Täiendusõpe ordinatsiooniga seotud ametis Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas, 2. osa

Vt saatesõna ja 1. osa siit.

Sisukord

Sissejuhatus
1. Lähteolukorrast

2. Alused
2.1. Täiendusõpe kui põhitööd saatev ja alal hoidev protsess
2.2. Täiendusõpe võrreldes väljaõppega
2.3. Pastoraalne identiteet ja pastoraalse täiendusõppe mõõtmed
2.4. Eesmärgid
2.4.1. Tugevuste arendamine ja praktika refleksiooni süvendamine
2.4.2. Tagasivaatav analüüs ja kinnitamine
2.4.3. Spetsialiseerumiste arendamine
2.5. Avastamisrõõmu edendamine

3. Suunised täiendusõppeks
3.1 Põhiarusaam haridusest
3.2 Täiendusõppe eesmärgid
3.3 Hea täiendusõppe praktika kriteeriumid
3.4 Korralduse struktuur
3.5 Õppeprotsess
3.6 Tulemused
3.7 Täiendusõppe vormid ordineeritud ametis
3.8 Akadeemilise teoloogia tähendus täiendusõppe jaoks
3.9 Didaktika ja meetodid
3.10 Digiteerimine ja e-õpe täiendusõppes

4. Soovitused teoloogiliseks täiendusõppeks EKOE-s
4.1 Teoloogilise pädevuse laiendamine ja ametialaste tugevuste arendamine
4.2 Teoloogilise täiendusõppe raamtingimused
4.3 Informaalsete õppe- ja kohtumispaikade väärtus
4.4 Solidaarsuspõhimõte ja sponsorlus
4.5 Õpetajate koostöö ja võrgustumine
4.6 Kaasnev teaduslik uurimistöö
4.7 Konkreetsed meetmed

Lisa: Dokumendi koostamise protsessis osalejad 

3. Suunised täiendusõppeks 

3.1. Põhiarusaam haridusest 

Õppeprotsesside toetamisega kõigil tasanditel, mis on suunatud kõigile nii põhikohaga kui ka vabatahtlikele kaastöölistele, näitavad EKOE liikmeskirikud, et nad hindavad oma organisatsiooni ja selle korralduse vormi evangeeliumi mõõdupuu järgi ning on avatud muutustele. Nad on veendunud, et just mitmekesisus EKOE kirikute seas võimaldab igal kirikul tuua oma tõlgendused ja arusaamad teistega ühisele platvormile, selleks et nii kinnitavat kui ka ärritavat koos ülesehitavalt käsitleda. Kirikuosaduse all mõistetakse EKOE-s muuhulgas õpetamise ja õppimise osadust. Selles mõttes ollakse ühtlasi haridusosadus.  

Õppeprotsessid ei seisne ainult koolituspakkumise koostamises ja koolitusel osalemises, vaid need toimivad mitmesugustel eri tasanditel ka laiemalt kui metoodika ja korralduse pragmaatilised küsimused: isiklikud suhted, piirkondlike traditsioonidega tutvumine, kogemuste vahetamine, vaimulik elu, enesetäiendus, muusika, esteetika või paljud teised oma isikliku vaatevälja avardamise viisid. Õppeprotsessid kirikuosaduses mitte ei lisandu kiriklikule praktikale, vaid on olemuslik kirikliku elu koostisosa.  

Evangeelsest vaatenurgast on haridusel vähemalt viis mõõdet: 

1. Haridus on nii tulemus kui sündmus. Inimesed püüavad oma teadmisi süvendada ja tegevusvõimalusi laiendada. Samuti võiks öelda: ükski inimene ei vasta ainult ühele „pildile“, „kujule“, vaid inimesed võivad ikka ja jälle vabaneda oma piirangutest ja määratlustest. Samuti on haridus evangeeliumi edastamise viis.  

2. Haridus on subjektiivne omandamis– ja muutumisprotsess. Hariduse juurde kuulub olemuslikult eneseharimine. Haridus teostub eneseharimise ja haritud saamise ühes tervikus. See ei ole objektiivselt õpitavate pädevuste või oskuste summa, vaid [haridus] kujundab erilisel viisil sisemisi hoiakuid, isiklikku eluviisi ja identiteeti.  

3. Haridus on sotsiaalselt vahendatud protsess. Inimeste harimine toimub sotsiaalsetes kontekstides – nad õpivad koos ja üksteiselt, üksteise jaoks ja üksteise kohta, elavatelt ja surnutelt, teiste kogemustest, nende kultuuridest ja teadmistest, perekondlikes suhetes, oma ühiskondlikus kontekstis või just nendelt, kes neile võõrad on. Õppeprotsessid elavad vaatenurga muutmise ja enesest distantseerumise valmidusest, selleks et õppida, kogeda ja jagada üksteisega midagi uut. 

4. Haridus hõlmab enamat kui teadmised ja oskused. Haridus on kontrollimatu protsess, mis hõlmab palju enamat kui teadmiste ja oskuste omandamine. See eeldab valmidust imestamiseks. Haridus laiendab isiklikku vaatevälja: küsimus elu mõttest ületab küsimust isiklikust elu mõttest.  

