Tänapäeval on liikvel käibefraas, et eestlased on kõige usukaugem rahvas maailmas. See on küll teataval määral tõsi, sest eestlaste eneseidentifitseerimine mõne religiooni jälgijana on tõesti väga madal, kuid eestlaste spirituaalsus on siiski pigem kõrge, kui arvestada seda, et siinmail naudivad populaarsust nii erinevad esoteerilised praktikad nagu pendeldamine, kivikesed ja muu selline, kui ka telesaated, nagu „Selgeltnägijate tuleproov“. See kõik viitaks justkui eestlaste teatavatele süvapaganlikele juurtele. Kuid see ei pruugi nii olla. On vaieldamatu, et sellega on seotud kaks asjaolu.
Lähemast minevikust võime tuua näitena Nõukogude Liidu kõikehõlmava ateistliku propaganda, mis juurutas postsovjetliku koloniaalidentiteedi eestlastesse usuvastastena. Eestlased küll üritavad endalt maha raputada kõike nõukogudeaegset, kuid sellest pärandist hoitakse mingil põhjusel kümne küünega kinni. Kuid eestlaste „usuvaenulikkus“ ulatub ka kaugemale. Tavapäraselt hakkaks see jutt nüüd väitega, et eestlased on vanad paganad ning meie rahumeelne muinasusund tehti pihuks ja põrmuks siis, kui tulid terasmehi meenutavad ristirüütlid ja – kasutades argist kõnepruuki – lõid kõik Lembetud oma hiites mättasse. Selline perspektiiv riivab tõde, kuid sügavamal analüüsil laguneb koost, sest siinkohal võib väita, et tegemist on 19. sajandi intellektuaalide konstrueeritud simulaakrumiga, mida on hiljemgi alal hoitud (ka kiriklike) haritlaste poolt.
Antud kirjatüki eesmärgiks ongi analüüsida, millised on selle müüdi tekkemehhanismid. Teoreetilise raamistikuna kasutan Alain Badiou’ filosoofiat sündmuslikkusest, mille baasiks on tõe-eetika, ning mõtisklen selle vale-sündmusliku simulaakrumi tekke üle, lähtudes eeskätt koloniaalsest perspektiivist nimetatud müüdile.
Alustuseks annan ülevaate, mis on Alain Badiou’ sündmuslikkuse filosoofia baasmõtted. Badiou’ jaoks indutseerivad subjektis tõe teatavad markeeritavad sündmused. Tõde ei ilmu tema jaoks transtsendentsest, vaid on konkreetselt sündmusest tulenev. Näiteks poliitilised sündmused, armumine, uue muusika kuulamine jne. Sündmus on katkestus, mis konstrueerib sellele eelneva tühjuse ümber tõe. Tõde eeldab endale ka truu olemist, sest ainult niimoodi on subjekti puhul tegemist tõe-subjektiga. Kuid tõde ei ole alati tõde, sest konstrueeritud tõde (mitte-sündmuslik tõde) kutsub esile simulaakrumi, mis tekib siis, kui sündmusele eelnevat situatsiooni ei käsitleta kui tühjust, vaid kui täiust – abstraktse suletud terviku eripära (vt Alain Badiou, Eetika. Essee kurjuse mõistmisest, Tartu: EYS Veljesto, 2017). Sellega haakub kontseptsioon eestlaste „kuldsest muinasajast“, mida käsitletakse kui paganlikult täiuslikku hiilgeaega, kus eestlane sai olla vabalt eestlane. Sellega ongi loodud valetegelikkus, kus tähtis on just sündmuse ehk katkestuse eelne olevik muinasajast. Seega on täiuse ümber konstrueeritud simulaakrum, mille „tõde“ on, et „kuldne muinasaeg“ hävitati kristluse tulekuga.
