11 Sest nõnda rääkis minuga Issand, kui ta käsi
haaras mind ja hoiatas mind käimast selle rahva teed, öeldes:
12 „Ärge nimetage vandenõuks
kõike, mida see rahvas nimetab vandenõuks,
ärge kartke, mida tema kardab,
ja ärge tundke hirmu!
13 Pidage pühaks vägede Issandat,
tema olgu teie kartus ja tema olgu teie hirm!
14 Tema on pühamuks, aga ka komistuskiviks
ja pahanduskaljuks
mõlemale Iisraeli kojale,
lõksuks ja püüdepaelaks Jeruusalemma elanikele.
15 Paljud neist komistavad,
kukuvad ja vigastavad endid,
püütakse kinni ja võetakse vangi.
(Js 8:11–15)
Oi kui palju on Piiblis kirjakohti, mida saab tõlgendada mitut moodi ja lausa eiteamismoodi. Eriti rikkalikult pakub selliseid Vana Testamendi prohvetikirjandus. Pole siis ime, et keerukaid juhtumeid satub tihti ka perikoopide hulka. Nagu nüüdki. Kui tahta mõista perikoopi tänase pühapäeva teema „usk ja uskmatus“ valguses, siis kujutan elavalt ette, kuidas lugeja või kuulaja võib libastuda. Iseäranis lihtne on näidata näpuga kellegi peale ja nimetada teda uskmatuks. Aga sellest kõigest järgemööda.
Kirjakoht on pärit Jesaja raamatust, suurima Vana Testamendi prohveti raamatust. Täpsemalt kuulub ta Esimese Jesaja kogumikku Js 1–39, selle sees täpsemalt kogumikku 1–12 ning selles omakorda palju uuritud ja vaieldud ühikusse 5:8–9:6. Sadakond aastat on ringelnud arusaam, et see ühik, eriti peatükid 6–8 moodustavad Jesaja mälestuste raamatu. Selle üheks iseloomujooneks on esimeses pöördes ehk mina-vormis Jesaja kutsumislugu Js 6 ja rida kuulutusi Js 8, mida samuti juhatatakse sisse mina-vormis. Teiseks iseloomujooneks või ka tähtsamaks teemaks – kui siin ikka on võimalik ühtset teemat üldse nimetada – on Immaanueli kuulutus haripunktiga sünni kuulutamises 7:14.
Immaanuel on olnud kahtlemata kristlaste jaoks keskseks teemaks, ehkki 8. peatükist leiaks muudki. Juhin tähelepanu sellele, et isegi vahetult enne tänast perikoopi, salmis 8:10, nimetatakse Immaanueli. Mõnikord varjub see küll piiblitõlgetes sõnasõnalise tõlke „meiega on Jumal“ varju ning ei olegi ehk kohe aru saada, et tegelikult nimetati jälle Immaanueli. Seda, et on Immaanuel, ehk et Jumal on meiega, tasub perikoobiga seoses meeles pidada. Jumal on andnud usklikele tõotuse, et ta on nendega.
Meie salmid 11–15 kuuluvad omakorda neljaosalisse tekstiühikusse Js 8:5–18, mida sisustavad õnnetuse- ja lootusekuulutused. Esimeses lõigus kuulutatakse, et võimas ja vältimatu Assüüria saabub Iisraeli ja Juudat vallutama (5–8), teises lõigus on teemaks kättemaks maailma rahvastele (9–10), millest aga Jesaja kuulutuse otsesed kuuljad peaksid pääsema. Kolmanda lõigu moodustab meie tänane perikoop, mis põhjendab pääsemise kuulutust väitega, et ükski rahvas ei ole võrreldav Jumalaga, keda üksi tuleb karta (11–15). Neljas lõik lohutab kuulajaid sellega, et rahvad tulevad ja lähevad, Iisraelis ja Juudas ja Jeruusalemmas hukkuvad paljud, aga Jumal Siionil jääb ning parimad Iisraelis pääsevad (16–18). Sellest andvat tunnistust prohveti lapsed või õpilased või kes iganes, keda peatükkides 7 ja 8 läbisegi nimetatakse.
Perikoobi viis salmi jagunevad kolmeks. Esmalt juhatatakse autobiograafilises vormis sisse otsekõne (11). Jumal olla Jesajat hoidnud käimast rahva, ilmselt siis assüürlaste teedel. Selline väljendusviis sunnib arvama, et mõeldakse ebajumalakultusest hoidumist, nagu ikka prohvetiraamatutes. Ei ebajumalad ega võimsa rahva seisukohad ole väärt uskuda. Öeldakse siin küll jara’ „kartma“, aga mõeldakse ikka jumalakartust ehk vaga usku, nagu see on meile eriti tuttav Õpetussõnade algusest: „Jumala kartus on tarkuse algus“ (1:7).