5. Haridus haarab inimese hermeneutilistesse protsessidesse. See tähendab osalemist traditsioonis ja ajaloos distantsi ja ajakohastamise pingeväljas.  

3.2. Täiendusõppe eesmärgid 

Teadvustades, et haridus on subjektiivne omandamis- ja muutumisprotsess, on võimalik uuesti esitada täiendusõppe erieesmärgid (vt 3.2.4). Kui EKOE kirikud plaanivad, korraldavad ja hindavad täiendusõpet, siis teevad nad seda selleks, et: 

• kirikuõpetajad võiksid intensiivse praktikarefleksiooniga oma tugevusi arendada ning oma nõrkusi ja ohte märgata ning analüüsida; 

• süvendada ja arendada edasi oma teoloogilist pädevust; 
• tugevdada ja kinnitada oma pastoraalset identiteeti; 
• koolitada kirikuõpetajaid välja oma ülesannete täitmiseks vajalike spetsialiseerumiste jaoks; 
• edendada alalist teadmise ja oskamise dialektikat. 

Selles ei peaks keskenduma ainult pastoraalse koolituse eesmärkidele. Sisulised eesmärgid, mida tähistatakse märksõnadega „tugevused“, „kinnitamine“, „spetsialiseerumine“, „teadmise ja oskamise dialektika“, kehtivad kõigi kiriku nii põhikohaga kui vabatahtlike töötegijate kohta. Eriti tuleb aidata vabatahtlikke valdkondades, kus neil on põhivastutus, nt koguduse juhtorganite tegevus, kuulutusamet, laste- ja noortetöö, diakooniatöö või hingehoid. Kogemus kirikus üksteise jaoks ja üksteisega koos millegi tegemisest ning selle isikliku saavutusena tajumisest mõjub positiivselt motivatsioonile ja võimele oma elu- ja töötingimusi eneseteadlikult kujundada. Üks oluline pastoraalne ülesanne on inimeste motiveerimine kirikus ja koguduses töötama ning nende toetamine seejuures. Õpetajate suhtes valitseb ootus, et nad täidaksid oma nõudlikku juhtimisülesannet pädevalt ning saaksid täiendusõppe abil sellega seotud ülesannete jaoks vajalikku tuge. Kirikutöö tuleviku jaoks on oluline toetada ühise täiendusõppe kaudu erinevate osapoolte koostööd. 

3.3. Hea täiendusõppe praktika kriteeriumid 

Nii nagu haridus ei ole lihtsalt õpitavate üksikpädevuste summa või tulemus, nii ei ole võimalik täiendusõppe kvaliteeti ei ette määratleda ega mitme üksikkvaliteedi tulemusena mõõta. Täiendusõppekursustel osalejate silmis selgub kvaliteet õppija ootuste ja tulemuse kooskõla suhtest. See on kommunikatsiooni küsimus koolituste korraldajate, pakkujate, kavandajate ning koolitustel osalejate ja sellele teatud eesmärkide seadjate vahel. 

Sellele lisandub asjaolu, et teoloogiline haridus paigutub mitmesugustesse sisemistesse ja välistesse raamistikesse. Sisemise raamistiku juurde kuuluvad nt erinevad teoloogilised distsipliinid, meetodid ja hermeneutikad. Välise raamistiku puhul räägime teoloogia kui õpetuse ja teaduse käsitlusest, selle suhtest kirikusse ja religiooni või selle funktsioonist usulises kommunikatsioonis. Kirikliku hariduse korraldust tuleb seetõttu vaadelda terviklikult, mis haarab endasse põhiliselt kolm tasandit: a) korralduse struktuur, b) õppeprotsess ja c) tulemused.  

3.4. Korralduse struktuur 

See, millise struktuuri ning milliste materiaalsete ja inimressurssidega EKOE kirikud oma täiendusõpet korraldavad ja milliseid eesmärke nad sellele seavad, on erinevalt lahendatud. Vahendite rohkus, organisatsiooni suurus või selle institutsionaalne eristusaste ei taga veel automaatselt kõrget kvaliteeti. Otsustav on see, kuidas õppeasutused end oma keskkonnas positsioneerivad, selleks et kohandada oma hariduslikku missiooni kiriku töötegijate vajadustele. 

Kvaliteedi jaoks on eriti oluline avatud suhtlus korralduslikul tasandil. Mida teadlikumad on kirikliku hariduse korraldajad oma organisatsiooni võimalustest, mida paremini nad oma kiriklikke ja ühiskondlikke raamtingimusi tunnevad ja mida rohkem nad oma sihtgrupi koolitusvajadusest juhinduvad, seda paremini õnnestub neil oma võimaluste juures hea hariduskultuuri edendamine.  

Vastav arutelu EKOE sees võiks siinjuures juhinduda järgmistest küsimustest üksikutele kiriklikele õppeasutustele: 

Millised konkreetsed eesmärgid kiriklikul haridustööl on ja kuidas neist teavitatakse (kiriklikud määrused, juhtpõhimõtted, kontseptsioonid)? 

