Heaks kiidetud 8. täiskogul 2018
Dokumendi leiab ühte PDF-faili koondatuna siit. – Toim.
Saateks eestikeelsele väljaandele
Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) 8. täiskogu kogunes 13.–18. septembril Baseli toomkirikus. Eestist osales Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku delegaadina peapiiskop Urmas Viilma. EKOE nõukogu liikmena osales täiskogul ka allakirjutanu. Täiskogul arutati kirikuosaduses 7. täiskogust (Firenze, 2012) saadik toimunud töö üle, võeti vastu sellega seotud otsuseid ning lepiti kokku kirikuosaduse tegevuste raskuspunktid järgmiseks täiskogude vaheliseks perioodiks.
Alljärgneva uurimusega „Evangeelsed käsitused religioonide paljususest Euroopas“ jätkub kirikuosaduses toimunud viimaste aastate ühistöö tulemuste avaldamine eesti keeles. Teksti sisulist ajendit, konteksti ja koostamise protsessi avab uurimuse originaalväljaande koostajate, EKOE peasekretär õp dr Mario Fischeri ning õpetuskõneluste ja uurimisprojektide sekretär õp prof dr Martin Friedrichi eessõna, mis on lisatud ka dokumendi eestikeelsele tõlkele.
8. täiskogult on juba ilmunud avaldus „Üheskoos Euroopa poolt. 100 aastat I maailmasõja lõpust: meenutamine tuleviku pärast“ (Eesti Kirik 45, 07.11.2018, lk 9; Kirik & Teoloogia nr 361/ 8.11.2018). Lisaks õpetuskõnelustele kirikuosaduse üle („Kirchengemeinschaft – Church Communion – Communion Ecclésiale“) toimusid eelnenud aasatel uurimisprotsessid religioonide paljususe, teoloogilise täienduskoolituse, diasporaateoloogia, tulevikule suunatud hariduse ning migratsiooni teemal. EKOE ja Vatikani ühiskomisjon töötas teemal kirik ja kirikuosadus ning nende põhjalik lõppraport moodustas tausta ametliku dialoogi käivitamisele Rooma-Katoliku Kiriku ja EKOE vahel. Täiskogu heakskiidul allkirjastasid EKOE president ja kardinal Kurt Koch Vatikanist täiskogu lõpujumalateenistuse raames sellekohase kokkuleppe. Täiskogu tänas ka EKOE nõukogu reproduktiivmeditsiini eetika suuniste „Enne kui ma sind emaihus valmistasin …“ (2017) koostajaid ning soovitas liikmeskirikutel selle üle diskuteerida ja seda edasises töös kasutada. Tekst ilmus hiljuti eesti keeles.
„Evangeelsed käsitused religioonide paljususest Euroopas“ on tõlkinud ingliskeelsest originaalist Alar Helstein väljaandest Protestant Perspectives on Religious Plurality in Europe. A Study of the Community of Protestant Churches in Europe / Protestantische Perspektiven zur religiösen Plurarlität in Europa. Eine Studie der Gemeinschaft Evangelischer Kirchen in Europe, koost. Mario Fischer, Martin Friedrich, Wien: Evangelischer Presseverband, 2019. Teksti on toimetanud teoloogiliselt Thomas-Andreas Põder ja keeleliselt Urmas Nõmmik. Tõlge ilmub EKOE nõukogu loal ja koostöös EELK rahvusvaheliste ja oikumeeniliste suhete komisjoniga.
Thomas-Andreas Põder
EKOE nõukogu liige 2008–2018
Sisukord
Eessõna
1. Sissejuhatus
2. Euroopa religioonid
2.1 Euroopa määratlus
2.2 Religiooni staatus ja koht Euroopa ühiskondades
2.3 Euroopa usuline mitmekesisus
2.4 Toimetulek usulise mitmekesisusega
3. Ülevaade kirikute dokumentidest
3.1 Oikumeenilised suunised
3.2 Evangeelsete kirikute põhidokumendid
3.2.1. Ristiusu ja teiste religioonide vahekorda käsitlevad dokumendid
3.2.2. Dialoogi- ja misjonidokumendid
3.2.3. Konkreetseid teemasid käsitlevad dokumendid
3.2.4. Suhteid islamiga käsitlevad dokumendid
4. Piibli ja evangeelse teoloogia hoiak religioonide paljususe suhtes
4.1 Radikaalne arm
4.1.1. Jumala loova tegevuse radikaalne arm
4.1.2. Jumala lunastava tegevuse radikaalne arm
4.1.3. Jumala inspireeriva tegevuse radikaalne arm
4.2 Kristliku usu tõde
4.2.1. Jumala radikaalse armu tões elamine
4.2.2. Tõde kui eksistentsiaalne kategooria
4.2.3. Tões elamine jätab ruumi kohtumisteks
4.3 Lähem pilguheit religioonide paljusust käsitlevatele piiblitekstidele
4.3.1. Vana Testament
4.3.2. Uus Testament
5. Paljuusulises ühiskonnas üheskoos elamine
5.1 Dialoogikultuuri arendamine üheskoos elades
5.2 Religioonide suhted ja dialoogid – probleemid ja võimalused
5.3 Koostöö praktilistes kokkupuutevaldkondades
Lisa 1. EKOE liikmeskirikute esitatud dokumentide loetelu
Lisa 2. Uurimusprotsessis osalejad
Eessõna
Kui eri usku inimesed kokku saavad, tekitab see alati küsimusi nende enda usuveendumuste kohta. Eelduslik ettekujutus teisest põrkub tegeliku elu kogemusega, mis paratamatult muudab ajus varem juurdunud pilti. Suurenenud liikuvuse ja rände tõttu on eri religioone esindavate inimeste kokkupuuted muutunud Euroopas igapäevaseks. Ent selle juures kiputakse sageli vältima sisulist süvenemist oma ja võõra religiooni vahekorra küsimustesse, sest puudub piisav usuline kirjaoskus ja selge arusaam, kuidas üldse religioonide paljususse suhtuda.
Ka Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE) ei käsitlenud oma esimese 40 tegevusaasta jooksul teiste religioonidega läbikäimise teemat. Kuigi 2001. aastal avaldati oluline uurimus kristluse ja judaismi suhete kohta[1], kuulub nendevaheline side ikkagi hoopis teisele tasandile kui suhted ülejäänud religioonidega. Dokumendis „Evangeelselt evangeliseerimine“[2] (2006) vaadeldi küll misjoni teemat, kuid keskenduti pigem igasuguse religioosse kuuluvuseta inimestele kui teiste religioonide järgijatele.
Osaliselt oli taoline sõnaahtrus tingitud sellekohaste luterlike ja reformeeritud seisukohtade kokkulangevusest, sest EKOE esimeste aastakümnete õpetuskõnelustel keskenduti eelkõige küsimustele, milles oldi eri meelt. Ent see on seletatav ka asjaoluga, et enamik evangeelseid kirikuid hakkas religioonide paljususele Euroopa riikides tähelepanu pöörama alles 1990. aastatel. Kui roomakatoliku kirik avaldas sel teemal deklaratsiooni Nostra aetate juba Vatikani II kirikukogul, siis evangeelsetel kirikutel kulus oma hoiaku kujundamiseks veel hulk aega.
