„Ja nemad ei uskunud, kui said kuulda, et Jeesus elab ja et Maarja Magdaleena oli teda elusana näinud. Aga seejärel näitas Jeesus end teisel kujul kahele teekäijale nende seast, kes olid minemas maale. Ja need tulid tagasi ja kuulutasid teistele, aga nad ei uskunud neidki. Viimaks näitas Jeesus end neile üheteistkümnele, kui nad lauas istusid, ning sõitles nende uskmatust ja kõva südant, et nad ei olnud uskunud neid, kes olid teda näinud pärast ta ülesäratamist.“ (Mk 16:11–14)
Meid ümbritsev loodus on praegusel ajal kõige kaunim. Suur Maaler oma loomingulises vabaduses käib väga pillavalt ja vabameelselt pintsli ja värvipaletiga ringi, tehes kõikvõimalikke kirevaid täpikesi, triipe ja laike kõigele, mis ette jääb. Seda märgates ei teki kellelgi kahtlust, et selle kõige tekitajal on äraütlemata suur vägi ja voli.
Seda väge tajub ja selle vääramatusse usub igaüks. Selles osas pole kogu inimkonnal ühtegi lahkarvamust. Kuid niipea, kui seda kõikvõimsust kuidagi nimetada või seletada püütakse, kui seda põhjendama hakatakse, tõuseb tänases reaalsuses ka üsna väikestes inimgruppides vaidlemine ja tülimeel. Lahkarvamuste tekkimise põhjuseks on see, et Suure Maalri tegusid ja loodetud tegude tegematajätmisi püütakse seletada. Tema tööd ja tegusid ei võeta lihtsa usuveendumusena.
Usuasjades ei usaldata enam lapsemeelset siirast ja lihtsat usku, sest kõik püüavad juba lastenagi maailma asjades näida teadjate-täiskasvanutena. Usuasjades ei usaldata enam ka rahvale omaseid pärimusi, traditsioone ning esivanemate põlvkondade jooksul tehtud tähelepanekuid, sest pärimuste edasiandmine praktiliselt puudub. Vähemalt meil siin Eestis on asjalood juba sellist ilmet võtmas. Ei usaldata ka autoriteete, neid, kes usuelu aktiivselt elavad või usuküsimustega uurivalt tegelevad.
Sissejuhatav pühakirjalõik näitas aga meile, et lugu ei olnud parem ka kahe tuhande aasta taguses Jeruusalemmas ja Galileas. Ka Jeesuse enda õpilaste keskel oli uskmatuse ja kahtlemise aste äärmiselt kõrge.
Pühakiri kinnitab, et Jeesusel ei olnud raske välja tungida või murda oma hauakoopast. Palju pimedamaks hauaks osutus hoopis tema enda jüngrite uskmatus. Et evangeelium maailma kanduda saaks, tuli Jeesusel ka see pealtnäha ustavates südametes pesitsev hauapimedus valgusele avada.
Meie tunneme kiriku ajalugu ja traditsioone ning meil on üsna raske mõista seda, et jüngrid ei uskunud alguses Jeesuse ülestõusmist. Selles valguses ei ole ka väga raske mõista, et tänases maailmas on inimkonna suurust arvesse võttes üsna vähe neid, kes teadet ülestõusnud Issandast suudavad täie tõsidusega ning ususiirusega võtta. Veel vähem on neid, kes teevad sellest järelduse enese surma ja ülestõusmise kohta. Jeesus küll sõitles jüngreid, aga nende usk sai kinnitatud Ülestõusnu ilmumise tõttu ja neist said apostlid ehk saadikud, kes kandsid sõnumi ja usuveendumuse maailma laiali. Misjonitöö ja Ülestõusnu ilmumine kuuluvad sellest usukinnitushetkest alates kokku.
Et üksikisikut aidata välja kahtlustest ja uskmatusest, selleks vajab Jeesus teisi inimesi, neid, kes lähevad selle üksiku juurde. Vanavanemad, vanemad, ristivanemad, õpetajad ja usklikud sõbrad või tuttavad – need on inimesed, kelle kaudu, põlvkondi pidi, kandub sõnum Ülestõusnust ning imekogemustest edasi.
Mis saab aga siis, kui puuduvad usklikud ja traditsioone kandvad vanemad, usklikud ja Issandast lugu pidavad lähikondsed? Kui pole ka usumaailmas orienteeruvaid õpetajaid? Kui eeskujusid polegi? Kui pole ka ühtki usklikku sõpra või tuttavat, kes meile toeks oleks? Mis siis saab? Siis vajab ja kasutab Jeesus meid, et meie kaudu kutsuda teisi inimesi usule, igavese ning lõpmatuse ligi: Jumala tundmisele. Siis ta tahab meie kaudu tõendada tänasele põlvkonnale, et ta on ülestõusnud Issand, kes elab ja valitseb.
Issanda kirik on algusaegadest peale kasutanud kogu olemasolevat materjali ehk ressurssi, et õpetada inimesi lugu pidama ja harda usaldusega suhtuma Imetegijasse, kes praegu välju ja aasapealseid võõpab. Ususeemne külv ei lakka. Seeme poetub ikka sinna, kust ta arvatakse välja tuulutatud olevat. Ja ususeemne külvi mõte ei ole usk iseenesest, vaid Issanda usu hoidmise mõte ja soov on üksikisiku hinge päästmine kaduvusse langemisest, päästmine igaviku jaoks. Jumal tahab, et inimene saaks jäävaks osaks selles uuestipuhkemises, millesse puhkeb kogu loodu praeguses tärkavas kevades.
Ants Tooming (1965) on EELK Tartu Peetri koguduse õpetaja.
