On tuuline ja jahe hiliskevad. Ühel matkarajal satun hiiglaslike sipelgapesade jadale. Mõtlen, kuidas suudavad nad ajada pesad nii kõrgeks ja kas keskkond suudabki pakkuda neile kõike küllaga. Aga paratamatult tuleb pähe ka suurlinn kui selline, mida saab ju võrrelda sipelgapesaga. Suurlinnad ajavad ennast keskelt turri, üha kõrgemaks, tahavad mahutada üha rohkem, vajuvad siis lainetena ümbrusesse laiali ning hakkavad siis ennast keskelt jälle kõrgemaks ajama. Nendel suurlinnadel on veel üks omadus: nad vajavad ümbrusest väga palju ressurssi. Nad imevad endasse kõikvõimalikke loodussaadusi, isegi inimesed tõmbavad nad ümbruskonnast enda sisse. See tundub praegusel ajal paratamatu. Linnastumist, rahvastiku kasvu ja ressursi kasutamist tundub raske peatada.
Olen kusagilt lugenud, et nii mõnegi looma-, putuka- või linnuliigi puhul on märgatud populatsiooni tugevat varieerumist. Selle põhjuseks on, et soodsates oludes kasvab liigi arvukus kiiremini, kui oleks jätkusuutlik. Suur arv isendeid sööb keskkonna sõna otseses mõttes tühjaks või ei mahu piiratud alale enam ära. Tulemuseks on arvukuse järsk langus. Mõtlen tihti ja olen seda teinud vist suurema osa oma elust, et millal langeb siis inimese arvukus. Praegu tunduvad olud olevat soodsad, inimkond kasvab jõudsalt. Aga on ka hulk halbu märke. Üheks selliseks märgiks on meie metsad.
Meie metsad ägavad üliintensiivse majandamise käes. Sellel samal tuulisel ja jahedal kevadel satun kõndima radadel, mis lõppevad raielangil. Kui nad seda ei tee, siis nad mööduvad raielangist või looklevad üle hiiglaslike täiesti puhtaks langetatud alade. Kohati on vaatepilt lausa irooniline, võib-olla isegi sarkastiline. Ühel ametlikul matkarajal, kus raja tähised on muidu maalitud oranžiga puudele, umbes inimpea kõrgusele, näen, et ühel hetkel on rajatähised kolinud kändudele.
Miks tõsta ressursi liigkulutamise näitena esile just metsamajandust? Põhjuse peale ei pea just ülearu palju mõtlema, kui silmitseda moodsaid raielanke lähemalt. Probleem ei ole ainult suurte alade tühjendamine puudest, vaid ka viis, kuidas seda tehakse. Inimene ei suuda hoiduda ahnitsemisest. Inimene arvab, et vajab aina rohkem. Et saada rohkem, tahab ta rohkem raha. Aga see sunnib kõike tegema odavamalt, lõputult efektiivistama. Tulemuseks on üks inimkonna jäledamaid leiutisi – harvester. Harvester teeb oma tööd üliefektiivselt, tasub sellesse tehtud investeeringu kiiresti, tühjendab hektarite kaupa metsa süstemaatiliselt ja kerge vaevaga. Harvesteri juht saab nautida moodsaid töötingimusi: tal ei ole ei külm ega palav, ta ei pea jõudu rakendama ega higistama, ta on isoleeritud mürast, ta võib kuulata isegi klassikalist muusikat. Aga see, mis harvesterist maha jääb, on võrdne tuumapommi plahvatuse tulemusega.
Selline maastik ei suuda iseseisvalt taastuda kuigi kiiresti, see vajab aastakümneid. Kui inimene ei sekkuks. Inimene muidugi sekkub, sest tal on sellelt maalt vaja kätte saada juba järgmine saak. Võimalikult kiiresti. Maa on vaja kuivendada, sest muidu muutub ta pärast puude eemaldamist kiiresti liigniiskeks. Siia on vaja istutada uued puud, sellised, mis kasvavad kiiresti ja mida on lihtne hooldada.
Aga tahaksin öelda: stopp! Võtaksime õige aja maha. Oleme loonud endale pettekujutelma, et puitu saabki kätte nii palju ja nii odavalt. Ja arvame, et küllap matkarajad ja linnulaul ei kao kuhugi. Aga tegelikult? Tegelikult vaevleme juba praegu kliimamuutuse ja monokultuurse metsamajanduse tulemuste käes – Lõuna-Eesti kuusikuid on tabanud silmaga hästi nähtav üraskinuhtlus. Lindude arvukus ja mitmekesisus on vähenenud. Eestis ei ole enam palju suhteliselt puutumata loodust, kus võiks rahus päevi ja nädalaid veeta. Mitte ühtegi turisti ei ole enam võimalik veenda vägevate Eesti metsade ja rahuga.
Mida siis teha? Sest ei saa salata, majades me elama peame, mööblit vajame, sooja tuba tahame. Puidu kasutamisest me ei pääse. Peame ikka puid metsast tooma, selle vastu ei saa. Aga kas me kokkuvõttes peame tarbima nii palju? Kas tõesti on meile kõike seda vaja, mida me endale kokku ostame? Kas peame kõiki neid ideaalseid tingimusi nõudma, mida soovime? Kas peame selle kõik saama nii odavalt ja lihtsalt?
Minu vastus on: ei! On viimane aeg tahta vähem. Me isegi ei pea loobuma millestki, me lihtsalt ei pea kõike tahtma. Ja me peame hakkama maksma ressursside eest õiglast hinda. Võib mõjuda naiivse ja lausa rumalana, kui ütlen, et peame loobuma nii harvesterist kui lageraiest, aga tegelikult see nii ei ole. Me ei pääse sellest nii või teisiti. Kui tahame hoida ära inimpopulatsiooni katastroofilise vähenemise, siis tuleb praegu kohe eluviisi muuta. Eriti selles maailma osas, kus elame – rikkamas nimelt. Tunnistagem, et ressursi eest hakkame edaspidi maksma palju rohkem.
Ja me saame sellega inimkonnana hakkama. Me suudame tahta vähem, liigutada ennast rohkem ja säästa loodust. Täitugu ereroheline lootus, mis paistab sealt, raielangi tagant, üksikute suurte puude vahelt! Jumal aidaku meid selles!
Fotod: Urmas Nõmmik
Urmas Nõmmik (1975), dr.habil., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja ning Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige.