Nüüdseks tegutsevad aga juba kõik Euroopa kirikud paljuusulises ühiskonnas – seda olukorda on põhjalikumalt vaadeldud 2. peatükis. Evangeelsed kristlased puutuvad teiseusuliste inimestega kokku nii tööl kui ka kogukonnas ning sageli on sellest sündinud uskude piire ületavaid sõprussuhteid ja isegi abielusid. Ühiskonnas aktuaalsete teemade puhul ei ole poliitikud ja üldsus tavaliselt huvitatud ristiusu (või veel vähem mõne konfessiooni) seisukohtadest, vaid parimal juhul üksnes sellest, mida religioonid tervikuna asjast arvavad. Samas vaimus korraldatakse ka Euroopa Liidu tasemel usukogukondadega kõnelusi, milles kirikud võivad osaleda. See on sundinud eri religioone koos töötama ja pidama dialoogi, mis hõlmab kirikuelu kõiki tasandeid.
Peaaegu kõik EKOE kirikud on asunud kõnealuse valdkonnaga tegelema. Aga sellest tekib mõneti provotseeriv küsimus, mis esitati juba siis, kui see teema esimest korda päevakorrale kerkis: kas nad üldse teavad, millistelt alustelt lähtuda? Kas nad saavad järgida mingit ühist joont, mis põhineks evangeelse kristluse alusveendumustel? Viimastel aastatel on paljud kirikud – aga kaugeltki mitte kõik – religioonide paljususe teemadesse põhjalikumalt süvenenud ja on avaldanud vastavaid dokumente (esmane ülevaade nende kohta on esitatud 3. peatükis). Ka akadeemilises maailmas on viimasel ajal püütud nn religioonide teoloogia teemale mitmel moel läheneda, kuid esialgu veel üsna hajusalt.
Neid asjaolusid arvestades algatas EKOE 2012. aasta Firenze täiskogu uurimisprotsessi teemal „religioonide paljusus“. 2013. aasta alguses kutsus EKOE nõukogu sel eesmärgil kokku väikese töörühma, mis tegi teksti algversiooni koostades nõukoguga pidevalt koostööd. Aastal 2015 saadeti see dokument liikmeskirikutele tutvumiseks koos kutsega osaleda septembris Hessen-Nassau Evangeelse Kiriku konverentsikeskuses Arnoldshainis peetaval konsultatsioonil. Sellel kohtumisel arutati tekst põhjalikult läbi. Seejärel viis töörühm tehtud ettepanekud dokumenti sisse ning 2016. aasta suvel saadeti see uuesti liikmeskirikutele, et küsida tagasisidet. Pärast kirikute vastuste läbivaatamist valmis lõplik versioon 2017. aasta sügiseks.
Tänu sellele õpetuslike kõneluste ja uurimise protsessile oli tekst kirikutes tuntud ning kajastas nende seisukohti juba enne, kui see esitati täiskogule lõplikuks kinnitamiseks. Ent nõukogu ja töörühma jaoks oli tähtis, et sellest dokumendist ei saaks kõigest madalaim ühisnimetaja, vaid see pakuks sisukat arutelumaterjali. Eesmärk oli ergutada lugupidavat ja eelarvamusteta dialoogi eri religioonide esindajatega ning leevendada ka evangeelsete kirikute poolel esinevaid hirme ja kahtlusi. Seetõttu vaadeldakse dokumendi punktides 4.2 ja 4.3 kristlikku tõekäsitust (usutõde ei ole üldine filosoofiline tõde, vaid on alati eksistentsiaalne) ja antakse ülevaade nendest Piibli kirjakohtadest, mille alusel välissuhetest tagasitõmbumist sageli õigustatakse. Ent kogu käsitluse tuum on esitatud punktis 4.1. Lähtekohaks võetakse reformatsiooni aluseks olnud sola gratia (ainult armu läbi) põhimõte ning sellest järelduv arusaam Jumala tervendavast ja tingimusteta kiindumusest kõigisse inimestesse (selle kohta kasutatakse väljendit „radikaalne arm“) ning väidetakse, et armu avaldumisvorme on võimalik näha ka teistes religioonides. Lõpetuseks tuuakse 5. peatükis välja sellest eeldusest tulenevad järeldused ja kirjeldatakse, kuidas kirikute erinevates tegevusvaldkondades dialoogikultuuri arendada.
EKOE avaldab selle uurimisdokumendi juhendmaterjalina, mis peaks soodustama liikmeskirikutes mõttevahetust religioonide paljususe teemal. Dokumendi tugevuseks on asjaolu, et selles on ületatud usulis-teoloogilised inklusivismi, eksklusivismi ja pluralismi mudelid ja nende asemel esitatakse argumendid, mis põhinevad evangeelse teoloogia enesemõistmisel ja selle aluseks oleval evangeeliumitõlgendusel, millest ei saa loobuda ja mida tuleb rõhutada ka religioonidevahelises dialoogis. Autorid on teadlikud, et tekst ei anna põhjalikku ülevaadet kõikidest sotsioloogilistest ja religiooniteaduslikest eeldustest ning ei käsitle ka kõiki teoloogilisi küsimusi piisava põhjalikkusega. Samuti osutus keeruliseks anda ammendavaid vastuseid liikmeskirikute tagasisides sisaldunud kriitikale. Seetõttu on kõnealuse protsessi osalistele selge, et tööd kristlaste ja teist usku inimeste suhete selgitamiseks on vaja jätkata. Lisaks üldisele teoloogilisele eeltööle tuleb jätkata arutelu ka selle üle, kuidas määratleda ristiusu vahekorda konkreetsete religioonide ja eriti islamiga. Käesolev dokument võib osutuda kasulikuks ergutuseks eriti just neile kirikutele, kus selle teemaga tegelemist alles alustatakse.
Selles vaimus tervitas Baselis toimunud EKOE 8. täiskogu uurimisprotsessi tulemust ja võttis vastu järgmise resolutsiooni.[3]
1. Täiskogu tänab 2015. aasta konsultatsioonist osavõtnuid ja toimetusrühma liikmeid religioonide paljusust käsitleva uurimisdokumendi koostamise eest.
2. Täiskogu tervitab liikmeskirikutes uurimisdokumendi üle toimunud arutelu ja avaldab tänu selle kohta esitatud vastuste eest, mida on lõppversioonis arvesse võetud.
3. Täiskogu leiab, et dokument aitab kujundada ühist arusaama Euroopa evangeelsetes kirikutes teiste religioonidega suhtlemise alal tehtava töö aluspõhimõtete kohta. Täiskogu võtab dokumendi vastu ja soovitab liikmeskirikutel sellega tutvuda.
