Milline on kiriku ning teoloogia olukord 21. sajandi alguses? Millised on aga tulevikuperspektiivid? Kas kirik peaks muganduma ehk olema nii-öelda konformistlik? Või oleks kirikul hoopiski võita lindpriiusest? Käesoleva kirjutise eesmärgiks on luua teatav pilt sellest, milline on kiriku ja teoloogia olukord praegu ning kuhu nimetatud nähtused edasi peaksid arenema, arvestades konformismi ning lindpriiuse positsioone. Sealjuures on arvamusloo rõhuasetus selline, et maailma vaadeldakse perspektiivist, mis eeldab seda, et inimesed muutuvad üksteisega aina tihedamalt seotuks ja globaalsema majanduse ning sotsiaalse interaktsiooni tõttu tihenevad vastavalt ka vastastikused sõltuvussuhted. Kaasnevana teiseneb ka käsitlus sellest, kuidas teist nähakse ning see nõuab ka vastavat lähenemist tõe paradigmale. Avaramad horisondid välistavad totalitariseeriva tõekäsitluse, seega peame me markeerima nii kiriku kui ka teoloogia positsiooni maailmas, mis nõuab suuremat solidaarsust.
Kõige esmasena on meil tähtis teadvustada seda, et tänapäeva suhteliselt sekulariseerunud maailm on endaga kaasa toonud ka fundamentalismi jõulisema esinemise. Selline mitterelativistlik-eksklusiivne lähenemine, mida fundamentalism endast kujutab, ei saa kuidagi olla kiriku jätkusuutlikkuse seisukohalt tervitatav. Tegemist on perspektiiviga, mis kõnetab teisi religioosseid perspektiive monoloogi pidades ning on igasugusele dialoogile suletud – sealjuures näeb ta oma tõemisjoni perspektiivist teisi maailmavaateid kui kõigest kuulutuse objekte (Thomas-Andreas Põder, Solidaarne tolerantsus: religioonide ja maailmavaadete vahelise dialoogi tõhustamise tingimustest. – Reformatsioon 500. Koost. R. Tasmuth, A. Burghardt, T.–A. Põder. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2017, 198–201). Siinkohal võime vaadelda taolist fundamentalistlikku lähenemist kui totalitariseeriva simulaakrumi konstrueerimist. Mitterelativistlik-eksklusiivne lähenemine ehitab oma tõe üles teatavale vastandumisele, olles vaenlaseks universalismile. Lisaks saame käesolevas tekstis aeg-ajalt tuua sisse ka tõe käsitlust täiendava perspektiivi: Alain Badiou’ (s. 1937) käsitluse tõest[i], täpsemalt selle, millisena nimetatud filosoof näeb olukorda, kus inimesed hakkavad nii-öelda tõde kuritarvitama. Kui tõde saab olevaks tühjusest sündmuse initsiatiivil, siis simulaakrumi puhul eelneb sündmusele teatav partikulaarne täius (Alain Badiou, Eetika. Essee kurjuse mõistmisest, Tartu: EYS Veljesto, 2017, 98). Fundamentalistid elavadki vastandumiste maailmas, kus nende „tõeprotsessi“ kannustab teatav essentsiaalne mõtlemine.
Tänapäeva muutuvas maailmas, kus inimesed on omavahel tihedamas sõltuvussuhtes ning seetõttu ei saa üksteisele jäigalt vastanduda, on palju produktiivsem lähtekoht mitterelativistlik- inklusiivne. Kirik ja teoloogia peaksid oma rindejoone muu maailmaga suhestudes konstrueerima sellest perspektiivist lähtudes. Selle puhul on tegemist igati eluterve lähenemisega, mis taotleb seda, et tunnistatakse kõikvõimalikke erinevaid religioosseid (aga ka sekulaarseid) seisukohti, mille praktilis-elulisi väljendusi on tarvis ka teistega jagada – sealjuures ei olda pelglikud selle suhtes, et dialoog võib kaasa tuua identiteedi teatava transformatsiooni (T.-A. Põder, Solidaarne tolerantsus, 198).