Millised on olemasolevad materiaalsed ja inimressursid täiendusõppe korraldamiseks (töötajad, asutused, koostöövõimalused, rahalised vahendid)? Kuidas valmistatakse haridusvaldkonna töötajaid ette nende tööks? 

Kuidas valmistatakse ette, korraldatakse ja hinnatakse erinevatele sihtrühmadele suunatud koolitusprogramme ja -pakkumisi? Milline on sealjuures sihtrühma osalus? 

Millist täiendusõpet on võimalik korraldada koostöös oikumeeniliste partneritega? 

Siin peaksid EKOE liikmeskirikud mõtlema eriti sellele, milline kaal on nende koostööl hariduse valdkonnas, kuidas on see organisatsioonisiseselt korraldatud ja milliseid algatusi on selle teostamiseks kasutatud? 

3.5. Õppeprotsess 

Õppeprotsess kujutab endast kirikliku täiendusõppe tuumikprotsessi, mille toetamine ja võimaldamine on hariduskorralduse ülesanne ning selle kujundamine õppija enda ülesanne. Seetõttu on standardiseeritud hariduse kvaliteedikontrolli meetodid või instrumendid kasutatavad ainult siis, kui koolituse eesmärgid on selgelt määratletud ning selliste parameetritega seostatavad, mis muudavad protsessid kontrollitavaks ja juhitavaks. Ka siin kehtib põhimõte, et õpitu ülekandmine kiriklikku praktikasse ei ole eriti hästi juhitav, sest õppeprotsesside algatajatel puudub kontroll haridust omandavate isikute üle. Õppeprotsesside konstruktiivseks toetamiseks on aga võimalik ja oluline mõjutada alljärgnevaid faktoreid: 

• Täiendusõppe sisu vahendatakse erialaliselt, metoodiliselt ja didaktiliselt pädevalt ning see on seostatud osalejate vastava koolitusvajadusega.  
• Kiriklik täiendusõpe on samuti üks piiratud ajaga kirikliku osaduse teostamise vaimulik vorm. Praktika näitab, et mida mitmekesisem on rühm, seda intensiivsemad ja õppeprotsessi toetavamad on need kogemused. Lisaks täiendusõppe programmi kaudu toetamisele peab EKOE-s sellele protsessile ruumi tegema ka palve ja meditatsiooni läbi koolituse ajal. 
• Täiendusõppe juhtimine on kujundatud osalejate vajaduste väärtustamisest ja nendega arvestamisest.  

• Sellele lisaks on õppeprotsessi toetavad välised tegurid hea koolituse toimumise asukoht, asjakohane tehniline varustus, meedia ja materjalid, administratiivne ja korralduslik tugi ning sihtrühmale suunatud informatsioon koolitusprogrammist.  
• Täiendusõpe toetab vaatenurga muutmist. Distants argipäevast võimaldab füüsilist ja psüühilist puhkust. 

Usaldus haridusliku tegurina on igal tasandil esmatähtsal kohal. Õppeprotsessis osalemine nõuab eelnevat usaldust isikute, organisatsioonide ja kontekstide suhtes, kellelt ja kus inimesed midagi õppida tahavad.  

3.6. Tulemused 

Viimasena nimetatud aspektist lähtuvalt on õppeprotsessi tulemused mõnikord oodatust ja plaanitust väga erinevad. Igal juhul on tulemuseks vabadus senistest piirangutest, distantseeritus seni tuntust ning kogemus, et harituks saamine on ainult osaliselt iseenese tegevuse tulemus.  

Ülekantud tähenduses kehtib see ka õppeasutuse kui „õppivale organisatsiooni“ puhul. Hea strateegilise suunitluse omamiseks on oluline kasutatud ressursside (input) ja tulemuse (output / outcome) vahekorra kindlaksmääramine. Isegi kui küsimusele õpitulemustest ei saa vastata viimselt objektiivselt, vaid ainult õppija poolt subjektiivselt, võib koolituses osalejate, koolituse korraldajate ja vajadusel ka koolitajate tähelepanekud niimoodi ühte konteksti paigutada, et koolituste planeerimise jaoks on võimalik välja töötada kvaliteedikriteeriumid ning vahetada erinevate koolitusasutuste vahel näiteks kogemusi. Asjakohaste hindamiskriteeriumiteni jõudmiseks tuleb määratleda eesmärgid (mida tahame saavutada?). Ainult siis on tulemused (mida me saavutasime?) tähenduslikud. Samuti tuleb küsida täiendusõppe mõju kohta kogudusetöö ja kogudusteülese tegevuse jaoks. Ümberpööratult tuleb küsida, kuidas mõjuvad täiendusõppe abil algatatud muutused koolitusorganisatsioonile ja selle koolitusprogrammile tagasi.  

Tulemuste hindamiseks on palju erinevaid viise. Regulaarsed koolituse ajal läbiviidavad kvalitatiivsed küsitlused (st meetodid, mis võimaldavad osalejatel anda isiklikku tagasisidet) annavad koolituse käigus koolituse korraldajatele ja koolitajatele edasisi juhtnööre. Lõppfaasis on olulised kvalitatiivsed ja/või kvantitatiivsed küsitlused (nt ankeetküsitlus). 