Et kirikud saaksid dokumenti sellesse teemasse süvenemiseks kasutada, avaldati see paralleelselt nii inglise keeles kui ka saksakeelses tõlkes. Täiskogule esitatud ja EKOE veebisaidil avaldatud käsikirjaga võrreldes on tehtud väikesi parandusi teatud lausete sõnastuses ja parandatud mõned tõlkevead. Täname saksakeelse tõlke eest Baseli ülikooli teadurit dr Matthias Gockelit.
Koostajad loodavad, et käesolevad evangeelsed käsitused religioonide paljususest Euroopas ergutavad teoloogilist mõttevahetust ja annavad häid tulemusi kokkupuudetes teiste uskude esindajatega.
Viin, märts 2019
Mario Fischer
Martin
Friedrich
1. Sissejuhatus
Viimastel aastakümnetel on eri usku inimeste omavaheline suhtlus muutunud Euroopas igapäevaseks nähtuseks. Kirikute jaoks kaasneb sellega küsimus, kuidas religioonidevahelisi suhteid konstruktiivselt kujundada ja teoloogiliselt tõlgendada. Paljudes Euroopa riikides tekkinud muslimi kogukonna tõttu on selles kontekstis eriti oluline määratleda suhet islamiga. Ent ka idamaade religioonid pälvivad paljude inimeste tähelepanu. Pärast Vatikani II kirikukogu on roomakatoliku kirik andnud nendel teemadel välja rea dokumente[4], samas kui paljud Euroopa reformatsioonikirikud alles tegelevad oma seisukoha kujundamisega. Sellel on nii praktilisi kui ka teoloogilisi põhjusi.
Ajaloolis-praktilised põhjused on seotud asjaoluga, et evangeelne kristlus on sajandite vältel koondunud peamiselt Kesk- ja Põhja-Euroopa riikidesse ja Ameerika Ühendriikidesse, kus valmidus teiste religioonidega suhtlemiseks oli väike. Viimastel aasakümnetel on see olukord märgatavalt muutunud. Ristiusu raskuskese nihkub järjest enam põhjast lõunasse – Sahara-tagusesse Aafrikasse, Ladina-Ameerikasse ja Kagu-Aasiasse, kus kokkupuuted teiste religioonidega on väga tihedad. Samal ajal muutub ka Euroopa religioosselt järjest mitmekesisemaks.
Teoloogilised põhjused on muu hulgas seotud reformatsioonikirikute õpetusliku rõhuasetusega Kristusele (solus Christus) ja Piiblile (sola Scriptura). Evangeelne teoloogia rõhutab Kristuse ilmutuse erakordsust ning asjaolu, et Püha Vaimu töö on rangelt seotud Sõna kuulutamisega. Luterlikus teoloogias esiplaanil olev seaduse ja evangeeliumi eristus on mõnikord viinud selleni, et judaismi ja islamit on nimetatud legalistlikeks religioonideks. Reformeeritud teoloogia oluline õpetus jumalikust äravalimisest Kristuses võib viia (eksliku) arusaamani, et valituks saab pidada üksnes tõeliselt usklikke kristlasi.
Alates 1960. aastatest on evangeelsete kirikute religioonidevaheliste suhete valdkonnas toimunud märkimisväärsed muutused. Põhiline märksõna, millega kirjeldatakse suhteid teiste religioonidega, on nüüd dialoog (mitte enam apologeetika või misjon). See paradigmavahetus on tekitanud mitmeid praktilisi ja teoloogilisi küsimusi, millele kirikud, kirikute osadused ja Kirikute Maailmanõukogu on püüdnud erinevates avaldustes vastata. Ent sellised teoloogilised avaldused religioonidevahelise dialoogi põhimõtteliste küsimuste kohta on põhjustanud kirikutes sageli kirglikke väitlusi. Nendest väitlustest ilmneb vajadus täiendavate selgituste järele.
Konkreetsete kirikute reaktsioonid eespool kirjeldatud muutustele on olnud väga erinevad. Mõned on sedavõrd hõivatud praktiliste probleemide lahendamise või oma struktuuri reformimisega, et „välissuhete“ vallas tehtav praktiline ja teoloogiline töö jääb suhteliselt tahaplaanile. Samas hõlmab kiriku kutsumus selgelt ka „väljapoole“ suunatud tegevust. Teiste usuosadustega toimuva läbikäimise mõtestamine ja kujundamine on üks osa kiriku tunnistusest selles maailmas.
Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE) ei ole religioonide dialoogi ja sellega seotud teoloogia kohta veel seisukohta kujundanud. Praeguse seisuga on olulisi avaldusi tehtud ainult judaismi kohta.[5] Kuna ristikiriku ja Iisraeli vahel on eriline suhe, ei saa neid avaldusi üksüheselt muudele usuosadustele üle kanda. Eelkõige vajab selgitamist kiriku suhe islamiga ning see puudutab väga ulatuslikku teoloogiliste küsimuste ringi. Suhteid konkreetsete religioonidega tuleb käsitada üldisemas teoloogilises raamistikus. Dokumendis „Evangeelselt evangeliseerimine“[6] on EKOE juba käsitlenud „misjoni“ küsimust.
EKOE 2012. aasta Firenze täiskogul otsustati käivitada uurimisprotsess religioonide paljususe teemal.[7] Järgnev töö on selle protsessi esimene tulemus. See on eskiisdokument, mille eesmärk on ergutada edasist arutelu. Selles ei käsitleta suhteid konkreetsete religioonidega (nt islam), vaid vaadeldakse religioonide paljususe küsimust üldiselt. Tekstis puudutatakse nii piibellikke kui ka ajaloolisi aspekte ning süstemaatilise teoloogia vaatepunkte. Lõpetuseks arutletakse selle üle, milline võiks olla kirikute panus sellesse, et kujundada meie ühiselu paljuusulises ühiskonnas.
Sõnaga „paljusus“ kirjeldatakse olukorda, kus samas ruumis tegutseb rohkem kui üks teatud kategooriasse (antud juhul religioon) kuuluv üksus. Paljususe sünonüümina kasutatakse sageli ka sõna „mitmekesisus“, mis osutab samas kohas tegutsevate üksuste võimalikele erinevustele. Tänapäeval eristatakse tihti ka mõisteid „paljusus“, mis osutab faktiliselt sellele, et samas valdkonnas tegutseb mitu eri osapoolt, ja „pluralism“, millel on juba ideoloogiline mõõde. Mõistega pluralism kaasneb teatud ettekujutus, millisel moel taolise mitmekesisuse olukorras käituda, st eeldatakse arutlust ja normatiivset hinnangut selle kohta, kuidas need osapooled peaksid üksteisega läbi saama. Praegusajal kasutatakse mõistet „pluralism“ tähenduses, mis eeldab paljususe aktsepteerimist ning selle eri osapoolte vastastikust lugupidamist.
