„Aga Jeremija rääkis kõigile vürstidele ja kogu rahvale, öeldes: „Issand on mind läkitanud prohvetlikult kuulutama selle koja ja selle linna kohta kõiki neid sõnu, mis te olete kuulnud. Ja nüüd parandage oma eluviise ja tegusid ja kuulake Issanda, oma Jumala häält, siis Issand kahetseb õnnetust, mida ta teile on tõotanud. Aga mina, vaata, olen teie käes; tehke minuga, nagu teie silmis on hea ja õige! Ometi teadke kindlasti, et kui te mind surmate, siis tõmbate süütu vere iseeneste ja selle linna ja ta elanike peale, sest Issand on tõesti läkitanud mind teie juurde, et ma räägiksin teie kõrvu kõik need sõnad!” Siis ütlesid vürstid ja kogu rahvas preestritele ja prohvetitele: „See mees ei ole surma väärt, sest ta on meile rääkinud Issanda, meie Jumala nimel.”“(Jr 26:12–16)
Vana Testamendi päevil üldiselt oli prohvet see, kes kuulutas sõda, õnnetust ja katku. Prohvet, kes kuulutas rahu, oli suhteliselt ebatavaline ja mitte väga usaldusväärne, kuigi võis olla populaarne (Jr 28:8j). Esines kultusprohveteid, kes olid nagu juuksurid, arstid, prügivedajad, koristajad ja moraalivalvurid – neil oli alati tööd. Alati oli, keda kritiseerida ja manitseda, keda ravida ja nõustada.
Prohvet Jeremija ei ole tüüpiline kultusprohvet, sest tema tegevus ei keskendunud ainult pisivigade otsimisele ja kuningale meelepäraste nõuannete esitamisele. Jeremija kuulub tüüpiliselt nende suurte prohvetite hulka, kes kuulutasid hädakuulutust ees ootavast suurest üldrahvalikust õnnetusest ja sellega seoses ka meeleparanduse vajadust. Tüüpilise Jahve prohvetina piitsutas ta küll usulist sünkretismi ja ebajumalateenistust, kuid sellise üldise kuulutuse taustal arvustas ta valitseva klanni tegelikku olukorda: „Parandage oma eluviise ja tegusid ja kuulake Issanda, oma Jumala häält!“
Et prohvet Jeremija raamatut paremini mõista, tuleb meenutada ajaloolist konteksti. Jeremija eluajal jõudis vahetuda viis kuningat. Kolm neist tõusevad esile: Joosija, Joojakim ja Sidkija. Esimene neist kolmest on kõige olulisem. Nimelt, kuningas Joosija on ainuke kuningas kõikide kuningate hulgast Kuningate raamatus, kelle kohta on antud hinnang „hea kuningas“. Miks ta oli hea? Aga selle pärast, et kui tema valitsemise ajal leiti templist Seaduse raamat, siis alustas ta reformatsiooni. Piibliteaduses nimetatakse seda sündmust „deuteronomistlikuks usu-uuteks.“ Esimest korda üle paljude aegade, peeti Juudas jälle paasapüha. See oli ärkamise ja usulise entusiasmi aeg.
Meie arusaamise järgi on see isegi pisut kummaline: kujutage ette jumalateenistust kirikus, kus ei ole enam ammu nähtud ega kuuldud Piiblit! Üks kord leiab aga keegi kusagilt käärkambrist tolmu alla mattunud raamatu, pühib selle kaane puhtaks ja avastab kirja „Jumala Sõna“. See uudis oleks tõeline rõõmusõnum! Prohvet Jeremija noorusaastad möödusidki just säärase rõõmusõnumi saatel. Kuningas Joosija algatatud usu-uude vajutas noore Jeremija ellu sügava jälje. Jälje, mis oli suunaandev kogu tema ülejäänud elus.
Me võiksime ajaloolisest kontekstist paljugi rääkida. Jeremija raamat on Vana Testamendi teoloogias pöördelise tähtsusega. Tegemist on pöördelise ajaga Juuda riigi ajaloos. Pöördeliste sündmustega, pöördelise kuulutusega. Hea kuningas Joosija saab kahjuks lahingus surma. Tema asemele tulevad nõrgad valitsejad, kes ei hooli reformatsioonist ega Jumala Sõnast. Jeremija jääb oma kuulutusega üksi. Tema sõnumit ei võeta kuulda: Kunigas Joojakim põletab avalikult ja tseremoniaalselt Jeremija saadetud kirja ning järgmine kuningas Sidkija on lihtsalt arg. Lõpptulemuseks oli Jeruusalemma hävitamine ja 70 aastat paabeli vangipõlve. Jeremija kaebelaulud, nutulaulud, kuuluvad seetõttu võimsamate ja kohutavamate palade hulka terves pühakirjas.