Teine osa hoiatab kaasa minemast sellesama suure rahva poliitikaga (12). Ilmselt peaks siingi mõtlema assüürlastele kui agressiivsetele pealetungijatele, aga samas patusele rahvale. Kolmas osa on kõige mahukam. See vastandab koostööle võõra rahvaga usku Jumalasse (13–15). Karta saab ja on mõtet vaid seda ühte Jumalat.
Iseäralikul kombel suundub jutt justkui poole lause pealt Jumalale kui komistuskivile, mille otsa komistavat „mõlema Iisraeli“ ehk Iisraeli ja Juuda ning Jeruusalemma elanikud. Nii ei olegi päris täpselt aru saada, kas tahetakse siin manitseda, lohutada või õnnetust kuulutada. Sellised mitmetimõistetavused ja kohati arusaamatud üleminekud on Jesajale tüüpilised. Arusaamatust süvendab seegi, et ilmselt on juba väga ammu läinud käsikirjades segamini sarnase kõlaga ja iseäranis sarnaselt kirjutatud sõnad qadaš „püha“ ja qešer „vandenõu“ või qašar „vandenõud sepitsema“. Salmis 12 on „vandenõud“ kindlasti kaks korda nimetatud ning ta kajab järgmistes salmides tugevasti kaasa. Salme 12–14 võiks lugeda ka hoopis nii:
12 „Ärge nimetage vandenõuks
kõike, mida see rahvas nimetab vandenõuks,
ärge kartke, mida tema kardab,
ja ärge tundke hirmu!
13 Pidage vandenõuks vägede Issandat,
tema olgu teie kartus ja tema olgu teie hirm!
14 Siis on Tema vandenõuks ja komistuskiviks
ja pahanduskaljuks
mõlemale Iisraeli kojale,
lõksuks ja püüdepaelaks Jeruusalemma elanikele.
Kui peaks ka juhtuma, et uurijate oletus pole tõsi ja Jumalat nimetatakse salmis 13 ikkagi pühaks ning salmis 14 pühamuks, tuleb leppida sõnamänguga ning varjatud vihjega pühale kui vandenõule. „Vandenõu“ on muuseas vanaheebrea sõna, mis tähendab põhiliselt „sidumist“ ja „kinni sidumist“. See tähendab, et ka sepitsejad võivad siduda ennast kokku salaplaaniks näiteks kuninga vastu. Sellest tähendus „vandenõu“.
Kui nii, siis tahetakse meile öelda, et suur ja võimas rahvas peab vandenõu. Aga vandenõuks on vale asi. Arvestades prohvetiraamatute keelekasutust, viidatakse ebajumalateenistusele. Kuulajatele soovitab prohvet aga pidada vandenõuks õiget asja – Jumal Jahvet. Sest ainult see Jumal otsustab, millal ja keda karistada. Ainult tema sõna jõul on assüürlastel voli iisraellasi hukutada. Assüürlasi tuleb karta vaid siis, kui kardetakse Jumalat. Niisama ei ole mõtet suurt ja vägevat rahvast karta. Omaenda Jumal võib leida ka teisi viise, kuidas ebajumalakummardajast jeruusalemlast korrale kutsuda. Seega: kartke Jumalat, mitte suurte rahvaste poliitikat ja uskumusi!
Võib-olla leiame niimoodi tee lõpuks ka selleni, miks on tänase pühapäeva teemana nimetatud „usku ja uskmatust“. Kui usute seda, mida usub suur ja vägev rahvas, siis te tegelikult ei usu. Siis olete uskmatud. Kui te ei usu seda, mida ütleb suur ja vägev rahvas, siis olete tegelikult usklikud. Sest te usute järelikult seda, mida ütleb Jumal. Te usute siis ja kardate Jumalat. Siis teate, et tegelik vandenõu on Jumal.
Ja olemegi ringiga tagasi selle juures, kui vastandlikult saab tõlgendada Jesaja perikoopi. On pikematagi selge, et kui tahame sellest Jesaja kirjakohast üldse asja saada, siis peame assüürlasi mõistma figuratiivselt. Ilmselt mõeldi neid figuratiivselt juba kirjakoha kirjutamise ajal, sest ma ei imestaks, kui 8. sajandi assüürlastest ja isegi neile järgnenud 6. sajandi babüloonlastest oli perikoobi kirjutamise ajaks jäänud vaid mälestus ning suure rahva kiusatuse ja väärusu kujundiga peeti silmas hoopis aktuaalsemaid poliitilisi suurjõude nagu 5. sajandi pärslasi või 3. sajandi hellenistlikke isandaid.
