„Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?“ Jeesus aga ütles talle: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed sealt?“ Tema aga vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma aruga, ning oma ligimest kui iseennast.“ Siis Jeesus ütles talle: „Sa oled õigesti vastanud, tee seda, siis võid elada!“ See aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: „Ja kes siis on mu ligimene?“ Jeesus ütles juttu jätkates: „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta paljaks kiskunud ja pealekauba hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnult maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta nägi, läks ta ringiga mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis sinnasamasse ja nägi pekstut, hakkas tal hale. Ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis ta öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna hoolt tema eest, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasiteel.“ Kes neist kolmest sinu arvates on saanud ligimeseks sellele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?“ Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.“ Jeesus aga ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti““ (Lk 10:25–37, Toomas Pauli tõlkes).
Kes ei teaks evangeeliumitest halastaja samaarlase lugu? Üks mees satub teeröövlite kätte, need röövivad ta paljaks, peksavad teda ja jätavad saatuse hooleks. Maas ägajat näeb mööduv preester, kes ei võta vaevaks aidata. Samuti ei aita teda leviit. Tema haavu asub ravitsema hoopis kolmas mööduja, samaarlane. Ta toimetab isegi kannatanu võõrastemajja ning maksab selle eest, et tema eest edasi hoolitsetaks.
Vana tuntud lugu. Peaksime Jeesuse sõnadest ilmselt eeskuju võtma, aitama hädasolijat. Usun, et meist enamusel või võib-olla kõigil ei olekski sellega probleemi. Ikka aitame ju oma lähedasi, pereliikmeid, sugulasi, sõpru ja teisi.
Aga vaatame seda lugu veel korra lähemalt. Siin on kokku põimitud kaks kõneluste vooru. Kirjanduslikus mõttes on tegemist ilusa paralleelselt kulgeva kompositsiooniga. Esimeses episoodis küsib seadusetundja, et mida on vaja teha, et pärida igavene elu. Jeesus peaks loetlema nüüd seadusekohaseid tegusid ja teguviise, mis igavese elu kindlustaks. Aga Jeesus vastab hoopis vastuküsimusega ning küsija astub vastaja kingadesse. Ta saab sellega hakkama, sest ta oskab tsiteerida Jumala ja ligimese armastuse käsku otse seaduse keskmest. Jeesus vaid kommenteerib, et nii lihtne ongi tõepoolest talitada, ja inimene elab.
Aga seadusetundja ei ole olukorraga rahul, sest tema eesmärk – Jeesust kiusata – ei täitunud. Jeesus oli jätnud tegelikult vastamata. Ei olnud õnnestunudki millestki kinni haarata. Seega on vaja uut küsimust. Algab teine episood, milles seadusetundja küsib: kes on ligimene? Mõtleb ta ligimest, keda nimetatakse armastuse käsus. Samas valitseb Jeesus parema argumenteerijana juba olukorda, sest seadusetundja on pööranud silmad seaduse teoreetiliselt tekstilt iseendale seaduse täitjana. Küsimus on muutunud isiklikuks. „Kes on minu ligimene?“ küsib seadusetundja. Küsimus on muutunud tegelikuks: kuidas rakendada armastuse käsku tegelikus elus?
Sedakorda vastab Jeesus pikemalt, räägib röövimise ohvri ja samaarlase loo. Ent ometi lõpetab ta ka selle vastuse vastuküsimusega, kontrollides, kas seadusetundja noppis loost iva. Kontrollküsimus on retooriline. Vähegi Piibli seadust tundev ja mõtlev inimene ei saa vastata ligimese küsimusele muud moodi kui tõdeda, et see, kes hädasolijat aitas, on ligimene. Jeesus lõpetab ka selle dialoogiepisoodi, läkitades seadusetundja maailma sõnadega: teegi siis nii!
Siin ei ole enam midagi vaielda. Jeesus tõi seadusetundja teooria pinnalt reaalsesse ellu, tegi teoreetilise küsimuse isiklikuks, eksistentsiaalseks, ning saatis ta maailma tagasi seadust päriselt teoks tegema.
Aga mida teeb siin siis samaarlane, millise nimetuse kaudu seda lugu tuntakse? Evangeeliumi loos on peidus veel üks kihistus, mis demonstreerib järjekordselt, kui radikaalne on Jeesus oma ligimesearmastuse jutlustamisega. Kõigepealt, Jeesusega vestlev seadusetundja on see, kes tunneb seaduse peensusi, ta oskab seadusepügalaid kombineerida ja ei tohiks ideaalses olukorras jääda argumenteerimisega kunagi hätta. Nagu juba tõdetud, juhib Jeesus aga seadusetundja tähelepanu teoreetiliselt isiklikule.
Jeesuse jutustatud loos kuulub preester ühiskonna väärikaimate hulka. Tema on eeskuju, tema järgi juhindutakse oma tegemistes. Tema teab samuti suurepäraselt seadust, ehkki ta tähelepanu on põhiliselt rituaalil, sellel, kuidas jumalateenistust õigesti läbi viia. Selleks, et Jumalat õigesti teenida, peab ta näiteks olema puhas. Ta ei saa puudutada roojast, puhastada haavu, teha käed veriseks ja nõnda edasi. Tema kohus on hoida ennast Jumala jaoks puhas. Võib-olla ta ei peagi siis taipama, mis on ligimesearmastuse juur, aga fakt on see, et ta ei ole taibanud, sest ta tõlgendab seadust vaid rituaali, jumalateenistuse vaatevinklist.
