„Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas. /…/ Ja tema kuulutab rahvaile rahu ning valitseb merest mereni, Frati jõest ilmamaa ääreni.“ (Sk 9:9–10)
Armsad õed ja vennad Kristuses, veebiajakirja Kirik & Teoloogia lugejad!
Soovin teile kõigile õnnistatud peagi algavat 1. adventi ja uut kirikuaastat! Üks aastaring on taas lõppemas ja asume uuele, aga samas kümneid ja kümneid kordi juba läbi käidud teekonnale. Kirikuaasta rütmis elamisel on oma eriline võlu. Iga aastaga saab see justkui omasemaks ning toob meiegi ellu kindla korrapära ja aitab rahulikumalt eluteel kulgeda, sest me teatud mõttes ju teame, mis meid ees ootab ja see teadmine vabastab pingest. Uus kirikuaasta võimaldab meil taas mõttes kaasa elada lunastusloole, mis omakorda aitab meil süveneda ning enam mõista Kristuses ilmunud Jumala armu ning heldust ja oma elu Tema kätte usaldada.
Teisalt elame ka ajaliku elu rütmis, mis jätab meile järjest vähem aega rahulikuks süvenemiseks, sest jõulupühade ettevalmistamine on ju seotud nii paljude soovide, erinevate tegevuste, ürituste ning ettevõtmistega. Mitmesugused jõulukampaaniad küll ajakirjades ja veebimaailmas jagavad meile lahkelt soovitusi, mida kõike võiks teha ja kord saata, et pühad oleksid erilised ja tähendusrikkad.
Mulle meenub siinkohal ühe ettevõtte jõulukalender, mis mõne aasta eest paljude inimeste postkasti jõudis. Seal oli igaks päevaks üks soovitus, mida advendiajal teha võiks: advendiküünlaid süüdata, joonistada koos lastega jõulukaarte, veeta perega mõnus talveõhtu, helistada oma vanematele ja neid külla kutsuda, jõulukaardid posti panna, jõuluvanale kirjutada, võtta aega enda jaoks, suusatada ja kelgutada, kutsuda sõbrad külla hõõgveini jooma, lindusid toita, piparkooke küpsetada, kingitusi osta, aastavahetuse plaane teha, pühade sära jäädvustada, jõulukinke pakkida, kuusk tuppa tuua, kuuske ehtida, 22. detsembril talve algust tähistada ja viimaks 23. detsembril kogu perega jõuluvana oodata.
See kampaania teenis omal ajal väga head eesmärki – annetada Lastehaiglale, Pelgulinna sünnitusmajale, loomaaiale ja puuetega lastele. Annetajate seas läks iga päev loosi kümneid mobiiltelefone, fotoaparaate, kaameraid, arvuteid ja telereid. Need kõik olid väga head soovitused ja eesmärgidki olid üllad, kuid midagi olulist oli selles kalendris puudu. Seal ei olnud ühtegi soovitust 24. detsembriks, isegi mitte tagasihoidlikku nõuannet võtta aega ja minna jõuluõhtul kirikusse. Sellel päeval ei loositud välja enam ainsamatki kingitust.
See on küll mõne aasta tagune meenutus elust enesest, kuid sama kõnekas ka tänasel päeval. Meil kulub advendiajal väga palju aega argiaskeldustele, mis peaksid küll meie jõulupühad eriliseks tegema, kuid väga sageli ei lähtu need enam jõulupühade olemusest – Kristuse sünnist ja selle tähendusest meie igapäevaelus. Nii mõnedki inimesed võivad siinkohal mõelda, milleks see tuum, kui asi teenib head eesmärki. Kuid süüvimata jäävad jõulupühad pealiskaudseks, mis omakorda pikemas perspektiivis ei kanna meid ega toeta eluteel. Kirikuaasta kordumise võlu võib muutuda hoopis tüütuks ja igavaks.