Religioonide paljususe puhul saab normatiivseid käsitusi tuletada kahest olulisest vaatenurgast: õiguslik ja teoloogiline. Õiguslikust vaatenurgast tähendab religioonide paljususe aktsepteerimine seda, et eri religioossed üksused tunnistatakse seaduslikuks ja neile garanteeritakse võrdne kohtlemine. Teoloogilisest vaatenurgast on arutlused religioonide paljususe üle käivitanud elavaid väitlusi selle üle, mida religioonide paljususe tunnustamine ja aktsepteerimine praktikas tähendab. Aktsepteerida on võimalik erineval määral ja moel ning vastavalt sellele kujunevad ka erinevad pluralismikäsitused. Käesolevas töös esitatakse „evangeelsed käsitused religioonide paljususest Euroopas“. Kõigepealt kirjeldatakse tegelikkuses esinevat mitmekesisust ning seejärel esitatakse evangeelse teoloogia arusaamad, mis aitavad religioonide paljusust paremini mõtestada. See peaks edendama religioonide paljususe teemal toimuvat sisulist arutelu.
Käsitlus algab Euroopa religioonide kirjeldusega, milles vaadeldakse ka mõistete „religioon“ ja „Euroopa“ määratlust. Seejärel esitatakse ülevaade Euroopa erinevate evangeelsete kirikute teemakohastest dokumentidest. Ülevaatest ilmneb, kui aktuaalne see küsimus on ja kui palju tööd on juba tehtud. Sellele järgnevas osas pannakse paika teoloogilised alused, keskendudes Jeesuses Kristuses ilmutatud Kolmainu Jumala radikaalsele armule. Viimases osas arutletakse paljuusulises ühiskonnas elamise praktiliste järelmite ja võimaluste üle.
2. Euroopa religioonid
Enne kui jätkata, on vaja esitada mõned selgitused. Samas on religiooni määratlemine tänapäeval peaaegu võimatu ülesanne. Religioon ei tähenda ainult teatud usuühenduses ametlikult registreeritud liikmeid, vaid muutub tänapäeval üha enam inimeste sisemiseks või isiklikuks asjaks.
Süsteemi või institutsioonina mõistetud religiooni ja indiviidide suhete keerukusest annavad aimu juba paljud uued mõisted, mis selles vallas on tekkinud (brikolaaž, mitmikkuuluvus, kirikute vahel ostlemine, ähmane religioon). Lisaks erinevad inimeste hoiakud religioossete uskumuste suhtes, samuti nende spirituaalsus ja praktika. Selles dokumendis ei ole võimalik neid küsimusi pikemalt käsitleda ning piirdume tõdemusega, et siin räägitakse religioonidest mitmuses, mitte ühest religioonist. Mõistet „religioon“ on selles dokumendis kasutatud kõige levinumas tähenduses: see on inimeste ja jumaliku vaheline suhe, mis üldjuhul väljendub uskumuste süsteemis, rituaalses praktikas ja moraalinormides. Siin peetakse silmas nii usuga seotud individuaalseid praktikaid kui ka ühiseid ususüsteeme. Kuna me käsitame religioone ühiskondliku nähtusena, ei räägi me religioonist kui isiklikust spirituaalsusest, vaid ühiskondlike üksustena tegutsevatest usuühendustest.
2.1 Euroopa määratlus
Lähiajalukku vaadates näeme kristlike kirikute toetust Euroopa ideele: nii katoliiklased kui ka protestandid on pikka aega tegelenud üleeuroopaliste võrgustike loomisega. Protestante, anglikaane ja õigeusklikke ühendav Euroopa Kirikute Konverents (EKK) loodi 1959. aastal; Euroopa Piiskoppide Konverentside Nõukogu asutamisaasta on 1971. Leuenbergi konkordial (1973) põhinev Evangeelsete Kirikute Osadus kasvatas üleeuroopalist teadlikkust järk-järgult evangeelsete kirikute seas. Samas on arusaam Euroopa tähendusest kõigi nende institutsioonide puhul erinev, kuna see arusaam ise on aja jooksul muutunud.
Lähiajalukku vaadates näeme kristlike kirikute toetust Euroopa ideele: nii katoliiklased kui ka protestandid on pikka aega tegelenud üleeuroopaliste võrgustike loomisega. Protestante, anglikaane ja õigeusklikke ühendav Euroopa Kirikute Konverents (EKK) loodi 1959. aastal; Euroopa Piiskoppide Konverentside Nõukogu asutamisaasta on 1971. Leuenbergi konkordial (1973) põhinev Evangeelsete Kirikute Osadus kasvatas üleeuroopalist teadlikkust järk-järgult evangeelsete kirikute seas. Samas on arusaam Euroopa tähendusest kõigi nende institutsioonide puhul erinev, kuna see arusaam ise on aja jooksul muutunud.
Kuidas siis Euroopat määratleda? Mõistagi osutab see sõna teatud riikide rühmale, kuid see kogum ei ole kaugeltki ühetaoline. Kuna eri riikide olukord ja ajalooline teekond on sedavõrd erinev, on väga raske esitada mingit üldist ülevaadet. Esiteks tuleks tagada, et kõik mõistavad Euroopa tähendust ühtemoodi või on vähemalt ühel meelel selles, millist territooriumi see hõlmab. Võimalikke määratlusi on rohkem kui üks: aluseks võib võtta geograafilised piirid, poliitilise korralduse, ühise kultuuri või hoopis teatud väärtused. Neid küsimusi ei ole võimalik siin ammendavalt lahendada[8], mistõttu kasutatakse selles tekstis Euroopa mõistet tavatähenduses, mille aluseks ei ole mingi poliitiline (Euroopa Liit või Euroopa Nõukogu), majanduslik (Euroopa Majanduspiirkond) või mütoloogiline (emake Euroopa) määratlus, vaid laiemad geograafilised piirid.
Sama raske on esitada üldpilti Euroopa religioossest kuuluvusest. Muidugi saab erinevatest uuringutest teavet Euroopa elanikkonna usuliste eelistuste kohta.[9] Näiteks 2008. aastal 47 riigis[10] korraldatud Euroopa väärtuste uuring näitas, et kaks kolmandikku eurooplastest tunneb end olevat seotud mingi religiooniga, kuigi sellega kaasnevad kohustused ja praktika võivad olla riigiti väga erinevad. Pew uuringukeskuse väitel on ligikaudu 18% eurooplastest ateistid (2015. aasta seisuga). Euroopa väärtuste uuringu järgi on tugev kolmandik usklikest eurooplastest (36,7%) roomakatoliiklased ja veidi alla kolmandiku (30%) õigeusklikud, muslimite (15%) ja protestantide (14,5%) osakaal on praktiliselt võrdne ning judaismi, hinduisimi ja budismi pooldajaid on igaühte juba alla 1% rahvastikust.
Ent selline teave annab meile Euroopa religioonidest väga üldise pildi, mida saab kasutada üksnes lähtekohana. Konkreetseid riike vaadeldes võivad need näitajad olla väga erinevad. Tänapäeva Euroopa hõlmab väga erinevate religioossete olude ja ajalooliste taustadega riike.