Taoline mitterelativistlik-inklusiivne maailmavaade on vundamendiks tänapäeva kirjus maailmapildis äärmiselt tähtsale hoiakule. Selleks on tolerantsus, kuid mitte ükskõikne tolerantsus. Teoloog Thomas-Andreas Põder (s. 1976) nimetab taolist mitterelativistlik-inklusiivset tolerantsust solidaarseks tolerantsuseks, sest see kätkeb oma olemuses tõdede pluraalsust ning võtab endale kohustuseks ka oma tõde teistega jagada (T.-A. Põder, Solidaarne tolerantsus, 200). Ka Badiou’ seisukoht on selline, et tõde kuulub hulkade-hulka – on kõigest üks mitmest võimalikust tühjuse kontsentratsioonist. Seega temagi tõe-eetikat võib teatavate mööndustega nimetada solidaarseks, kuid omab oma jäiga tõetruudusega arvestatavat militaristlikku olemust, sest tundub välistavat transformatsiooni võimaluse. Kristlikule kirikulegi on omane teatav sõjakus, eriti kui võtta kiriku lähtekohaks ideoloogilised perspektiivid, sest ideoloogia ning militaristlikkus tunduvad olevat lahutamatud. Samas me võimegi vaadelda kristlasi ka kui metafüüsilise Kristuse kuningriigi sõdalasi.
Miks ei tohiks siis kirik 21. sajandil olla mitte-metafüüsikaliselt sõjakas? Sõjakus eeldab teatavat jäikust – võitlusvalmina seismist oma arvamuse eest. Siinkohal võime nii kaugele minna ja öelda, et militaristlikkus on konformism, aga kirik – eelkõige reformatoorne luterlik kirik – ei tohi olla konformistlik, kui ta tahab ellu jääda: „Konformism ei ole kooskõlas luterliku pärandiga. Pigem toetab see pärand põhimõtet reformatio continua ehk vajadust kiriku elu ja missiooni pidevalt uuendada.“ (Kjell Nordstokke, Kirik ja avalik ruum. Luterlik tõlgendus. – Jumala armu poolt vabastatud. Toim. A. Burghardt. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2016, 42). Militaristlikkus on konformism sellepärast, et ta toetub jäikadele paika seatud imperatiividele. Konformismi eitav hoiak aga saab aru, et imperatiivid on pidevas teisenemise olekus. Seega kirik peaks leidma kuldse kesktee. Ta peab olema natuke sõjakas ehk konformistlik, sest vastasel juhul kaoksid ideoloogilised pidepunktid käest, ning samas ka anti-konformistlik ehk – lennukalt öeldes – lindpriilik, võttes omaks pideva muutuste protsessi ning olemist jätkuvas süsteemi murdmises. Seda muidugi kõikide ligimeste heaolu nimel. Olles militaristlikud, kuvatakse endast välja oma Jumalas elatud elu põhimõtteid ning mõõduka lindpriiusega ollakse pidevas liikumises, mida võib nimetada transformatsiooniks, mis kaasneb dialoogivõimelisusega. Tänapäeva sekulariseeruvas maailmas on kristlaseks olek nii või naa natuke lindpriiliku taotlusega identiteedipüüe.
Paradoksaalsel kombel on selline kristlik lindpriius demokraatlike väärtuste edasikandja Lääne ühiskonnas. Kuigi kristlased ei soovi üleüldisesse sekulaarsesse massi sisse sulanduda oma identiteedi kaotamise hinnaga, siis nad sellegipoolest seisavad selle eest, et sellel nii-öelda massil oleks võimalus oma eneseväärikusele. Võimegi öelda, et kristlik, eelkõike luterlik kultuur, on Läänemaailmas seisnud nelja aspekti eest: 1) kõiki inimesi tuleb austada ning nende eneseväärikust tuleb tunnustada; 2) poliitilistele protsessidele on esitatud vabaduse ning võrdsuse nõue; 3) kõikide inimeste ekslikkusega tuleb arvestada; 4) sotsiaalse õigluse eest tuleb seista. (Johann-Christian Põder, Vabastatud inimene ja vaba riik. – Reformatsioon 500. Koost. R. Tasmuth, A. Burghardt, T.-A. Põder. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2017, 124–125). Sealjuures peame endale teadvustama, et demokraatia aluseks on solidaarne tolerantsus, kus kõigil inimestel on õigus oma identiteedile ning selle kuulutamisele – eeldades dialoogivalmidust. Sellise hoiaku juurutamine peab olema nii-öelda kristlike lindpriide Jumalast tulenevaks kohustuseks.