Täna esitame endile küsimuse: millised on need „eluviisid ja teod,“ millest tuleb meil meelt parandada? Kuidas defineerida pattu? Mis on patt? Nii imelik, kui see ka pole, kristlik maailm pole ka tänapäeval alati üksmeelel selle sõna tähenduse üle. Inimesed on oma kuulekuses vägagi valivad. Märkasin seda 15 aastat tagasi, kui sattusin olema vaimulikuks ühes äärmiselt polariseerunud koguduses. Küsimus polnud selles, et kogudus oleks kergekäeliselt suhtunud Pühakirja. Ei, Piiblit võeti väga tõsiselt, kuid arusaamine sõnast oli erinev. Ühed mõistsid patu all eksimusi moraaliseaduse vastu, teised pidasid patuks elamist ilma armastuseta. Ühed seisid selle eest, et kristlane käituks väliselt väärikalt, teised pidasid oluliseks ainult sisemist hingelist olukorda. Tajusin korduvalt, kuidas jutlus on tõlgendatav vastavalt sellele, millise tähenduse kuulajad ise sõnale annavad.
Täpselt nagu raamatus „Alice imedemaal“, kus üks tegelane, Humpty Dumpty, annab sõnadele erinevaid tähendusi. Ta paneb ühed ja samad sõnad tähendama erinevaid asju. Kui temalt küsitakse, kuidas sedasi võib, siis ta vastab: „Küsimus on selles, kes on ülemus – sellest olenebki kõik.“
Kuningas võib valida ühed tähendused põletamiseks, teised alalhoidmiseks. Sõnade tähenduse määrab võimu positsioon. Kui ütleme „viirus“, siis võib selle all mõelda nii üht kui teist. Kui pädevad ametid teatavad koroonaviirusest, siis leidub poliitikuid, kes teatavad võimupositsioonilt, et tegemist on tavalise külmetushaigusega, „mille vastu aitab sinepiplaaster ja hanerasv“.
Kui ühele ja samale sõnale on konkureerivaid tähendusi, siis on kaks võimalust – tekib dialoog või tüli. Dialoogi võimalus on tõenäolisem seal, kus osapooled on avatud ja valmis üksteiselt õppima. Me näeme Jeremija raamatust kuningas Joosija näitel, et vaim ja võim ei pea konfliktis olema. Sageli aga on ja seda isegi kirikus, seal kus peaks domineerima vaimu positsioon. Ka Jumala Sõna saab rääkida võimupositsioonilt eirates vaimu hoiatusi.
Kui võim on konfliktis vaimuga, siis puudub dialoog ja prevaleerib deklaratiivsus. Nii nagu heades sõnaraamatutes toimub arutlus ja tähenduste dialoog, nii on ka kultuurides ja religioonides oluline dialoogilisus. Tähenduste arutelu rikastab, deklaratiivne monoloog vaesestab. Tähenduste paljusus iseenesest ei ole veel mingi näitaja – tähenduste dialoogilisus on. Ühe kultuuri või usundi raames võib eksisteerida palju üksteist välistavaid tähendusi ja üksteist eiravaid mikromonolooge, kus kõik suhtlevad kõigiga ainutõevaldajatena.
Ses suhtes on väikesed riigid olnud eelisolukorras, et neil pole olnud võimalust ega aega end võimupositsioonile seada. Jakob Hurda loosung „Saagem suureks vaimult“ oli ainus võimalus, millega rahvaarvult kasinad eestlased oma identiteeti luua võisid. Ometi kipuvad ka need väikesed ühiskonnad oma olukordi kiirelt unustama. Võim tekitab sõltuvust ja kättemaksuiha ka represseeritavates. Kui polda tugevad Vaimus, haaratakse kinni võimust; kui ei saa nõuga, saab ehk jõuga.
Võimu ja vaimu konflikt on esitatud paljudes muinasjuttudes ja müstilistes lugudes justkui hoiatusena. Selle eluline tähendus ja elulähedus on ilmne ja igapäevaselt aktuaalne. Konflikt võimu ja vaimu vahel on esitatud ka piiblilugudes ning see läbib punase joonena üksikindiviide, igaüht meist. See puudutab meie igapäevaelu valikuid ja erinevaid eluvaldkondi: kuidas me valime oma sisemisi hoiakuid abikaasana, lapsevanemana, sõbrana, töökaaslasena, oma riigi kodanikuna, kristlasena?
Jeremija kuulutatud sõnum kajab meile Jeesuse sõnades: „Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt!“ (Jh 3:6–7). Sama apostel Pauluse sõnades: „Ma tahan öelda: Käige Vaimus, siis te ei täida lihalikke himusid. /…/ Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus! Ärgem olgem auahned, üksteise ärritajad, üksteise kadestajad!“ (Gl 5:16, 25–26).
Issand andku meile pikameelne ja avatud süda, et me Kristuse armastust ja kuulekust mõistaksime ja järgiksime Teda, kes Jumalaga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti. Aamen
Jutlus on kirjutatud esitamiseks EELK Tartu Jaani koguduse jumalateenistusel 15.03.2020.
Ergo Naab (1971), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi teadur ja Eesti Piibliseltsi piiblitõlkeprojekti koordinaator, EELK liige.