Protestantlik reformatsioon sai alguse sellest Euroopa osast, mis oli tol ajal praktiliselt täiesti katoliiklik (vähesed mittekatoliiklased kuulusid valdavalt juudi kogukonda), ning tekitas varasema ühetaolisuse asemele religioosselt mitmekesise olukorra. Reformatsiooni eelkäijaks olid juba mitmed varasemad liikumised, mille eesotsas olid Petrus Waldes, John Wycliffe ja Jan Hus. Ent kiiresti üle Euroopa levinud reformatsiooni algustähiseks peetakse siiski Saksamaal avaldatud Martin Lutheri kirjutisi. Evangeelsete ideede levikul ning omaksvõtul erinevates suundumustes ja institutsioonides on pikk, keeruline ja sageli vastuoluline ajalugu. Selle vintsutusterohke ajaloo ning vähemus- ja enamusreligioonide raskete (ja sageli konfliktsete) suhete tagajärjel on eri usuühenduste juriidiline staatus, poliitiline mõju ja sotsiaalne kaal tänapäeval väga erinev. Reformatsiooni mõjul alanud poliitiliste konfliktide tagajärjel sündis Euroopas uus poliitiline kord. Religioossete erimeelsuste tõttu peeti mitmeid ususõdu, mis lõppesid viimaks 1648. aastal Vestfaali rahuga.
Tänapäeval on evangeelse kristluse olukord riigiti väga erinev. Mõned Euroopa riigid (näiteks Iirimaa, Portugal, Hispaania, Poola) on jäänud valdavalt katoliiklikuks (ja protestante on seal vaid väike osa), samas kui teised (Soome, Taani, Rootsi, Norra, Šotimaa jne) on ülekaalukalt evangeelsed ning kolmandates on suudetud mõlemad traditsioonid läbi suurema või väiksema valu koos eksisteerima saada (Saksamaa, Holland, Šveits või Inglismaa, kus reformatsiooni tagajärjel tekkinud Inglismaa Kirik ühendab endas nii katoliiklikke kui ka evangeelseid jooni ning tegutsevad ka reformeeritud või anglikaani traditsioonist välja kasvanud väiksemad konfessioonid, nt metodisti kirik). Euroopa idaosas oli suurem õigeusu mõju ning näiteks Kreeka, Rumeenia, Venemaa ja Bulgaaria on valdavalt õigeusklikud. Kagu-Euroopa mõnes piirkonnas on Osmanite riigi ajaloolise mõju tõttu pikaajaline muslimi usu traditsioon (nt Bosnia ja Hertsegoviina) või ongi islam valdav religioon (Albaania). Paljudes kohtades on islami kogukonnal pikk ajalooline traditsioon (nt mitmes riigis elavad tatarlased), kuid enamikus Euroopa riikides on islam vähemususund.
Seega on suurim religioon Euroopa eri riikides erinev. Samuti erineb religioonile omistatav tähtsus: osa riike on väga ilmalikud, samas kui teised on jäänud sügavalt religioosseks. Paljud Euroopa riigid elavad pikki aastaid valitsenud kommunistliku režiimi tagajärjel praegu läbi raskeid aegu, samas kui teistel selline ajalooline kogemus puudub. Sellel režiimil oli kalduvus religiooni kontrollida või koguni religioosseid institutsioone hävitada (nt Albaanias pärast 1961. aastat). Pärast kommunismibloki kokkuvarisemist äkitselt saabunud usuvabadus tõi mitmes riigis (Ukraina, Bulgaaria, Ungari) kaasa suure religioosse elavnemise. Osaliselt võis selle tõusu põhjuseks olla ka majanduskriis ja raskused elatise teenimisel, mis sundis noori inimesi taas religiooni poole pöörduma (nt Albaanias). Lõpetuseks peame mainima ka praegusaegseid rändevoogusid, mis toovad Euroopasse inimesi Aafrikast, Aasiast, Ameerikast ja Lähis-Idast ning muudavad Euroopa riigid kohaks, kus inimesed oma individuaalset usku väga erinevalt väljendavad ja kogevad. Euroopas toimunud muutused raskendavad selle lähiajaloo võrdlevat uurimist: kuna Euroopa määratluse alla kuuluvad riigid ei ole olnud kogu aeg samad, siis on raske teha mingeid üldisi järeldusi. Üldpilti mõjutab väga tugevalt see, kas võrdlusesse kaasatakse või jäetakse kaasamata mõni religioossem riik (nt Iirimaa) või mõni ilmalikum riik (nt Rootsi). Samuti võib märkida, et hiljuti Euroopa Liiduga liitunud riikide seast võime leida nii Euroopa kõige usklikuma (Poola) kui ka kõige usuleigema riigi (Eesti).
2.2 Religiooni staatus ja koht Euroopa ühiskondades
Olenemata riikidevahelistest erinevustest, mis võivad olla märkimisväärsed, on kõigil Euroopa riikidel ka ühine lähtekoht ja praegu toimuvad muutused on neis paljuski sarnased. Ühiseks lähtekohaks on õigussüsteemis sätestatud üksikisikute usuvabadus[11], mida tunnustatakse kõikjal Euroopas, isegi kui mõnel pool seda täielikult ei austata.. Sarnane on ka see, et religioosne olukord Euroopa riikides muutub, ja paljudel juhtudel muutub väga kiiresti.[12] Ent siinkohal sarnasused lõpevad: muutused ei puuduta kõiki riike ühtemoodi ja nende kiirus ei ole sama. Need ei pruugi alati väljenduda samal moel ning nende põhjused või tagajärjed ei ole kõigil juhtudel ühesugused. Sellegipoolest on võimalik kirjeldada üldisi suundumusi, mis mõjutavad paljusid riike. Esiteks võib märgata muutust religioonipoliitikas. Mõistagi puudutab see eelkõige seda Euroopa osa, mis oli varem kommunistliku režiimi all: paljudes sealsetes riikides on religioon nüüdseks tunnustatud ja usuühendused on oma tegevuse taastanud. Teisal on riigi ja religiooni suhted hiljutiste suurte poliitiliste murrangute tagajärjel kardinaalselt muutunud. Muudes paikades jällegi on riigi ja religiooni suhete teisenemine olnud aeglasem. Mitmes riigis on religioon kaotanud oma varasema koha poliitilisel maastikul. Luterlik Rootsi Kirik oli varem riigikirik, aga ei ole seda enam alates 2000. aastast; Itaalias ei oma katoliku kirik enam ühiskonnas eristaatust. Muutunud on ka see, et paljudes Euroopa riikides ei esinda usklikud enam suuremat osa elanikkonnast.[13]
Kuigi arvnäitajad võivad olla riigiti väga erinevad, on usuühendustesse kuulumine ja usupraktikate järgimine oluliselt vähenenud kõikides Euroopa riikides. Pikka aega pidasid teadlased selle languse põhjuseks kaduvat usku Jumala olemasolusse. Uusaegne tsivilisatsioon muutus järjest tehnoloogilisemaks ning alates valgustusajast arvati üldiselt, et nende uuendustega kaasneb ka ratsionalismi kasv. Arvati, et uusaegne mõttelaad ei sobi kokku uskumustega, mis on pärit ajast, mil mõtlemisvõime ei olnud veel sedavõrd arenenud. Ent 1970. aastatel aset leidnud uususundite (New Age) esiletõus sundis vaatlejaid tõdema, et uskumused ei ole kadunud, vaid pigem on nende vorm teisenenud (mõnede arvates on religioossus noorte seas isegi kasvanud). Üldise tähelepanekuna võib siiski tõdeda, et institutsioonide ja üksikisikute vastastikustes suhetes on aset leidnud oluline muutus. Usuühendusse kuulumine või sinna jäämine on järjest vähem seotud selle sotsiaalse rühmaga, kuhu inimene sünnib. Pigem toimub vastupidine: inimesed liiguvad oma elule mõtet otsides ühest rühmast teise, panevad oma maailmavaate eri elementidest ise kokku ja muudavad seda. Neid arenguid kirjeldab kõige paremini muutunud hoiak institutsioonide suhtes.