Kuna üldiselt on „tule ja mõõga“ kontseptsiooni puhul tegemist konstruktsiooniga, mis pärineb 19. sajandi keskpaiga ärkamisaegsest ajastust, mil toimus eestlaste mina-identiteedi kinnitamine, siis ei ole ka vale vaadelda seda kui koloniaal-konstruktsiooni. Kuigi väide, et Eesti on postkoloniaalsest vaatenurgast lähtudes koloniaalühiskond, on küsitav, siis siinkohal eeldame, et on ja ei hakka selle üle laiemalt arutlema (kas Eesti koloniseerimine võib ka olla simulaakrum?). Üheks koloniaalperspektiivi paikapidavust kinnitavaks faktiks on aga asjaolu, et ristiusku tajutakse selles „võõrana“, millele tuleb vastanduda. Nagu sõnab Urmas Petti: „Rahvusteadvus kujunes paljuski välja kunagistele valitsejatele vastandumise kaudu ning kuigi endiste kolonisaatorite ja koloniseeritute kultuuri suhteid iseloomustab ambivalentsus, on Eestis kristlik usk saanud negatiivse märgistuse kui „võõras““ (Urmas Petti, Esimesed eestlastest eurooplased. – Minu Issand ja minu Jumal! Koost. Jaan Lahe, Tiit Pädam, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2009, 124–125).
Kuna üritati vastanduda baltisaksa aadlikele ning kirikuvõimule, siis oli vaja luua mina-pilt, mis neist eristuks. Tegemist on samasuguse simulaakrumi loomisega, nagu seda on eestlaste kuvand kui talurahvast. Tegelikult ei ole eestlased olnud läbi sajandite põline talurahvas, vaid oli nii keskajal kui ka uusajal osaliselt integreerunud linnaühiskonda. Seega on ka „tule ja mõõga“ kuvand eestlaste kristianiseerimisest konstruktsioon, mille üheks põhisüüdlaseks on eestlaste koloniaalajalugu ning 19. sajandi postkoloniaalse identiteediloome mehhanismid. Sealjuures ei saa muidugi eitada, et tuli ja mõõk olid siiski teatavad atribuudid, mis kristianiseerimisega kaasnesid. Eesti siiski koloniseerisid ristisõdijad, kuid tõenäoliselt olid Eestimaale jõudnud kristlikud kombed ning teatavad tõekspidamised siin juba enne ristisõdu. Kuigi Eesti alad olid vallutatud, siis eestlaste suhtumine kristlusesse kui negatiivsesse nähtusesse ei ole kesk- ning uusajal kinnitust leidnud. Sellele viitab ka see, et paljusid kristluse elemente võeti omaks ning need segunesid teatud aspektides rahvausundiga. Ehk võib seda sünkretismi nimetadagi kristluse asemel ristiusuks? Ning kas käesolevast lõigust ei hakka väljenduma, et igasugune müüdiloome on simulaakrum? Nii ja naa, kui ajalooliselt on asi ümberlükatav, siis võib pigem müüti nimetada simulaakrumiks, kuid kui asi puudutab ürgseid arhetüüpseid müüte, mille ajalooline kinnitamine, aga ka ümberlükkamine, on võimatu, siis on asi keerulisem, kuid jäägu see arutelu mõne muu kirjatüki tarvis.
