„Sest Issand, su Jumal, viib sind heale maale, veeojade, allikate ja sügavate vete maale, mis voolavad orgudes ja mägedes, nisu, odra, viinapuude, viigipuude, granaatõunapuude, õlipuude ja mee maale, maale, kus sa ei söö leiba kehvuses, kus sul midagi ei puudu, maale, mille kivid on raud ja mille mägedest sa saad raiuda vaske. Kui sa sööd ja su kõht saab täis, siis kiida Issandat, oma Jumalat, hea maa pärast, mille ta sulle andis! Hoia, et sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, jättes pidamata tema käsud, seadlused ja määrused, mis ma täna sulle annan, et kui sa sööd ja su kõht saab täis, ja sa ehitad ilusad kojad ning elad neis, kui su veised, lambad ja kitsed sigivad, su hõbe ja kuld rohkeneb ja kõik, mis sul on, kasvab, et su süda siis ei lähe suureliseks ja sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, kes tõi sind välja Egiptusemaalt orjusekojast, kes juhtis sind suures ja kardetavas mürkmadudega ja skorpionidega kõrbes, põuases paigas, kus ei olnud vett, kes laskis sulle vett voolata ränikivikaljust, kes söötis sind kõrbes mannaga, mida su vanemad ei tundnud, et sind alandada ja proovile panna, et viimaks teha sulle head! Ja ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse, vaid tuleta meelde Issandat, oma Jumalat, et see on tema, kes annab sulle jõu varanduse soetamiseks, et kinnitada lepingut, mille ta vandudes tegi su vanematega, mis nüüd ongi teostunud!“ (5Ms 8:7–18) Aamen.
Orjadel oli aeg asuda teele. Neile, kelle pea ainsaks rõõmuks kesk ränka orjatööd ja pidevat hirmu oli võimalus natuke süüa ja väheke magada, tõotab Jumal midagi hämmastavat – imelist viljakat maad, küllust, hirmuta elu, vabadust. Kuid Jumal teab, et inimesed harjuvad kiiresti kõigega, nii orjuse kui vabadusega, mõned ka kehvuse, kuid paljud küllusega. Ta hoiatab seda rahvast ja meidki, et me ei unustaks Teda, et me ei muutuks tänamatuteks, hoolimatuteks.
Jumal ootab meilt tänulikkust ja seda, et me ei unustaks Teda ja Tema seadusi. Seda pole ju palju! Tema, kes on kinkinud meile elu, tervise, jõu, tarkuse – kõik meie annid, imelise kodumaa, viljaka ja ilusa looduse; Tema, kes pannud päikese valgustama päeva ja jagama soojust, kinkinud kuu ja tähed; Tema, kes on kastnud vihmaga meie põlde ja kogu loodust, lasknud maast tärgata kõik hea, lasknud oma rahval saada suure ja vägeva orjusest vabaks – Temal, kes on meile kinkinud kõik hea, pole palju paluda meilt, et me Teda ei unustaks; et me täidaksime neid Tema seadusi, mis aitavad Tema õnnistusel olla meie üle, Tema kaitsel olla meie ümber.
Kaugete aegade tagant, enne ristiusu jõudmist Suurbritannia aladele on meieni ulatunud üks muistsete keltide tõdemus Loojast:
„Ei ole ühtki taime mullas, mis ei kannaks Tema ilumeelt,
ei ole ühtki kiudu köidikus, mis poleks täis Tema õnnistust.
Ei ole ühtki lindu lennul, pole ühtki tähte taevas,
pole midagi päikese all, mis ei kuulutaks Tema headust.“
Hiljem on keldi kristlased seda täiendanud:
„Niisama lihtne oleks Jeesusel elustada surnud puud
nagu närvutada uutki, kui Tema seda vaid tahaks.
Jeesus, Jeesus, Jeesus! Jeesus! Teda võtkem nüüd kiita.
Ei ole taime mullas, mis poleks täis Tema jõudu,
ei ole kiudu köiekeermes, mis poleks täis tema õnnistust.