Religioosse praktika nõrgenemine on arvatavasti märk traditsiooniliste sidemete teisenemisest, aga mitte uskumuste kui selliste kadumisest. Enamik inimesi ei kujunda oma hoiakuid religiooni ja spirituaalsuse suhtes enam kiriklike institutsioonide poolt ette antud mõtteraamides, vaid eelistab need raamid ise enda jaoks paika panna. Religioosne kuuluvus on muutunud voolavamaks: inimesed võtavad ideid eri traditsioonidest, teisendavad neid ja loovad nendest hübriide. Nii näiteks ilmneb viimase aja uuringutest, et suuremal osal eurooplastest on lihtsam uskuda mingi üleloomuliku väe kui isikulise Jumala olemasolu.[14] Traditsiooniliste religioonide halvenenud maine tõttu on muutunud ka religiooni poole pöördumise vormid: spirituaalsusest saab inimese isiklik asi. Inimesed tunnetavad religiooni suhtes suuremat vabadust ning loovad uusi usustruktuure, väites näiteks, et nad on „budistlikud juudid“.[15] Suures plaanis on üsna riskantne püüda anda neile arengutele mingit üldist selgitust. Kui religioossel maastikul toimuvaid muutusi kuidagi lihtsalt kirjeldada, siis võib öelda, et neid on järjest raskem seletada. Euroopa usuelus aset leidvad muutused võivad väljenduda sekulariseerumises[16], suuremas mitmekesisuses, religiooni taastulekus, teisenemises või koguni kõigi nende ideede kombineerimises.
Ent erinevatest tõlgendustest hoolimata võib ilmselt lõplikult maha matta idee, et religioon on hääbumas. Samal ajal kui üksikisikute ja religioossete institutsioonide uuenenud suhted vähendavad paljudes riikides kirikute poliitilist mõjuvõimu, on hakatud järjest enam tunnistama ja taasavastama Euroopa sügavalt religioosset minevikku. Kõikide riikide avalikud institutsioonid, nende ülesehitus, ühiskondlikud väärtused ja isegi kultuurikeskkond on välja kasvanud religioonist. Haiglad, kaplanaadid, inimõigused, nädalavahetuse puhkepäevad – kõigil neil erinevatel nähtustel on religioosne taust. Kristlikud põhimõtted ja praktikad on paljusid Euroopa kultuure väga suurel määral kujundanud ning läbi ajaloo on Euroopa saanud mõjutusi ka judaismist, islamist, eelkristlikest usunditest ja valgustustraditsioonist. Kuigi sellest välja kasvanud väärtushoiakute usuline mõõde võib olla kadunud, peavad paljud inimesed neid endiselt oluliseks ja ei ole nõus neist loobuma.
2.3 Euroopa usuline mitmekesisus
Kristlus ei ole Euroopas kaugeltki ainus religioon. Usuline mitmekesisus on olnud Euroopas tõsiasi juba sajandeid: paljudes riikides elavad juudi kogukonnad ning näiteks mitme Ida- ja Kesk-Euroopa riigi islami kogukondi tunnustati juriidiliselt juba Habsburgide valitsusajal. See on veel üks Euroopa ajaloo ühine tunnusjoon: kultuuride ja religioonide paljusus. Euroopa ühiskondades võib leida mitmeid kultuurilisi erinevusi, mida üleilmastumise protsess mõnikord eriti selgelt esile toob. Suurem liikuvus (seoses turismi ja rändega) ning kiire ja lihtne teabelevi võimaldavad inimestel kokku puutuda paljude nende enda taustast erinevate kultuurimaailmadega ning nende kohta rohkem teada saada. Kuigi Euroopa tervikuna on alati olnud usuliselt mitmekesine, avastab suurem osa eurooplasi nüüd ka oma riigist neile varem tundmatuid uusi usukultuure.
Selle nüüdisaegse mitmekesisuse kõige nähtavamaks ilminguks on sageli islamimaadest saabunud sisserändajad. Enamik kristlasi on tänapäeval teadlik muslimitest, aga ka paljudest teistest usurühmadest nagu budistid, juudid, hindud, sikhid või baha’id. Seoses kommunistliku režiimi kokkvarisemisega on Euroopaga viimasel ajal liitunud mitmeid suure islamiusulise elanikkonnaga riike (Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Bulgaaria). Üldiselt on islam muutunud paljudes Euroopa riikides rohkem märgatavaks, eelkõige seoses muslimite arvu kasvuga alates 20. sajandi teisest poolest. See arvuline kasv ja muutuv mõttelaad ajendab vähemususundeid taotlema endale suuremat nähtavust. Usuvabadus on Euroopa jaoks kindel alusväärtus ning tänapäeva ühiskonnas on üha enam kanda kinnitanud „õigus olla erinev“: nende kahe elemendi koosmõjul on enamik vähemusrühmi hakanud nõudma suuremat avalikku tunnustust. Kuigi sel moel on endale sõnaõigust soovinud mitmed usurühmad, sealhulgas ka mõned väiksemad evangeelsed kirikud, moodustavad islamiusulised selliste esile tõusvate liikumiste seas kõige silmatorkavama osa. Paljudes Euroopa riikides on muslimi kogukonnad üks avalike väitluste keskseid teemasid ning seoses selle religiooniga on tekkinud mitmeid küsimusi religiooni nähtavuse kohta rohkem või vähem sekulariseerunud Euroopa ühiskondades. Üheks põhjuseks on asjaolu, et mitmes riigis on islam üks suurimaid vähemususundeid (seda nii rände kui ka põlvkondade tugeva järjepidevuse tagajärjel). Lisaks on selleteemalisi argumente võimalik ära kasutada erinevatel poliitilistel eesmärkidel. Ent ühtlasi tuleb meeles pidada, et mitteislamiusulise enamuse algatatud väitlused muslimite ja islami üle on sageli alguse saanud rahvuslikest pingetest ja kaasaegsetest poliitikasündmustest. Näiteks viimasel ajal esitatud argumentides ümberlõikamise, usumõrvade või ususümbolite kandmise kohta on keskendutud valdavalt muslimitele, kuigi need puudutavad ka juute või sikhe.