3.7. Täiendusõppe vormid ordineeritud ametis 

Selleks et võrrelda erinevaid Euroopas kasutusel olevaid täiendusõppe formaate, terminoloogiaid ja taustsüsteeme, pakume me välja alljärgneva süsteemi: 

1. Kohustuslik õpe 

Kohustuslikud kursused ametialase kvalifikatsiooni omandamiseks. 

2. Täiendusõpe  

Keskmise pikkusega või pikaajalised meetmed (sealhulgas akadeemilised), mille lõpus antakse välja kvalifikatsiooni tõendav dokument. 

3. Täiendusõpe ja pastoraalkolleegium 

Lühikesed või keskmise pikkusega koolitusformaadid, mis ei anna kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti ja mille eesmärgiks on erialase pädevuse säilitamine ja laiendamine, samuti pastoraalse identiteedi edasiarendamine. 

4. Õpetajate konverentsid 

Ordineeritute omavahelised regulaarsed vestlused, arutelud ja nõupidamised, mille eesmärgiks on ühine teoloogiline täiendusõpe, vaimulik toetamine ning pastoraalse praktika jaoks oluliste täiendusõppe teemade või projektide väljaselgitamine.  

5. Coaching / mentorlus / supervisioon 

Erinevad tunnustatud professionaalse nõustamise vormid ja meetodid, mille eesmärgiks on isiklik, ülesannetele ja erialalistele nõudmistele suunatud refleksioon. 

6. Sabatiaasta / õppepuhkus / kontaktstuudium 

Pikemaajaline (tasustatud) õppepuhkus kombineerituna ülal nimetatud õppevormidega (akadeemiliseks) õppeks, enesetäienduseks, tervise taastamiseks, puhkuseks, ennetuseks.  

Osaliselt on need variandid ühildatavad, omavahel vahelduvad, piiratud teatud ametialadega või rakendatakse neid eri maade erinevast hariduskultuurist lähtuvalt eri vormides või koostöös teiste õppeasutustega (ülikoolid, kõrgkoolid, akadeemiad). 

3.8. Akadeemilise teoloogia tähendus täiendusõppe jaoks 

Akadeemiline teoloogia – eriti selle interdistsiplinaarses käsitluses – aitab luua vajalikku ja kriitilist distantsi isikliku kontekstiga. See haarab metoodilis-teaduslikult endasse kõik pastoraalse praktika tasandid ning võib sellisest kriitilisest eneseanalüüsist tulenevalt avada uusi tegevusvõimalusi.  

Akadeemilisele teoloogiale ei saa täiendusõppe raames omistada ainult täiendusõppe teadusliku taseme tagamise piiratud funktsiooni. Ta on ise huvitatud dialoogist kuulutuse teenistuses olijaga, selleks et lasta hinnata oma praktika teooriat. Teisalt on õpetajatel võimalus mitte ainult kaasaja teoloogiliste aruteludega tutvuda, vaid seda ka aktiivselt kujundada. Selleks on sobilik osalemine mõne usuteaduskonna õppetegevuses. 

Teoloogilis-pastoraalse pädevuse süvendamine on ise elukestev õppeprotsess, mis võimaldab kristliku traditsiooni pühakirja, sümbolite ja riituste tundmisest lähtuvalt tõlgendada elu nii enda kui teiste jaoks, tõlkides traditsiooni ja kaasaja vahel. Arvestades ühelt poolt jätkuva sekulariseerumisega ja teiselt poolt religiooni valdkonna fundamentalistliku reduktsiooniga, on selline interpretatsiooni- ja tõlgendamispädevus olulisem kui kunagi varem. Õpetajad omandavad lisanduva erialase praktikaga ühtlasi võime oma isiklikke kogemusi sellesse teoloogilisse refleksiooniprotsessi lõimida ja sellega oma orienteerumis- ja toimimisoskusi kristliku usu alusel laiendada.  

Reformatoorse arusaama järgi on pühakirjast ja koos pühakirjaga õppimine üks möödapääsmatu põhiülesanne. Seetõttu on piibliteadustega tegelemine eriti oluline. Sellele lisaks toimub lõikumine pastoraalsete tegevusvaldkondadega praktilises (liturgia, hingehoid, küberneetika, kirikuteooria, haridus, diakoonia) ja süstemaatilises teoloogias (siin tegelemine spetsiifiliselt teoloogiliste kontseptsioonidega, nende ajalooliste ja kultuuriliste kontekstidega ning sellest lähtuvalt otsustus- ja dialoogivõimelisuse kujundamine kiriklike, eetiliste, teaduslike ja ühiskondlike väljakutsete jaoks, sealhulgas oikumeenia, religioonikriitika, religioonidevaheline dialoog).  

3.9. Didaktika ja meetodid 

Täiskasvanuõpe, mille didaktika on suunatud individuaalsele pädevuste ja teadmiste omandamisele, arvestab teoloogilise omandatud arusaamaga, et coram deo on inimene ise mittesuunatava haridusliku tegevuse subjekt.  