Kuid demokraatlikke väärtusi ning solidaarset tolerantsust võib ekslikult segamini ajada egalitarismiga. Nende nähtuste vahele ei tohiks võrdusmärki asetada. Kuigi egalitarism seisab oma essentsis õige asja eest – inimeste võrdne kohtlemine –, siis tänapäeva Läänemaailmas justkui kuritarvitatakse seda ning erinevaid hääli üritatakse võrdsuse ettekäändel summutada. Demokraatlik protsess on aga kõikide inimeste eneseväärikusega arvestamine; ka nende, kelle maailmavaated või ideed ei ole kõigile meeldivad. Solidaarne tolerantsus on põhimõtteliselt sama. Kuid egalitarismi kuritarvitades üritatakse inimesi suukorvistada ning ühtlaseks massiks segada, sest keegi ju ei ole millegi poolest eriline. Õige egalitarism laseb aga inimestel õitseda ning Jumalat teenida vastavalt oma annetele ning võimekusele. Sealjuures on inimene küll Jumala ees oma ligimesega võrreldes nii absoluutselt kui ka – et seda võrdsust eriti rõhutada – totaalselt võrdne. Egalitarismi kuritarvitades tekib aga oht, et Jumala teenimine on takistatud. Kuna meil kõigil on erinevad anded, millega me saame Jumalat teenida erineva intensiivsusega, siis kõigi negatiivne võrdsustamine tähendaks seda, et need, kes oma andeid intensiivsemalt rakendavad, teevad Jumala ees pattu. Kuid luterlik käsitlus vabadusest, mis on inimesele Jumala poolt kingitud, on radikaalne (J.-C. Põder, Vabastatud inimene ja vaba riik, 121), seega radikaalsus elimineerib sellest diskursusest egalitaarsuse väärkasutuse. Sellisel juhul kiriku eesmärk ei tohiks olla nüüd ja ka tulevikus totalitaliseeriva võrdsuse müümine[ii] (selle eest hoolitseb marksism), vaid inimeste innustamine radikaalsemale vabaduse kasutamisele nii ligimese kui ka Jumala teenimiseks vastavalt oma võimetele. Kõigi võimed aga ei ole samasugused. Seega, tehes väga julge hüppe, võime paradoksaalselt näha egalitarismi väärkasutusel simulaakrumi ohtu, kus toimub fundamentaalne vastandumine: absoluutne võrdsus vs intensiivsem Jumala/ligimese teenimine! Egalitarismi negatiivse perspektiivi puhul peaksid inimesed oma tõe mugandama võrdsuse eesmärgil, kuid konformismist me juba rääkisime sellest perspektiivist, et see ei ole väga luterlik.
Seega tänapäeval käib mööda Läänemaailma ringi üks tont, mis varitseb ka kirikut. See tont on just seesama egalitarism, mis on põhimõtteliselt ideoloogiline kategooria ja seega on ta haavatav väärkasutusele. Kuid kirik peaks nii tänapäeval kui ka tulevikus hoiduma ideoloogilistest üldistustest nii palju kui võimalik. Lõpuni see siiski ei ole teostatav. Luterliku maailmavaate veendumuseks võib pidada seda, et kirik on tervendaja, mis ei täida tühimikku, kuid peab esile kutsuma transformatsiooni, sealjuures hüljates nii vasakpoolsuse kui ka parempoolsuse, aga ka nii konservatiivsuse kui ka liberalismi paradigmad, vaid kirik peab toetuma evangeeliumile, mis kutsub solidaarsusele teisega (Luterliku Osaduse enesemõistmine. Uurimusdokument. – Reformatsioon 500. Koost. R. Tasmuth, A. Burghardt, T.-A. Põder. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2017, 278). Võttes omaks poliitilis-ideoloogilisi suundumusi, tegeleks kirik konformismiga. Aga kristlased peavad mässama. Nad peavad rakendama oma radikaalset vabadust selleks, et kuulutada, et Jumal on kõikide inimestega solidaarne – seda olenemata maisest võrdsusaspektist. Tõeline kristlik lindprii on läbi elanud transformatsioonilise sündmuse, mis on vabastav Jeesus-sündmus või ka lunastus-sündmus. Transformatsiooniline subjektsust loov tõde muudab inimese enamaks kui loendatavaks võrdsete jadas. Individuaalsus annab väärikuse ning lahutab võrdsuse soolakõrbest ehk simulaakrumist.