Kõik see võib omakorda olla seotud asjaoludega, et teatud eranditele vaatamata kristluse tähtsus Euroopas üldiselt kahaneb ja inimeste arusaam kirikute rollist avalikus elus on muutunud. Lisaks seisab ristiusk silmitsi kasvava suundumusega religioonide segamisele ning ateistide ja mitteusklike arvu suurenemisega. Kiriku liikmete arv on mitmel pool languses, samal ajal kui muude usurühmade osakaal kasvab. Nendel Euroopas toimuvatel arengutel on mitmesuguseid ja mõnikord vastandlikke tagajärgi.[17] Kõik usuühendused tegutsevad tänapäeval maailmas, kus reisimine on kiire ja lihtne ning info levib praktiliselt hetkega. Selle tagajärjel nõrgeneb side religiooni ja sünniriigi vahel. Ühendkuningriigi sikhid, Prantsusmaa baptistid või Saksamaa aleevid saavad nüüd hoida sidet teiste samausulistega, kes elavad kodumaal või mujal maailmas. Religioosne kuuluvus on muutunud ülemaailmseks ja ühes riigis toimuvad usukonfliktid kajavad vastu terves maailmas (eriti kui üks osa elanikkonnast on sunnitud nende tagajärjel ümber asuma, võttes endaga kaasa religioonidevahelistest pingetest tekkinud traumad). Maailmas toimivad ühendused on tugevad: suur vahemaa ei pea tähendama sidemete katkemist ning kaubad ja uudised liiguvad kiiresti. Ent sellegipoolest need sidemed lõdvenevad. Usukombed ei jää elukohavahetusest puutumata: sarnaselt inimese elu ühiskondlike ja kultuuriliste aspektidega muutuvad uues asukohariigis ka usuriitused, praktikad ja kasutatav keel. Muutunud kontekst tähendab sageli teistsugust ühiskondlikku survet, mille tagajärjel inimese suhe oma usuga teiseneb. See võib tugevneda (religioonist saab inimese valitud kuuluvuse tegelik alustala) või nõrgeneda (see jäetakse maha koos paljude muude senise elukorralduse elementidega). Igal juhul peavad sisserändajad tegema otsuse: võtma mingi hoiaku religioosse kuuluvuse ja praktika suhtes. Kas kohaneda sellega, kuidas praktiseeritakse religiooni vastuvõtvas riigis, või jääda kindlaks sünniriigi kommetele? See dilemma on kõigi jaoks ühine: paljude usuühenduste kõrvuti eksisteerimine võib inimeste mõttemaailma avardada, kui nad näevad, et mitme religiooni järgijate elamine ühes riigis on võimalik. Samas võib see ka süvendada nende veendumust oma usutõdede ainuõigsuses.
2.4 Toimetulek usulise mitmekesisusega
Erinevate ühiskonnarühmade kõrvuti elamine on tänapäeval tõsiasi, mis ei tähenda, et sellega on alati lihtne toime tulla. Paljudes kommunistliku režiimi all elanud riikides ei toimi hiljuti taastatud usuvabadus kaugeltki valutult: kuna ühine ideoloogiline vaenlane on kadunud, kipuvad erinevad rahvus- ja usukogukonnad sageli üksteist vaenama ning mõnikord konkureerivad religioossed institutsioonid oma kunagiste eesõiguste taastamise pärast. Need riigid püüavad taastada oma religioosset identiteeti (nt Poola ja Bulgaaria), millega omakorda kaasneb rahvuslike piiride tugevam rõhutamine, stereotüüpide kinnistamine (nt Bulgaarias levivad romavastased hoiakud) ja kasvav sisenemine killustumine. Nii nendes kui ka mitmetes muudes Euroopa riikides leitakse, et religioosne ja riiklik kuuluvus on omavahel vältimatult seotud. Sellises olukorras on järjest raskem leppida usulise mitmekesisusega ja paljud inimesed teevad raske otsuse väljarändamise kasuks. Üks otsustav element on siin religiooni koht päritoluriigis või vastuvõtvas riigis. Kas see on enamuses või vähemuses, tuntud või tundmatu, lugupeetud või põlatud – kõik see avaldab mõju. Ent ränne sunnib kõikide usulahkude esindajaid oma enesemõistmist korrigeerima: tänapäeval ei ole ühegi usu käes enamust. Seda tõsiasja on tulnud tunnistada peaaegu kõikides Euroopa riikides, kuigi mõne jaoks võib see tulla üllatusena. Nii on Lähis-Idast Euroopasse saabunud muslimid leidnud siit eest muslimeid, kes ei räägi araabia keelt; Euroopa muslimid ja kristlased on avastanud enda jaoks usukaaslased Aafrikast; Iraani muslimid on pidanud tõdema, et maailma mastaabis on šiia islam vähemuses; rumeenlased on kokku puutunud ka kreeka ja vene õigeusuga – seda loetelu võiks veel pikalt jätkata. Ühel või teisel moel puutuvad kõik usurühmad tänapäeval kokku teiste uskudega, isegi kui see toimub üksnes diasporaas. Selle olukorra tagajärjed võivad olla erinevad: ühtede jaoks võib kokkupuude muude uskudega vähendada eelarvamusi, samas kui teised klammerduvad selle mõjul veel rohkem oma identiteedi külge ja kalduvad fundamentalistliku usukäitumise poole. Hiljem saabunud võivad liituda riigis juba ees olnud usuühendustega ning nende kombed ja veendumused võivad põhjustada seal teatud hõõrdumist.
Üha sagedamini kohtab usulist mitmekesisust ka religioonide sees. Või siis loovad sisserändajad vastuvõtvas riigis uusi institutsioone, mida nende kodumaal tegutsev ja ennast õige usu kaitsjaks pidav institutsioon ei pruugi tingimata tunnustada, samas kui sisserändajad väidavad, et just nemad esindavad ehedat usku, mille nad on taastanud oma minevikumälestuste põhjal. Tegelikkuses on tavaliselt kõik variandid võimalikud: oma usu äärealadel võidakse kujundada uus ja peavoolust erinev „spirituaalsus“ või siis hoopis nõutakse ranget kuulekust usutavadele, mida võib kergesti pidada fundamentalistlikus või äärmuslikuks. Mõistagi esineb sellist käitumist religioonides vaid piiratud määral. Ent kuna sellised rühmitused kipuvad olema väga aktiivsed, võivad nad sellegipoolest tekitada teatavat segadust, eriti kui nad püüavad muuta oma senist suhet poliitilise võimu (valitsuse) ja institutsioonidega. Mõnes riigis muutuvad sellised rühmitused kõige nähtavamaks religiooni aspektiks ühiskonnas, varjutades kõik ülejäänud. Paraku soodustavad nad sellega religiooni üldise maine halvenemist. Samas enamiku inimeste pühendumus ei võta sellist radikaalset vormi ning suurenenud usuline mitmekesisus tähendab enamiku jaoks lihtsalt võimalust luua religioonide vahel kontakte, näiteks segaabielude ja religiooniõpetuse kaudu, mis suurendab usurühmade koostööd.[18] Samas tuleb arvesse võtta võimalikke konflikte, mis tulenevad liberalismivastasest ühiskonnakäsitusest (nt religioosse poliitika mõiste, ettekujutused perekonnast ja sugudevahelistest suhetest või kunstivabadusest). Samuti tuleb tähele panna paljudes Euroopa riikides toimuvat äärmuslike ja populistlike erakondade või natsionalistlike hoiakute esiletõusu.