Didaktika all mõistetakse siin kitsamas mõttes kõiki sisu ja isikute vahel vahendamise küsimusi. Meetodid on süstemaatilised toimimisviisid, mis edendavad üksikisikute ja rühmade õppeprotsesse mentaalselt ja emotsionaalselt, võimaldavad omavahelist kommunikatsiooni ning motiveerivad omandama uusi teadmisi ja avaramaid tegutsemisvõimalusi. 

Täiendusõppe plaanijate, läbiviijate ja hindajate didaktilise pädevuse jaoks on olulised alljärgnevad aspektidⁱⁱ: 

• Didaktiline hoiak 

Suunatus osalejatele, mitmetähenduslikkuse aktsepteerimine ja kontaktivõimelisus (mitte ainult hea suhete sõlmimine, vaid ka nende säilitamine rasketes oludes), oma täiendusõppevalmidus. 

• Didaktiline probleemiteadlikkus 

Võime eristada isikut ja juhtimisrolli, tunda ära takistusi õppeprotsessis ja enda osa selles; tundlikkus biograafilise, sotsiaalkultuurilise ja religioosse taustaga väljakutsete suhtes õppeprotsessis. 

• Didaktiline teadmine 

Täiskasvanupedagoogika lähenemisviisi ja sellega seotud teoloogiliste küsimuste (eelkõige põhiarusaam haridusest ja inimesepilt) tundmine, samuti õpimotivatsiooni erialaliste ja isiklike tingimuste seoste tundmine. 

• Didaktiline know-how 

Head teadmised ja oskused meetodite, tehnikate ja hindamiste rakendamisel. 

Kirikuid ühendavad ja rahvusvahelised pastoraalsed täiendusõppekursused nõuavad lisaks ka erilist kultuuridevahelist pädevust. Täiendusõppe eest vastutajad peavad suutma määratleda „kriitilised vastasmõjuolukorrad“ (Alexander Thomas) kultuurilistes kohtumistes ning tegeleda õpikontekstides konstruktiivsel viisil stereotüüpide ja eelarvamustega. EKOE haridusliku tegevuse jaoks oleks sobilik koolitajakoolituste arendamine ja korraldamine. 

3.10. Digiteerimine ja e-õpe täiendusõppes 

„Digiteerimine“ on tänapäeva digitaalse revolutsiooni, st digitaaltehnika tõttu fundamentaalselt muutuvate elutingimuste lühikirjeldus. Sellest tulenevad muutused digitaalse meedia rakendamiseks täiendusõppes on võetud kokku mõiste all e-learning (e-õpe). Selle alla kuuluvad mitmesugused õppevormid (näiteks arvuti- või internetipõhine õppimine, hübriidõpe segavormina e-õppe ning traditsioonilise näost näkku õppe vahel, MOOC-id (Massive Open Online Course ’vaba juurdepääsuga e-kursus’) või tõsised mängud (Serious Games). Nende tehnikate (andmekaitse) üldiste ja tuntud riskide kõrval keskendub arutelu praegu sellele, et kindlaks määrata valdkonnad ja tingimused, kus e-õppe rakendamine on tõendatult asjakohane ja tulemuslik.  

Hübriidõppe köitvus seisneb selles, et ta „seab tähelepanu keskmesse üksikõppija kogu õppeprotsessi ning mõistab õppimise all mitte üksteisest eraldiseisvate sündmuste reastamist, vaid pidevalt jätkuvat protsessi. See muudab õppeprotsessid läbipaistvamaks ning võimaldab õppijal õppetööga enesealgatuslikult ja iseseisvalt edasi tegeleda.ⁱⁱⁱ Teisteks eelisteks on veel rahvusvahelised täiendusõppekursused ja -programmid ning parem õppimise ja eraelu ühendamise võimalus.  

Hübriidõppe laialdase rakendamise takistuseks on ilmselgelt kõrge tehniline, finantsiline ja isiklik kulu vastavate programmide arendamisel ja rakendamisel. 

Täpsemate, e-õppega seotud praktikate ja tehnikate intensiivsem rakendamine on aga järjest rohkem ka senise täiendusõppe korralduse juures standardiks. 

4. Soovitused teoloogiliseks täiendusõppeks EKOE-s 

4.1. Teoloogilise pädevuse laiendamine ja ametialaste tugevuste arendamine 

Ühiskondlikud muutused nii globaalses mõttes kui Euroopas mõjutavad ilmselgelt kirikuõpetaja ameti profiili ja sellega seotud nõudmisi. EKOE raames toimuv ühine täiendusõpe võimaldab tundma õppida, kuidas teistes riikides ja kirikutes sarnastele väljakutsetele reageeritakse. Piirkondlikud ja rahvuslikud eripärad on koolituses osalejate jaoks rikastav kogemus. Teiste maailmavaadete ja teoloogiate tundmaõppimine ning mõttevahetus inimestega erinevatest kultuurilistest ja religioossetest kontekstidest esitab küsimusi ja avardab ka meie enda tajusid, teoloogilist teadmist ja keskseid pastoraalseid pädevusi.  