Tihtipeale, nagu varem mainitud, on toodud põhjenduseks sellele, miks on eestlased väidetavalt nii usukauged, väide, et me olime enne sügavalt paganlik rahvas. Kuigi eestlaste kristianiseerimise eelset vaimumaailma võib formaalselt tõesti nimetada paganlikuks, sest kõiki mitte-kristlikke usundisüsteeme saab antud nimetusega markeerida, siis tegelikkus võis olla teistsugune. Sellele viitab ka Eenok Haamer, kelle sõnul Eesti muinasusund on kasvanud üle ristiusuks (Eenok Haamer, Kätlin Liimets, Eenok Haamer: kas Eesti muinasusund on kasvanud üle ristiusuks? Eesti Kirik, 2016, http://www.eestikirik.ee/eenok-haamer-kas-eesti-muinasusund-on-kasvanud-ule-ristiusuks/). Haameri arvates ei ole paganlus vastand ristiusule ning arutleb nende sünkretistliku potentsiaali üle järgnevalt: „Olen hakanud mõtlema, et see, mida eesti esivanemate juures tänapäevaselt tahetakse pidada paganluseks, võis tegelikult olla vägagi sarnane kristliku eluhoiakuga. Arvan, et need arusaamised ja hoiakud, mis meie esivanemail eelkristlikul ajal olid, ongi valmistanud rahvast erilisel viisil ette kristluse vastuvõtmiseks ja võimaldanud vormida ristiusu sedavõrd omanäoliseks. Rahvapärimusele tuginedes võib väita, et meie rahva religioosne hoiak oli juba eelkristlikul ajal monoteistlik. Meil on puudunud jumaluste parnass. Ei ole aga kerge eristada meie rahvapärimuses eelkristlikku aega ja kristlikku aega, sest need on sulandunud teineteise sisse. (Eenok Haamer, Eesti rahvuskultuur kui missioloogiline võimalus. Seletav osa. – Kuhu lähed Maarjamaa?Quo vadis Terra Mariana? Toim. Eerik Jõks, Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu, 2016, 354)
Kuidas on siis läinud nii, et üldse on võimalikuks saanud simulaakrumi tekkimine, et kristlus toodi eestlastele ainult „tule ja mõõgaga“ ehk vaenulikult? Tegemist on ka ajaloolaste seisukohalt keeruka küsimusega, sest kiriklikud uurijadki on avaldanud negatiivset suhtumist 13. sajandi kristianiseerimise sündmusesse, sest see käis käsi-käes vallutustegevusega. Taoline mõtteviis ei ole aga ainult rahvuslik, vaid seda võib nimetada ka protestantlikuks, sest juba 17. sajandi luterlikud uurijad olid negatiivselt meelestatud „antikristliku paavstluse“ vägivaldselt läbi viidud „tule ja mõõgaga“ kristianiseerimise suhtes. Saksa-eesti pingetesse valas õli tulle, et rahvuspärased batlisaksa aadlikud võisid isegi esitleda 13. sajandi koloniseerimis-sündmusi positiivselt, kui eestlastest rahvuslikud mõtlejad suhtusid sellesse taunivalt. Esmased Eesti ajaloo kirjeldused olid võitlevalt luterlikud ning paavstlust eitavad. (Anti Selart, Eestlaste kristianiseerimine. – Eesti kiriku- ja religioonilugu. Koost. Riho Altnurme, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018, 39) Paradoksaalsel kombel võime siinkohal siis markeerida, et need, kes panid aluse „tule ja mõõga“ simulaakrumile olid kristluse esindajad ise luterlike vaimulike ning kirjameeste näol. Siinjuures võime eestlaste puhul rääkida ka juba teatavat sorti enesekolonisatsioonist, sest omaks on võetud valitseva klassi perspektiiv oma rahvusidentiteedi kujundamiseks.