Üldiselt paneb Euroopa muutuv religioonimaastik evangeelseid kirikuid mitmel moel proovile, kuna nad peavad selgitama oma väärtusi ja veendumusi väga erinevatele vestluskaaslastele. Evangeelsed kirikud soovivad, et piisavat tähelepanu pöörataks inimõigustele ning et poliitilises sfääris võetaks arvesse ühte nende põhiväärtust, milleks on iga indiviidi austamine. Nad mõistavad, et muslimitega on vaja dialoogi pidada, kuid seda küsimust ei ole võimalik käesoleva ülevaate raames käsitleda ja selle jaoks oleks vaja eraldi protsessi. Lõpuks peavad evangeelsed kirikud, seistes silmitsi tänapäeval kõikidele kirikutele esitatava kriitika ja küsimustega, olema suutelised väljendama oma ühiseid veendumusi. Mõistagi ei soovi ükski neist sulanduda mõnda sellisesse kirikliku elu avaldumisvormi, millega nad täielikult nõus ei ole, aga samas on religioosne solidaarsus teiste evangeelsete kirikutega jätkuvalt väga oluline eesmärk. Kirikute arutelus usulise mitmekesisuse üle räägitakse inimestest, kes ei ole nende kirikute liikmed. Seetõttu mõjutab see kirikute kuvandit. Samas on usuline mitmekesisus oluline teema, mille üle kirikud peavad mõtlema.
[1] Church and Israel. A Contribution from the Reformation Churches in Europe to the Relationship between Christians and Jews, ed. Helmut Schwier (Executive Committee of the Leuenberg Church Fellowship: Frankfurt am Main, 2001).
[2] Evangelising: Protestant perspectives for the churches in Europe. Vastu võetud EKOE 6. täiskogul Budapestis 2006. aasta septembris. EKOE nõukogu ülesandel koostanud Michael Bünker ja Martin Friedrich (Viin, 2007).
[3] 8. täiskogu lõpparuanne, punkt 2.2.
[4] Francesco Gioia (ed.), Interreligious Dialogue: The Official Teaching of the Catholic Church from the Second Vatican Council to John Paul II, 1963–2005, Boston: Pauline Books & Media, 2006; CIBEDO e.V. (ed.), Dokumente der katholischen Kirche zum Dialog mit dem Islam, compiled by Timo Güzelmansur, Regensburg: Pustet, 2009.
[5] Vt eriti: Leuenberg Documents Vol. 6: Church and Israel. A Contribution from the Reformation Churches in Europe to the Relationship between Christians and Jews, Mandated by the Executive Committee of the Leuenberg Church Fellowship edited by Helmut Schwier, Frankfurt/M.: Lembeck, 2001.
[6] Evangelising: Protestant perspectives for the Churches in Europe. Vastu võetud EKOE täiskogul Budapestist 2006. aasta septembris. EKOE nõukogu ülesandel koostanud Michael Bünker ja Martin Friedrich.
[7] Seitsmenda täiskogu lõpparuanne, punkt 3.2 (Michael Bünker/ Bernd Jaeger (eds.), Free for the Future. Protestant Churches in Europe, Leipzig: Evangelische Verlaganstalt, 2013, 262–263).
[8] Vrd Martin Friedrich et al. (ed.), Theology for Europe. Perspectives of Protestant Churches, Frankfurt/M., 2006.
[9] Andmed eurooplaste religioosse kuuluvuse kohta pärinevad enamasti suurtest üleeuroopalistest küsitlustest: Euroopa väärtuste uuring, Euroopa sotsiaaluuring, rahvusvaheline sotsiaaluuring, Eurobaromeeter. Andmeid on kogunud ka Pew Research Forum. Lisateavet Euroopa religioonide kohta võib leida veebisaidilt Eurel (http://www.eurel.info/spip.php?rubrique573).
[10] Albaania, Armeenia, Austria, Aserbaidžaan, Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria, Eesti, Gruusia, Hispaania, Holland, Horvaatia, Iirimaa, Island, Itaalia, Kosovo, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Makedoonia, Malta, Moldova, Montenegro, Norra, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Põhja-Küpros, Põhja-Iirimaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Serbia, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Šveits, Taani, Tšehhi Vabariik, Türgi, Ukraina, Ungari, Valgevene, Vene Föderatsioon, Ühendkuningriik.
[11] Vt inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 9: „Igaühel on õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele. See õigus kätkeb vabadust muuta oma usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada oma usku või veendumusi nii üksi kui koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/78154).
[12] Mattei Dogan, “Religious Beliefs in Europe: Factors of Accelerated Decline”, Ralph L. Piedmont, David O. Moberg, Research in the Social Scientific Study of Religion Volume 14, Leiden: Brill, 2003, 161–180.
[13] Lisateavet vt aruannetest Religionsmonitor (http://www.religionsmonitor.de/english.html) või Pew Forum (http://www.pewforum.org/).
[14] Detlef Pollack, Olaf Müller, Gert Pickel (eds.), The Social Significance of Religion in the Enlarged Europe. Secularization, Individualization and Pluralization, London: Ashgate, 2012.
[15] See eri religioonide uskumuste kombineerimise näide on esitatud üksnes näitlikustamiseks: vt Lionel Obadia, Shalom Buddha, Berg International, 2015.
[16] Detlef Pollack, Säkularisierung – ein moderner Mythos? Studien zum religiösen Wandel in Deutschland, Tübingen: Mohr Siebeck, 2003.
[17] Vt käesoleva dokumendi 5. peatükki.
[18] Vt käesoleva dokumendi 5. peatükki.
Dokumendi on ingliskeelsest originaalist tõlkinud Alar Helstein, toimetanud keeleliselt Urmas Nõmmik ja teoloogiliselt Thomas-Andreas Põder. Tõlge ilmub EKOE nõukogu loal ja koostöös Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku rahvusvaheliste ja oikumeeniliste suhete komisjoniga.
Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE, vt www.leuenberg.eu) on Euroopa tähtsaim evangeelsete kirikute osaduskond, kuhu kuulub 94 kirikut ligikaudu 50 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on 1973. aastal alguse saanud kirikuosaduse liige alates 1975. aastast. Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Balti piiskopi piirkonna kirikuna on kirikuosaduse liige alates 1997. aastast ka Eesti Metodisti Kirik.