Leviit on samuti hea seadusetundja, keegi, kes assisteerib preestrit jumalateenistusel või aitab kõikjal juudi kogukondades hoida religioosset puhtust ning toetab vagadust. Ka tema ei taipa selles loos ligimesearmastuse sisu, ka tema tahab jääda puhtaks. Leviidi jaoks ei saa olla kultuslik puhtus küll sedavõrd tähtis kui preestrile ning evangelist tundub leviidiga rõhutavat preestri rolli suhtelisust. Ent siiski: leviit jääb puhtaks, ei määri käsi roojasega. Fakt on, et ilmselgelt haige inimene või haige moodi välja nägev inimene oli tolle aja mõistes roojane.
Kommenteerijad on nimetanud seda, et isegi röövlid võivad selles loos olla „puhtad poisid“, omamoodi robinhoodid, näiteks tolle aja Jeruusalemma ümbruskonnas tegutsevad seloodid. Nad olid äärmuslased, kelle jaoks oli vägivald õigluse teostamise vahend. Võib-olla kuulus röövijate ohver näiteks rooma keisrivõimu Jeruusalemmas teostavate inimeste hulka? Võib-olla oli tema peksmine rahvuslike ja poliitiliste huvide silmis õige? Meil on seda raske uskuda, aga maailm on tihti vähemalt niisama keeruline, mitte vähem. Selles Jeesuse loos on ehk kõigil oma õigus…
Aga loo iva peitub samaarlases. Tema kohta ei öelda, kas ta on preester või mitte, lihtne inimene või mitte. Kasutatakse tähistust „samaarlane“, mis on hoopis teisest kategooriast kui mõni ametikandja tiitel. Samaarlane on nimelt rõhutatult mittejuut. Preester ja leviit on jutustuses omad, kuuluvad juutide hulka, samaarlane on aga keegi teine, võõras, isegi ebasoovitatav võõras, sest ta ei taha viia jumalateenistust läbi nii nagu juudid. Kunagi oli tal isegi oma tempel, samale jumalale Jahvele nagu juutidel. See tempel on nüüd, Jeesuse ajal, küll hävitatud, aga samaarlased ei taha kangekaelselt loobuda oma kultusest või tunnistada Jeruusalemma templi ülemust. Samaarlane on ärataganeja. Ta ei tohiks ju teada, kes on ligimene, sest ta tõlgendab seadust juba niigi valesti. Nii arvasid Jeruusalemma preestrid ja leviidid ja seadusetundjad.
Jeesus juhib jutu sellele, et see ärataganeja, seaduse vääriti tõlgendaja, Jeruusalemma vaenlane saab tegelikult aru, mis on seaduse sügavam sisu, mis on ligimesearmastus. Kõige silmatorkavam on aga – nagu on kommenteerijad, s.h Eduard Schweizer osutanud –, et evangelist laseb Jeesusel loo sissejuhatuses kasutada väljendit „üks inimene“. Vastavalt nii aramea, kreeka kui ka eesti keele loogikale tähendab selline väljendusviis, et mõeldakse ükskõik millist inimest. Jeesust, seadusetundjat, preestrit, leviiti, samaarlast, sind ja mind. Jeesus isikustab ka selle loo, ta paneb seadusetundja ohvri rolli. Ja sellest rollist, sellest vaatevinklist vaadates saab järeldus olla vaid üks ja ainus. Jeesuse küsimus, kes on ohvrile ligimene, puudutab seadusetundjat sügaval sisemuses. Ta peab sisimas tunnistama, ja tunnistabki, et juhtunud on ennekuulmatu: minu vaenlane on minu ligimene.
Niisiis puudutab samaarlase lugu meid esmalt kui ohvrit, mitte kui aitajat. Meist igaüks võib sattuda hätta, meist igaüks võib sõltuda ligimesearmastusest või selle puudumisest. Meist igaüks võib seista tõsiasja ees, et meie elu on päästnud meie vaenlane. Seda võib olla raske tunnistada, aga see on tõsi.
Evangeeliumites tunnistatud Jeesus on ligimesearmastuse kuulutamisega radikaalne. Seega lubage teha veelgi tõsisem järeldus hädasolija ja samaarlase loost: me ei saa tunnistada kedagi ligimeseks tema teenete põhjal, see tähendab pärast seda, kui me satume hätta ja meid aidatakse, vaid arvestama juba ette, et igaüks võib olla see, kes meid hädas aitab. Usun, et evangeeliumites kujutatud Jeesuse jutlustamise sisu on valmidus tunnistada vaenlases ligimese potentsiaali. Niisiis võib igaühest meist saada ohver, aga igast meie vaenlasest võib saada ka meie elupäästja.
Asetame ennast siis Jeesuse kuulaja tavapositsiooni: samaarlane on minu vaenlane. Aga ma tunnistan, et just tema aitab mind minu hädas. Samaarlane on minu ligimene. Avaneb ennastsalgav, radikaalne perspektiiv: minu vaenlased on minu ligimesed.
Sellest minu tunnistusest sõltub see, kas maailm paraneb.
Annan siis täna teie kõigi ees tunnistust: tunnistan oma vaenlased ligimesteks. Tunnistan sinu, lärmakas inimene ühest teatavast poliitilisest parteist, keda muidu pean lausa vaenlaseks, oma ligimeseks. Tunnistan sind, keda olen pidanud ülbeks või ahneks, oma ligimeseks. Tunnistan sind, kelle edevus hävitab minu arvates maailma, oma ligimeseks. Tunnistan sind, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulik, kellega olen juhtunud vaidlema, oma ligimeseks. Olen valmis selleks, et ükskõik kes teist võib mind aidata hädas, siis kui elu ja saatus seda nõuavad. Tean, et sa aitad mind, mu ligimene!
Aamen.
Jutlus on peetud EELK Tartu Ülikooli- Jaani koguduse jumalateenistusel 15.09.2019.
Urmas Nõmmik (1975), dr. habil., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja ning Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