4.2. Teoloogilise täiendusõppe raamtingimused 

Täiendusõpe vajab piisavalt aega ja ruumi: lühiformaatide (ühepäevased koolitused) ja pikemaajaliste programmide (nt üks päev kuus) kõrval on soovitatav kasutada teoloogiliseks koolituseks kompaktseid kursusi (kestus ühest kahe nädalani). Pikemate perioodide vältel (6–10 aastat) peaksid kirikud võimaldama oma õpetajatele mitmekuulisi õppepuhkusi, mida oleks võimalik veeta ka teiste EKOE kirikute õppeasutuste juures.  

4.3. Informaalsete õppe- ja kohtumispaikade väärtus 

Rahvus- ja kirikutevaheline täiendusõpe peaks andma motiveerivaid mõtteid ja pakkuma piisavalt aega nende analüüsiks, muuhulgas modereeritud arutelurühmade ja planeeritud kohtumispaikade ja pauside näol. Kommunikatsiooni õnnestumine ei ole oluline mitte ainult koolitaja ja osalejate vahel, vaid ka osalejatel omavahel. Suhtlusmeetodite valimisel tuleb tähelepanu pöörata võrdsetele osalemise võimalustele. Püüelda tuleb täiendusõpperühmade mitmekesisuse poole, mis puudutab nende rahvuslikku, keelelist, vanuselist ja soolist koosseisu. Didaktilised ja metoodilised nõudmised rühma mitmekesisusega seoses küll kasvavad, kuid samas on just see rahvus- ja kirikutevahelise täiendusõppe lisandväärtus. 

4.4. Solidaarsuspõhimõte ja sponsorlus 

Kõik täiendusõppealased tegevused EKOE-s peavad olema kavandatud ja teostatud solidaarsuspõhimõttest lähtuvalt. Vastavaid rahalisi ja organisatoorseid ressursse (nt 2–5% kõigist täiendusõppekuludest) tuleks kasutada nii, et vastastikune toetamine ja teistele osapooltele koolituspakkumiste avamine on kogetav rikastava üksteiselt ja üksteisega koos õppimise ning mõttevahetusena. Selles valdkonnas suuremate võimalustega kirikud võiksid toimida erilise platvormina rahvusvahelisteks projektideks ja võtta üle sponsori rolli.  

4.5. Õpetajate koostöö ja võrgustumine 

Õpetajate ees seisvate väljakutsete komplekssus nõuab kasvaval määral omavahelist koostööd ning samuti suhtluse edendamist põhikohaga ja vabatahtlike töötegijate vahel. Vastavateemaline täiendusõpe saab neid selle ülesande juures toetada. Sellepärast peaksid erinevate valdkondade esindajad, sh vabatahtlikud võimaluse korral sellistel koolitustel osalema. See arendab ja testib erilisel viisil koostöövõimekust. 

Õpetajate ühised temaatilised tutvumiskäigud (nt vaimulik töö maapiirkonnas, linnas, erinevate vanuserühmadega, erinevate ühiskondlikke rühmadega) koos teiste valdkondade spetsialistide ja vabatahtlikega võimaldavad avada uusi vaatenurki ning lahendusvõimalusi.  

4.6. Kaasnev teaduslik uurimistöö 

Rahvusvahelisi täiendusõppeprogramme tuleb kaasneva teadusliku uurimistöö abil veelgi täiendada. Väga vajalik on empiiriline uurimistöö täiskasvanupedagoogika (hindamine, kvaliteedi tagamine) ja eriti kultuuridevahelise hariduse valdkonnas. Rahvusvahelise täiendusõppe tulemusi tuleks tihedas koostöös usuteaduskondade, kõrgkoolide ja täiskasvanukoolituse organisatsioonidega uurida ning selleks uurimisgrante eraldada. 

4.7. Konkreetsed meetmed 

Iga-aastane suveülikool 

Igal aastal peaks toimuma Euroopa suveülikool, sarnaselt Euroopa pastoraalkolleegiumile. Selle valmistaks ette ja viiks iga kord läbi üks EKOE liikmeskirik koos teiste EKOE kirikute esindajatega. 

Täiendusõppe võimaluste avamine ja võrgustumine 

Selleks et edendada rahvus- ja kirikutevahelist mõttevahetust ühiste väljakutsete ja täiendusõppe teemade üle Euroopa protestantlikes kirikutes, peaksid EKOE liikmeskirikud avama oma täiendusõppe osalejatele ka teistest liikmeskirikutest. Info koolitustel osalemise kohta tuleks avaldada EKOE veebilehel. Samuti on mõeldav selliste täiendusõppekursuste korraldamine, mida EKOE kirikute üksikud õppeasutused valmistavad ette üheskoos. Kaalumist väärib EKOE kirikute täiendusõppeasutuste juhtide konverentsi asutamine (sarnaselt vaimulike seminaride rahvusvahelisele konverentsile), mis edendaks intensiivsemalt koostöövõimalusi.  