Jeesus! Jeesus! Jeesus! Jeesus! Teda võtkem nüüd kiita.
Ei ole elusolendit meres, ei ühtki kala jões,
ei midagi taevavõlvi all, mis ei kuulutaks Tema headust.
Jeesus! Jeesus! Jeesus! Jeesus! Teda võtkem nüüd kiita.
Ei ole lindu lennul, ei ühtki tähte taevas,
ei ole midagi päikese all, mis ei kuulutaks Tema headust.
Jeesus! Jeesus! Jeesus! Jeesus! Teda võtkem nüüd kiita.“
Kui nüüd keegi arvab, et äkki Jeesust on selle ürgse palve juurde saanud liiga palju, siis küllap ongi nii, et küll võib küllale liiga teha, aga teisalt oleks meil täna, lõikustänupühal mõistlik endalt küsida, kuidas on lugu meiega. Kui palju on meis tänulikkust? Kui palju on meis julgust seda väljendada Jumalale ja neile, meie lähedastele, meie ligimestele, kallitele kaasteelistele, kelle läbi Jumal meie elu on rikkamaks, kergemaks, ilusamaks muutnud? Teistelt me ju ootame tänulikkust – eeldame, et nad tänavad meid, kui midagi head või enda arvates head neile teeme, anname. Oleme ehk solvunudki, kui tänu ei tule.
Tallinna Jaani kiriku rohelisel altaripõllel on kunstnik kujutanud elupuud – ristist, Jumala Poja hukkamise puust sai elupuu. Ristist on saanud Jumala hämmastava armu märk. Jumal on lasknud sellel ristil ohvrina surra oma kalleimal – oma ainusündinud pojal, selleks et meie võiksime elada ja olla. Kui palju oleks põhjust olla tal kurb ja isegi kuri, kui meie sellest lõputust ohvrist ei hooli.
Igal lõikustänupühal tuleb mulle meelde Rabindranath Tagore mõtisklus kitsist kerjusest ja kõikide kuningate kuningast. Uku Masing on selle tõlkinud nii:
„Olin käinud kerjamas ukselt uksele külavahelisel teel,
kui eemalt ilmus Su kuldne tõld nagu hunnitu ulm,
ja ma mõlgutasin endamisi,
kes peaks küll olema see kõikide kuningate kuningas!
Mu lootused kerkisid kõrgele ja mulle tundus,
et mu viletsuspäevad on lõpul, ja ma seisin oodates,
et küsimatult antaks almust
ja et vara puistataks igasse külge tolmu.
Tõld peatus minu kohal. Su pilk langes minule
ja Sa astusid maha naeratusega.
Tundsin, et mu eluõnn oli viimaks ometi saabunud.
Siis äkki Sa sirutasid välja parema käe ja ütlesid
„Mis on Sul mulle anda?“
Ah, milline kuninglik naljaheit
avada pihk kerjusele vastu ja paluda!
Olin kohmetunud ja seisin kõheldes
ning võtsin pikkamisi oma kotist tillema viljatera
ja andsin ta Sulle.
Ent kui suur oli mu üllatus, kui päeva lõpul
tühjendades kotti põrandale,
leidsin tibatillukese tera kulda viletsa hunniku seas.
Nutsin kibedalt ja soovisin,
et mul olnuks südant anda Sulle kõik, mis mul on.“
Kes meist tahaks eluõhtul või päeva lõpus nutta kibedalt, taibates et meil ei olnud südant anda Talle, kes meile on andnud nii lõpmata palju – kõik hea. Mokaotsast öeldud tänusõnad või peos pikaltveeretatud tilluke münt, mida raatsisime panna tema pühakoja annetuskasti ja kõige selle normaalseks pidamine, mida Tema on kinkinud meile, ka läbi meie ligimeste.