„Tule ja mõõga“ teemal on küllaltki pika ja põhjaliku arvamusloo „Eestlaste usuviha on alusetu müüt“ (2005) kirjutanud Jaan Lahe, kes väidab, et taoline simulaakrumi konstruktsioon teenib poliitilisi eesmärke ning seda on ajaloos tehtud mitmel korral. Järgnevalt vaatleme, kuidas nimetatud autor on siinkohal aktuaalset teemat käsitlenud. Lahe on tabavalt sõnastanud, kuidas taoline simulaakrum toimida saab: „Ideoloogiline ajalookäsitlus loob müüdid, mis juurduvad hariduse, kasvatuse, massimeedia ja kunsti kaudu inimeste teadvusesse ning hakkavad mõjutama mitte ainult ajalooteadvust, vaid ka hoiakuid teatud nähete suhtes oma kaasajal. Seda just ideoloogiline ajalookäsitlus taotlebki. Ajaloomüütide kohta kehtib aga see, mida Roland Barthes ütleb müütide kohta üldse: nad on salakavalad, sest nad tunduvad olevat loomulikud ja ainuvõimalikud seletused asjadele.“ (Jaan Lahe, Eestlaste usuviha on alusetu müüt, Postimees, 2005, https://www.postimees.ee/1468847/eestlaste-usuviha-on-alusetu-muut)
Kuna Badiou’ filosoofia puhul on tegemist mõttemalliga, mis sobitub eelkõige hästi poliitilise – Badiou peab ennast ise maoistiks – maastikuga, siis siinkohal näeme hästi, kuidas ideoloogia, eelkõige poliitiline, suudab simulaakrumit alal hoida.
Lahe ei eita, et ristiusustamine toimus omal ajal vägivaldselt, kuid ta peab siinkohal tähtsaks, et seda tuleks vaadelda Euroopa ristiusustamise kontekstis, mitte Eesti-keskselt. See tähendab, et ristiusustamist viidi vägivaldselt läbi mitmete rahvaste seas, kuid ükski neist ei pea seda oma rahvusliku enesetunnetuse seisukohalt tähtsaks. Püsitud on kristlike maadena ning ei identifitseerita ennast kristliku koloniseerimise subjektidena. Eestlased üritavad enda puhul seda ristiusu vaenulikkust põhjendada ebateaduslikult, rõhutades „rahvuslikku iseloomu“, kuid tegelikkuses võib hoopis „süüdi“ olla pealiskadune misjonitöö, mille tingis meie perifeerne asukoht. Seegi ei ole argument, et eestlaste muinasusund olla säilinud ka pärast ristiusustamist teataval määral, sest samasuguseid märke on leida teiste rahvaste seast – seega Eesti kontekstis ei ole mitte midagi ainulaadset. Sealjuures ei peetud 16.–17. sajandil teatud geograafilistes asukohtades ebausuks mitte ainult paganlikke kombeid vaid ka katoliiklikke – luterlikust perspektiivist lähtudes. Ka arusaam keskajast kui erakordselt kristlikust epohhist on pigem simulaakrum, sest tõendid viitavad, et üleüldine euroopalik tendents oli, et vaimulikud kaeblesid, kui vähe rahvas pöörab tähelepanu kristlikule eluviisile. Kristluse võõrusest hakkasid esmakordselt tõsiselt rääkima antiklerikaalsed ärkamisaja liidrid. Kuigi tollel rahuvsliku eneseteadvuse tärkamise ajastul oli ka vaimulikest intellektuaale, siis pääses siiski arvamuste võitlusväljal esiplaanile kirikuvastane perspektiiv, mida võimendas 20. sajandi alguses sotsialistlik ideoloogia. Eesti Vabariigi ajaks sai valitsevaks antikiriklik ideoloogia, mille sümptomiks võib nimetada ka Taara-liikumist. (Jaan Lahe, Eestlaste usuviha on alusetu müüt) Lahe sõnul on täiesti arusaadav, miks taoline „mõõga ja tule“ müüt on tekkinud: „See müüt tekkis olukorras, kus eestlased vajasid oma rahvuslikku ideoloogiat ning paljudele rahvusluse ideoloogidele lihtsalt ei sobinud selleks kristlus, mille kandjaks olid tollal rahvuslusse negatiivselt suhtuvad baltisakslastest pastorid (Jaan Lahe, Eestlaste usuviha on alusetu müüt).
