Käisin Elva koguduse liikmel Ainil ja samuti tema abikaasal Astridil ikka ja jälle külas ja tahtsin kuulda midagi tema kirjandus- ja keeleteaduse mõtetest. Kord kommenteeris ta inimeste kujutamist raamatus „Pál tänava poisid“ nõnda, et kui eesti lugeja näeb slovaki kujutamist hoolimatu ja tahtetu mehena, ungarlasi aga tugevate, vaprate, õiglaste ja avara kujutluspildiga poistena, kellest ilmselt kasvavad mehed, siis eesti lugeja ei märka üht ungarlasele selget teemat jutustuses. Füüsiliselt kõige nõrgem poiss kambas, Nemecsek, kes osutub vapraimaks poisiks, kes lõpuks teeb kangelasteo, mida tunnustavad nii tema sõbrad kui eelkõige vaenlased, ei olegi ungarlane. Veidi peale oma kangelastegu sureb väike Nemecsek kopsupõletikku. Vaadates tema nime, samuti tema leinavate vanemate käitumist ja kodusisustuse kirjeldust selgub, et kirjanik räägib siin hoopis juudist.
Ain Kaalep on seisnud vastu eesti haridusmaastikul juuri ajavale õpetaja Lauri üleidealiseerimisele. Ta viitab sellele, et „Kevade“ film oleks tõepärasem, kui näidataks ka seda, et õpetaja Laur rääkis lastega alati vene, köster aga eesti keeles. Seetõttu tuleks näha Lauri venestamise ilminguna, köstrit aga eesti kultuuri järjepidevuse tagajana. Eestikeelne usuõpetus ja eestikeelne jumalateenistus on hoidnud eestikeelset haridust ka viletsatel aegadel.
Ain Kaalep on olnud Elva koguduse toetaja avalikkuses. Kord noomis ta Elva linnavalitsust ühes raadio otsesaates selle eest, et linn ei taha teha koostööd kirikuga.
Ainil oli Elva koguduses üks suur idee, üks liturgiauuenduse valdkonna teema, mis ebajärjekindlalt, kuid siiski ka ellu rakendati. Nimelt pidas ta väga eestlaslikuks, kui kirikutes loetaks aeg-ajalt ette üht, võiks öelda, kodumaist Diatessaroni, milleks sobiks suurepäraselt Villem Ridala „Püha Rist“. See raamat on ümber jutustatud ja Kalevala värsimõõtu pandud evangeelium, sisult nii põhjalik, et ei kaota oma tekstist ka kanooniliste evangeeliumide raskeid kohti. Ain Kaalep pidas kord leeritunni Villem Ridala evangeeliumitõlgenduse kohta.
Kui Ainil oli peale sõda ja vanglat raske, ta oli välja visatud ülikoolist, ei põlanud ta ka rasket tööd. Ta töötas lastekodus kasvatajana. Võibolla olid need vanemateta lapsed omakorda tema jaoks juba edasi aitajad, sest tänu sellisele pedagoogilise töö staažile võeti ta jälle vastu ülikooli.
Ta on rääkinud mulle elu raskematest aegadest, naerdes, et Soome sõjaväes vestles ta tihti oma tulevase abikaasa vennaga. Too aga ei rääkinud kunagi oma õest. Vanglas vestles ta tihti oma tulevase abikaasa isaga. Too aga ei rääkinud kunagi oma tütrest.
Tema üks suur tegu oli vahendada teiste rahvaste kultuuri eesti avalikkuse ees. Seejuures tundus ta järgivat reeglit, et iga kultuuri võrdselt, mitte üht enam kui teisi. Nii tundus ta hoidvat tagasi kord vene, hiljem inglise mõjusid. Sellistel puhkudel mõtlesin ma, ega üks tema tütardest, inglise filoloog, veidi kurvaks ei muutu, kuid ta ei paistnud muutuvat. Ainil oli ikka mõte, et olgu meil mõni luuletus hispaaniapärase riimiga, olgu meil veidi Armeeniat, veidi Prantsusmaad, veidi Soomet, veidi Saksamaad, veidi Türgit. Gruusia keelega oli tal eriline idee, et see olevat foneetiliselt ideaalne keel ja võimaldavat mistahes keele hääldamist, kui juba gruusia hääldus on selge. Minu käest kuulas ta huviga kõike heebrea, aramea ja araabia teemalist, kuna neist keeltest oli tema omal ajal ilma jäänud. Vaid üks suur leid oli tal semitistika valdkonnas, nimelt oli ta sügaval nõukogude ajal leidnud Moskvas üles süüria keelt kõneleva kirikliku õppeasutuse, selles olid teda aidanud Kaukaasia kristlased.
Veel väga vanalt, kui ta lamas vaid voodis ja rääkis vähe, ümbritsesid teda raamatud. Mõned neist olid nostalgia, teised aga kirjanduse viimane sõna.
Vallo Ehasalu (1973), mag. theol. (teaduskraad), on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Elva koguduse õpetaja, Valga praostkonna abipraost ja EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste lektor.