Hea on teada, et kirikuaastas on advendiaeg eelkõige meeleparandusaeg ja 1. advent kutsub meid taas asuma teekonnale, et võiksime vabaneda kõigest, mis meid koormab ja vaevab: oma kahtlustest, halvast südametunnistusest ja harjumustest, hirmudest või sootuks tüdimusest, kibestumisest ning vaimsest tühjusetundest. Kõike seda ei saa endast lihtsalt erinevate tegevuste läbi eemale peletada, vaid Kristuses on antud igale inimesele võimalus kõigest koormavast vabaneda. See on Jumala kingitus meile Jõululapses, mida ei suuda pakkuda meile mitte ükski jõulukampaania maailmas. Vabanemisele viib alati üks tee – uueks saamine ja kasvamine Jumala armus Tema sarnaseks. Tegemist on kingitusega, mille Jumal on Jeesuses Kristuses maailmale, meile igaühele andnud. Sel kingitusel ei ole ajalikku väärtust nagu asjadel meie ümber, vaid on igavene, mis ühtlasi meie ajalikku elu kujundab.
1. advent on alati eriliselt pidulik ja suursugunegi, sest kuuleme evangeeliumi Jeesuse kui kuninga tulekust Jeruusalemma. Selle loo juured ulatuvad juba Vana Testamendi aega. Uue kirikuaasta 1. advendi jutlusetekst pärineb just prohvet Sakarja raamatust: „Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab emaeesli seljas, emaeesli sälu seljas! /…/ Ja tema kuulutab rahvaile rahu ning valitseb merest mereni, Frati jõest ilmamaa ääreni.“ (Sk 9:9–10) Kristlaste jaoks on siin kirjas ettekuulutus Kristusest, kes päästab patust, surmast ning kaduvusest ja toob lepituse, luues nõnda rahu Jumala ja inimeste vahele.
Ettekuulutus sai teoks palmipuudepühal, kui Jeesuse tulek Jeruusalemma erines Tema teistest Jeruusalemma teekondadest. Rahvas ootas Jeesuse tulekut, valmistas seda erilise pidulikkuse ja austusavaldustega ette ning olulise hetke kätte jõudmisel juubeldas. Jeesusele kuulus siis rahva poolehoid, austus ja lugupidamine. Kuid üksnes Kristus ja Tema lähimad õpilased teadsid, et see teekond on kannatus- ja ristitee algus.
Meie jaoks annab aga advendiaeg taas võimaluse asuda lunastusloo tähenduse avastamise uuele teekonnale ning tuletab ühtlasi meelde ootamise ja ettevalmistamise olulisust. Kuidas valmistada teed Kristusele oma südames ja elus? Kuidas tervitada Teda uuel kirikuaastal? Missugune on uus, samas juba väga tuttav teekond läbi kirikuaasta oma koguduses, perekonnas või töökohal? Väga suur samm edasi meie argielus oleks näiteks, kui päkapikkude asemel kaunistaksid meie kodu, töökohta ja vaateaknaid hoopis isevalmistatud jõulusõimed. Need loovad nähtaval kujul meie silme ette Kristuse sünniloo, Tema tulemise loo, millest kutsutakse meid igaühte osa saama.
Asugem siis taas nii üksi kui koos oma lähedastega, töökaaslaste ja kogudustena julgelt ja Jumalat usaldades uue kirikuaasta teele. Usaldus Jumala vastu annab alati uut jõudu edasi minna ja ka lootusrikkalt tulevikku vaadata. Kristlastena teame, et Issand Kristus on oma Püha Vaimu läbi meie juures täna ja igal järgneval päeval. Kuid hea on teada sedagi, et Ta tuleb uuel kirikuaastal eriliselt nende juurde, kes Teda ostivad ja igatsevad. Issand jagab eriliselt oma armu neile, kes oma patte tunnistavad ja tahavad meelt parandada. Ta tuleb meie koguduste keskele taas oma rahu ja rõõmusõnumiga.
Soovin kõigile, et uus kirikuaasta oleks igaühele tasaseks teekonnaks, kus meil on aega märgata oma Issandat enam ja meil on rohkem tahtmist teadlikumalt kõndida osaduses Temaga ja oma kaasinimestega. Aamen.
Katrin Helena-Melder (1971) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku assessor ja Järva-Jaani Ristija Johannese koguduse õpetaja.