Kollegiaalne visitatsioon 

Sellise täiendusõppevormi puhul külastab EKOE liikmeskirikute õpetajate rühm ühte kogudust või praostkonda, selleks et sealset kogudusetööd mingist konkreetsest teemast lähtuvalt tundma õppida (nt kirik maapiirkonnas / ääremaal). See teravdab pilku analüüsima omaenda olukorra võimalusi ja piire. Võimalik on ka erinevate valdkondade spetsialistide osalemine visitatsioonirühmades. 

EKOE veebileht 

Koolitustest ja olemasolevatest koostööprojektidest ülevaate saamiseks ning edasise täiendusõppealase võrgustumise edendamiseks tuleb EKOE veebilehe baasil moodustada platvorm, kus: 

• avaldada koolitusreklaame ja kutseid konkreetsetele üritustele; 
• arendada teemasid, jagada õppematerjale ning arutleda töövormide ja abivahendite üle; 
• vahendada koolitajate ja ekspertide infot ja kontakte; 
• toetada õppijate ja koolitajate omavahelist kogemuste vahetamist; 
• avaldada õppeprotsesside tulemusi; 

• soodustada teaduse ja praktika vahelist dialoogi; 
• parandada EKOE kui reformatoorsete kirikute osaduskonna nähtavust religioonidevahelistes, kultuurialastes ja ühiskonnapoliitilistes diskussioonides. 

E-õpe / hübriidõpe 

Täiendusõppe puhul on inimeste vahetu kohtumine asendamatu, kuid sellegipoolest peaksid e-õppe ja hübriidõppe vormid täiendama olemasolevaid koolitusi, muuhulgas ka selle pärast, et inimestel teatud elusituatsioonides (perekondlikud kohustused) või piiratud täiendusõppevõimalustega kirikutest oleks võimalus lihtsamalt teoloogilises täiendusõppes osaleda. Soovitatavalt võiks läbi viia mitmeaastase näidisprojekti, kus samm-sammult kasvaks e-õppekursuste valik. E-õppe arendamisel võiks toetuda metodistikiriku varasematele kogemustele selles valdkonnas. Samuti tuleb analüüsida, kas e-õppe moodulid võiks avada ka teiste kirikute õpetajatele. 

Rahvusvaheline rändlus 

Toetudes dokumendile „Väljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas“, on soovitatavad „programmid, mis võimaldavad vaimulike ajaliselt piiratud vahetust ning kindlustavad võimalikult suurt kasu partnerite kogemustest ja perspektiividest“ (Väljaõpe 3.2). Ajaliselt piiratud vahetusest võib välja kasvada soov liikuda alaliselt ühest kirikust teise. Õpetajate ajaliselt piiratud vahetus ja veelgi enam liikumine ühest kirikust teise valmistavad EKOE sees vastuvõtvale kirikule märkimisväärseid väljakutseid. Ühelt poolt tuleb uustulnukad hästi integreerida ning teiselt poolt nende seniseid kogemusi ka rakendada. Selleks on vaja individuaalseid täiendusõppevorme, mis võimaldaksid sissejuhatust „konkreetse kiriku ajaloosse, õigusesse ja liturgiasse“ (samas) ning annaksid oskuse vastavad kultuuris iseseisvaks toimetulekuks. „Selles seoses tuleb mõtelda ka väljastpoolt EKOE-d omandatud kvalifikatsioonide ja diplomite tunnustamisele“ (samas). 

Seniste rahvusvaheliste täiendusõppekursuste kogemused lubavad uskuda, et EKOE kirikute ja täiendusõppeasutuste vahel tekivad uued partnerlussuhted, olemasolevad suhted süvenevad ja nii süveneb osadus EKOE sees. Ühisest praktikast lähtuvad kogemused, mis tuleks pikema protsessi lõpus hea teoloogilise täiendusõppe põhimõteteks kokku võtta. Nõnda on võimalik teoloogilist täiendusõpet edasi arendada ja täiendusõppe vastastikust tunnustamist EKOE-s parandada.  