Ideoloogiad võivad olla kahe teraga mõõgad – vastavalt nende tekke-mehhanismidele. Kui ideoloogia tekib vastavalt sündmusest ning sellele sündmusele ei eelne täiust, siis võib see olla tõene maailmavaade. Samas kui kasutatakse juba tekkinud ideoloogiat, et konstrueerida minevikku, siis saab sellest sündida ainult simulaakrum. Kui ideoloogiale toetuda, siis vaid edasivaatamiseks, mitte tagasi. „Tule ja mõõga“ perspektiivi“ ideologiseerimisele viitab ka Lea Altrnurme: „Eesti rahvuslik identiteet sündis ühtse kultuuripärandi pinnalt ning loodi sakslastele vastanduvana. Ajaloosündmustel põhinev rahvuslik lugu hakkas kujunema juba 19. sajandil, kuid sidusa narratiivina kinnistus see eestlaste teadvusesse 1920.–1930. aastatel. Selle sisuks oli võitlus sakslaste vastu ja iseseisvuse eest. Kõik suuremad või kuulsamad mässud, lahingud ja sõjad seostati omavahel ning vormiti üheks Suureks Lahinguks, mille alguseks loeti võitlust saksa ristirüütlite vastu.“ (Lea Altnurme, Kristlusest oma usuni. Uurimus muutustest eestlaste religioossuses 20. sajandi II poolel, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, 58)
Taolisest simulaakrumit loovast ideologiseerimisest räägib ka Veiko Vihuri, nentides et tänapäeval on trendiks rääkida sellest, et rahvused on narratiivid ehk seega konstrueeritud valikuliste ajalooliste faktide najale, luues jutustused, mis peaksid esindama rahvuslikku identiteeti. Selliste narratiivide konstrueerimisega on teataval määral kaasa läinud ka erinevad Eesti teoloogid ning vaimulikud, kes räägivad nii orja-ajastu saabumisest koos ristisõdalasetga, talurahva võimekusest eristada ordurüütleid kirikust kui ka sellest, et eestluse südamesse jõudis kristlus siiski hernhuutlusega… kui siiski. (Veiko Vihuri, Eestlane ja ristiusk kirikutegelaste pilgu läbi. – Astu alla rahva hulka: artikleid ja arutlusi Eesti elanikkonna vaimulaadist, Toim. Eerik Jõks, Tallinn: Eesti Kirikute Nõugukogu, 2012, 24–33)
Lõpetuseks võib nentida, mida sai sissejuhatuses väidetud: „tule ja mõõga“ perspektiiv on simulaakrum. Kuid antud perspektiivi kinnitamine tekitas vähemalt sama palju küsimusi juurde, kui see lahendas. Süüdistada võib tõenäoliselt Badiou’ filosoofia mitmetimõistetavust, sest sellest jääb tihtipeale mulje, et subjekt ei saa oma tõe-truuduse objekte (tõde) muuta. Samuti tuleb välja, et kõik müüdid on justkui simulaakrumid. Kuid kas ehk on siiski vaja simulaakrumeid, et konstrueerida oma identiteeti? Tõenäoliselt küll. Identiteet nõuab narratiivi – isegi kui see on simulaakrum. Aga tänapäevasel pluraalsuse ajastul (samuti väidab ka Badiou, et tõe filosoofia baseerub hulgateoorial, mis tõlgendub selleks, et tõde on pluraalne) on meil võimalik valida oma müüt, mille järgi joonduda. Teadusest lugupidaval ajastul on meil ehk võimalik vastavalt faktidele ümber lükata üks müüt ning võtta omaks teine, vähem negatiivne müüt. See tähendab, et eestlased võivad näha kristlust oma identiteedi ning müüdiloome osana – eelkõige sünkretistlikult. Religioonina, mis on meile andnud Maarjamaa mõiste, hariduse ning potentsiaali igavesele elule.
Arvamuslugu põhineb esseel, mis kirjutati Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo õppekava aine „Pärimuskultuuri ja ristiusu vastastikune mõju“ raames ning tekst väljendab ainult autori seisukohti.
Sander-Ingemar Kasak (1990), MA eesti kirjanduses (Tartu Ülikool), EELK Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo magistrant, EELK liige.