See, mille eest pole me tänanud, seda meil pole. Usun, et see lause väljendab midagi väga olulist. Seepärast kordan seda taas ja taas. See, mille eest pole me tänanud, seda meil pole. Kui me tänulikult meenutame head ja ilusat, kui taas ja taas kõigele sellisele mõtleme, mille eest oleme tänulikud, täidame sellega oma mälestustepanka ja uskuge, see on meile ja meie suhetele äärmiselt tervislik. Tänutunne on see, mis annab meile elamiseks jõudu, imestamise võime olemasolu räägib sellest, et oleme ärkvel ja elus. Aga selle, kes on unustanud tänu, unustavad inimesed ja lõpuks ka Jumal.
Mida kõike inimesed patuks ei pea. Tegelikult on suur osa nendest patu viljad, kui sedagi. Kui Piibel kõneleb patust, kasutab ta sõna, millel pole mitmust. Mis see patt siis on. See on Jumala unustamine, Suurima, tähtsaima väljalülitamine oma elust. Kas ükskõiksusest, tuimusest või upsakusest, ülbusest. Kuidas Jumal oma rahvast kord ja ka täna hoiatas ja hoiatab: „Hoia, et sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, jättes pidamata tema käsud, seadlused ja määrused, mis ma täna sulle annan, et kui sa sööd ja su kõht saab täis, ja sa ehitad ilusad kojad ning elad neis, kui su veised, lambad ja kitsed sigivad, su hõbe ja kuld rohkeneb ja kõik, mis sul on, kasvab, et su süda siis ei lähe suureliseks ja sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, kes tõi sind välja Egiptusemaalt orjusekojast, kes juhtis sind suures ja kardetavas mürkmadudega ja skorpionidega kõrbes, põuases paigas, kus ei olnud vett, kes laskis sulle vett voolata ränikivikaljust, kes söötis sind kõrbes mannaga, mida su vanemad ei tundnud, et sind alandada ja proovile panna, et viimaks teha sulle head! Ja ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse, vaid tuleta meelde Issandat, oma Jumalat, et see on tema, kes annab sulle jõu varanduse soetamiseks, et kinnitada lepingut, mille ta vandudes tegi su vanematega, mis nüüd ongi teostunud!“ (5Ms 8:7–18)
Me elame maailmas, mis aina enam ja enam püüab unustada Jumalat ja sellises maailmas on ka kristlastel seda väga kerge teha. Vaatasin eile vanalinnas kõndides veidi tähelepanelikumalt väga vanade majade fassaade, uksi. Ühel uksel meenutati möödakäijatele Martin Lutherit ja tema kallist kaasat Katariinat. Raekoja seinal ja mitmel teiselgi majal nägin ristilöödut. Mõtlesin piltidele, vaipadele, mis paljudes Eestimaa kodudes kord tuletasid meelde Jumalat ja tema armusõnu. Koolipäevi alustavad palved. Söögipalved, hommiku- ja õhtupalved. Ristikirjalised kirikukindad, saanitekid. See kõik ja palju muudki aitas inimestel Jumalat mitte unustada.
Pühakiri hoiatab meid, et me ei unustaks Jumalat, et me ei unustaks Teda tänada, et me ei hakkaks kõike head enesestmõistetavaks pidama või, mis veel hullem, et me ei läheks ülbeks, kirjutades enda arvele kõik selle, mille oleme saavutanud vaid tänu Jumalale, kes on meile andnud meie elu, kõik meie head annid, meie maa ja vabaduse, kaasinimesed ja viljaka looduse. Ta hoiatas, et me ei muutuks ülbeks ega hakkaks arvama, et me lahus Jumalast millekski heaks suutelised oleme. Heaolu, ka tervis on Jumala kingitus ja ainult rumal võib arvata, et ta saab seda kaua nautida lahus Jumalast.
Täna pole meil vaja siin soiguda, kuidas maailm Jumala unustab. Jumal ütles täna meile, ütles mulle ja sulle: „Hoia, et sina ei unusta Issandat, oma Jumalat!“ Ja see on põhjus, miks me oleme täna siia, Tema kotta kokku tulnud. Miski pole suutnud meid takistada. Oleme tulnud, et siin üheskoos Teda tänada Tema imelise helduse eest. Aamen.
Jaan Tammsalu (1960) on EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja ja Tallinna praostkonna praost.