Lisa: Dokumendi koostamise protsessis osalejad 

A. Strasbourgi konsultatsioonil osalejad, 12.–15.11.2015  

Õpetaja dr Jacques-Antoine von Allmen (Šveitsi Evangeelne Kirikuliit)  
Koolitaja Mika Aspinen (Soome Evangeelne Luterlik Kirik, SELK) 
Ülemkirikunõunik mag Ingrid Bachler (Augsburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik Austrias) 
Prof dr Michael Beintker (Evangeelne Kirik Saksamaal, EKD) 
Stud theol Maximilian Bode (EKD) 
Õpetaja dr James Coleman (Ühendatud Reformeeritud Kirik) 
Eradotsent dr Detlef Dieckmann (Saksamaa Ühendatud Evangeelne Luterlik Kirik, VELKD), ettekande pidaja 
Õpetaja Karol Dlugosz (Augsburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik Poolas) 
Prof dr Sándor Fazakas (Reformeeritud Kirik Ungaris) 
Õpetaja dr David Field (Evangeelne Metodistikirik Lõuna- ja Kesk-Euroopas) 
Piiskop Peter Fischer-Møller (Evangeelne-Luterlik Kirik Taanis) 
Prof dr Martin Friedrich (Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas, EKOE) 
Dr Didier Halter (Šveitsi Evangeelne Kirikuliit) 
Õpetaja dr Andreas Heieck (Šveitsi Evangeelne Kirikuliit) 
Prof dr Beate Hofmann (Wuppertali Kiriklik Rakenduskõrgkool), ettekande pidaja 
Õpetaja Wiltrud Holzmüller (Lippe Maakirik) 
Henk Hogendoorn (Madalmaade Protestantlik Kirik) 
Ülemkirikunõunik Karl Ludwig Ihmels (Saksimaa Evangeelne-Luterlik Kirik) 
Õpetaja Eszter Kalit (Evangeelne-Luterlik Kirik Rumeenias) 
Õpetaja Kerstin Kask (Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, EELK) 
Ülemkirikunõunik prof dr Hildrun Keßler (EKD) 
Direktor Kari Kopperi (SELK) 
Koolidekaan Herbert Kumpf (Badeni Evangeelne Maakirik) 
Dr Manacnuc Mathias Lichtenfeld (Evangeelne-Luterlik Kirik Baieris) 
Ülemkirikunõunik dr theol Holger Ludwig (Evangeelne Kirik Hessenis ja Nassaus) 
Õpetaja Peter Martins (Berliin-Brandenburg-Sileesia Oberlausitzi Evangeelne Kirik) 
Õpetaja Markus Merz (EKOE) 
Rektor dr Hans Vium Mikkelsen (Evangeelne-Luterlik Kirik Taanis) 
Prof dr Hallvard Mosdøl (Norra Kirik) 
Kirikunõunik Bettina Mühlig (Evangeelne Kirik Kesk-Saksamaal)  
Ülemkirikunõunik Gottfried Müller (Pfalzi Evangeelne Kirik)  
Õpetaja Paul Philipps (Evangeelne Kirik Põhja-Saksamaal) 
Dr Steffen Schramm (Pfalzi Evangeelne Kirik) 
Prof dr Regina Sommer (Kurhessen-Waldecki Evangeelne Kirik) 
Prof dr Lájos Szabó (Evangeelne-Luterlik Kirik Ungaris) 
Õpetaja dr Christof Theilemann (Berliin-Brandenburg-Sileesia Oberlausitzi Evangeelne Kirik) 
Õpetaja Esther Wieland-Maret (Prantsusmaa Ühendatud Protestantlik Kirik)  
Dr L. Theo Witkamp (Madalmaade Protestantlik Kirik) 
Ülemmaakirikunõunik Michael Wöller (Hannoveri Evangeelne-Luterlik Maakirik) 

B. Töörühma liikmed 2016 

Prof dr Michael Beintker (EKD) 
Prof dr Martin Friedrich (EKOE) 
Ülemkirikunõunik Karl Ludwig Ihmels (Saksimaa Evangeelne-Luterlik Kirik) 
Ülemkirikunõunik prof dr Hildrun Keßler (EKD) 
Õpetaja Peter Martins (Berliin-Brandenburg-Sileesia Oberlausitzi Evangeelne Kirik) 
Õpetaja Markus Merz (EKOE) 
Rektor dr Hans Vium Mikkelsen (Evangeelne-Luterlik Kirik Taanis) 
Prof dr Regina Sommer (Kurhessen-Waldecki Evangeelne Kirik) 
Prof dr Lájos Szabó (Luterlik Kirik Ungaris) 
Õpetaja Esther Wieland-Maret (Prantsusmaa Ühendatud Protestantlik Kirik) 
Dr L. Theo Witkamp (Madalmaade Protestantlik Kirik) 
Ülemmaakirikunõunik Michael Wöller (Hannoveri Evangeelne-Luterlik Maakirik) 

C. Töörühma liikmed 2017 

Prof dr Michael Beintker (EKD) 
Ülemkirikunõunik dr Christiane de Vos (EKD) 
Prof dr Martin Friedrich (EKOE) 
Ülemkirikunõunik Karl Ludwig Ihmels (Saksimaa Evangeelne-Luterlik Kirik) 
Rektor dr Hans Vium Mikkelsen (Evangeelne-Luterlik Kirik Taanis) 
Õpetaja Kathrin Nothacker (EKOE) 
Prof dr Regina Sommer (Kurhessen-Waldecki Evangeelne Kirik) 
Eradotsent dr Péter Szentpétery (Luterlik Kirik Ungaris) 
Ülemmaakirikunõunik Michael Wöller (Hannoveri Evangeelne-Luterlik Maakirik) 
Rektor Frank Zelinsky (Evangeelne-Luterlik Kirik Baieris) 

Uurimusdokumendi 1. pool ilmus Kirik & Teoloogia eelmises numbris.

Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE, vt www.leuenberg.eu) on Euroopa tähtsaim evangeelsete kirikute osaduskond, kuhu kuulub 94 kirikut ligikaudu 50 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on 1973. aastal alguse saanud kirikuosaduse liige alates 1975. aastast. Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Balti piiskopi piirkonna kirikuna on kirikuosaduse liige alates 1997. aastast ka Eesti Metodisti Kirik.