Figuratiivsed assüürlased sobivad siis aga muidugi selle maailma igasuguse ebausu kirjeldamiseks. Kui ma loeksin praegu võitlevalt meelestatud usklike postitusi sotsiaalmeedias, siis olen kindel, et leiaksin sealt eest sellise tõlgenduse, et selle maailma vandenõu külvab uskmatust ja eksitab usklikke. Ilmalikustuva ja üleilmastuva maailma ebajumalateks on näiteks võõraste peremudelite või sättumuste või võõraste keelte ja võõraste rahvaste pealetung. Aitavat truuks jäämine oma Jumalale, peremudelile, sättumusele, keelele, rahvale ja pühakirjale (mille tõlgendus ei pidavat pealegi muutuma).
Aga ei. Võimalik on ka teisiti. Ma ei oska mõista tänast perikoopi muud moodi, kui et Jumal Jahve ise on vandenõu, ja topeltvandenõu. Paradoks on see, et just siis, kui protesteeritakse võõraste uskumuste ja veendumuste vastu, riputatakse selle ainsa Jumala ja selle Jumala õige usu külge teatud justkui ainuvõimalikke arusaamu, näiteks traditsioonilise peremudeli, heterosättumuse ning oma keele ja rahva ülimuslikkuse kohta. Sellised „õiged“ arusaamad võivad muutuda kiusatuseks, selles võib ilmneda Jumala vandenõu. Mitte võõraste rahvaste erinevad jumalad ei ole kiusatuseks, vaid see üks ja ainus, meie Jumal on kiusatuseks. Kui lugeda meie Jumalasse sisse asju, mida seal ei ole, siis komistatakse. Siis on püüdepael, lõks ja pahanduskalju.
Kui jääd kinni ühte idealistlikusse peremudelisse, komistad. Pead oma valikuid, keda inimeste hulgas armastada, ainuvõimalikeks, komistad. Jääd kinni oma keelde ja rahvasse, siis komistad. Kuidas saab see küll nii olla? Ennekuulmatu! Tõeline vandenõu! Tõeline hirm! Aga kas mitte evangeeliumites ei öelda, et tuleb jätta kõik, mida pead omaks, ja kõik, keda pead omaks, ning järgneda Jeesusele? Sedasorti sõnad, mis meid sügavalt häirivad, igapäevast rutiini radikaalselt lõhestavad, tunduvad võimatud, aga tahavad ometi pöörata meie pilgud sellele, mis on kõige tähtsam: Jumalale. Ükski peremudel, ükski sättumus, ükski keel ega rahvas pole tähtsam kui see üks Jumal ja usk Temasse.
Kui Vana Testamendi prohvetite ja nende segaselt edastatud ütlemiste üle võib ju veel vaielda, siis evangeeliumite valguses ei ole võimalik vaielda, kas uskuda Jumalat ja Kristust või mitte. Evangeeliumid on kompromissitud ning see aitab mõista ka Vana Testamendi prohveteid. Ainult usk ja ainuüksi sellesse Jumalasse on õige.
Usk ja uskmatus on üks Vana Testamendi prohvetiraamatute põhiteemasid. Eriti veel Uue Testamendi valguses, mis leiab prohvetitelt meelsasti kirjakohti, milles peetakse sisulist usku olulisemaks kui välist. Väline, asine, ohverdav usk võib olla vaid kattevari uskmatusele. Vana Testamendi prohvetid ütlevad, et käsk ja keeld ja rituaal ei maksa midagi, kui inimene ei ole sisemiselt häälestunud Jumalale. Vana Testamendi tarkuskirjandus ütleb, et kartus ehk usk on tarkuse ja mõistmise algus. Vana Testamendi evangeelium ütleb, et usk Jumalasse on igal juhul õige, ükskõik kui kirjuks ajavad silme ees pildi maailma vandenõud, juhtugu see või isegi kirikute ja kirikujuhtide silme ees, juhtugu see või isegi meie kallil maakamaral.
See usk päästab. Jeesus kordab, et see usk on kõige kindlam investeering. Nii kindel, et isegi siis, kui siinse maailma arusaamise kohaselt läheb usklikul halvasti, läheb tal sisemiselt kõik hästi ja õigesti. Tal on usk ja rahu.
Aga kui te nüüd lõpuks küsite, milles see usk siis ikkagi väljendub? Kas saadan teid praegu kuhugi vaikusesse eralduma ja uskumist ponnistama? Siis vastan, et, vastupidi, saadan teid maailma, et teha usk maailmale nähtavaks. Ainuõige viis seda teha on maailma ja selle elanikke armastada. Tuletan meelde, et see on seesama maailm, mille seesama ainumas Jumal on loonud. Kõik selle maailma elanikud lõi seesama Jumal. Ta tegi seda kõike ju hästi, nagu Genesise (1. Moosese) raamatu algus ütleb.
Minge siis maailma, uskuge Jumalat ja armastage kõiki selle maailma elanikke!
Jutlus on peetud EELK Tartu Ülikooli Jaani koguduses 18. oktoobril 2020.
Urmas Nõmmik (1975), dr.habil., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja ning Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige.
