on moe pärast või ma olengi kristlane. Saades teada, et olengi kristlane, rõõmustatakse südamest, sest nad on hakanud muretsema läänemaailma allakäigu pärast.
Eile sattusin kokku inimesega, kes otsis Kehra kogudusemaja prügikastist taarapudeleid. Kui ta kuulis, et see paik on kirik, ehmus ta ja lubas kohe ära minna. Sain aru, et kirik on tema jaoks midagi sellist, kuhu tema kuidagi ei sobi. Sest kirik on püha ja hirmutav. Tema aga patune ja hirmul. Sest piiblis on igasugu asju ja ennustusi kirjas. Rääkisin temaga mõnda aega kuni ta rahunes ja arvas, et ehk ta võiks siiski ka millalgi tulla ja vaadata, mida kirikus tehakse.
Tegelikult ei ole ju küsimus selles, kas Jeesus pandi sündides sõime, hälli või punutud korvi, vaid midagi enamat.
Helen Haas (1975) on Tartu Ülikooli religiooniuuringute nooremteadur ja usuteaduskonna doktorant.