Solidaarsusel on aga üks eelis egalitarismi ees. Vaatleme sellega seoses ühte lõiku Luterliku Maailmaliidu uurimusdokumendist „Luterliku osaduse enesemõistmine“: „Kuna me teostame vabadust igaüks oma kontekstis, on lahkarvamuste tekkimine vältimatu. Olles üksteise suhtes kannatlikud ja austades nii teiste kui ka iseenda vabadust, mõistame, et meil on võimalik seda erinevust taluda, kui me loome üksteisega suhte alandliku teenimise vaimus. [—] Teist austades tunnistame, et vabaduse tõttu on igaühel meist õigus erinevale arvamusele. Me oleme kannatlikud teiste õiguse suhtes teisti mõelda ja elada, isegi kui me ei tunne nende käitumises ära iseenda veendumusi. See ei ole ükskõiksus, vaid raske valik: see on raske, kuna oma veendumusi unustamata teiste teistsuguste hoiakute valimise vabaduse tunnustamine põhjustab meile kannatusi. Teisi austada ja nende suhtes kannatlikud olla suudavad üksnes need, kelle veendumused on tugevad. Osadus peab uurima eluterveid võimalusi, kuidas üksteist vastastikku korrigeerida, veenda ja julgustada.“ (Luterliku Osaduse enesemõistmine. Uurimusdokument, 280) Solidaarsus põhineb austusel. Seega kiriku eesmärk tänapäeval on austada erinevaid perspektiive. Ka konfessioonide siseselt. Moodne kirik tajub erinevust, aga ta ei karda seda. Ta saab erinevusest aru. Radikaalne vabadus annab oma teostamiseks erinevad võimalused. Solidaarsus tähendab seda, et sinu enda veendumused on piisavalt tugevad, et sa ei karda konkureerivaid ehk erinevaid perspektiive. Egalitarismi puhul on aga oht välistada igasugused konkureerivad perspektiivid, siis ei ole enam vaja kedagi austada ega taluda. See võib kaasa tuua perspektiivide pluraalsuse surma, mis on rohkem kooskõlas, kuid mitte võrdeline, käesoleva kirjatöö alguses tutvustatud mitterelativistlik-eksklusiivse lähenemisega – kõik on võrdsustamise objektid.
Totaalne võrdsus ja mitmekesisus ei ole kooskõlas ka juhul kui me räägime teoloogiast kui distsipliinist. Luterliku kiriku seisukoht on, et Piibel on asjade seisu esmane autoriteet, kuid see on avatud mitmehäälsele tõlgendusvõimalusele, kuhu on positiivselt sisse kodeeritud lahkarvamuste esinemine (Luterliku Osaduse enesemõistmine. Uurimusdokument, 279). Ka Piibli mitmeti tõlgendatavus teoloogilisest perspektiivist on tähtis aspekt, mida arvestada mitterelatiivse-inklusiivsuse juures. Teoloogiagi peab arvestama sellega, et nii subjektide kui ka institutsiooniliste kirikute omanäolised ning unikaalsed tõlgendused on nende Jumalas elatava elu poolt eeldatavasti toetatud ning selles väljenduvad. Seega teoloogiline mitmekesisus on kõnealuse distsipliini tulevik. Erinevad teoloogilised suundumused ei peaks oma nišši kapselduma (ehk siis muganduma), vaid olema pidevas dialoogilises mõttevahetuses teiste perspektiividega. See aitab kinnistada ning tugevdada oma argumente, luues neile välispidise perspektiivi. Samas lubab see mõtetel teiseneda elujõulisemateks hübriidideks. Ka teoloogilise mõtlemise juures ei saa me rääkida egalitaarsest võrdsusest, sest see tühistaks iga perspektiivi tõsiseltvõetavuse. Nagu inimesedki moodustavad kompetentsi järgi hierarhilise telje, nii teevad seda ka teooriad ning hüpoteesid vastavalt oma argumenteerituse elujõulisusele.
Kas võime siis kaasaegse teoloogia (aga seal juures ka kiriku) üheks suurimaks vaenlaseks pidada traditsionalistlikku ühekülgsust, mis välistab usu kaasajastamise? Põhimõtteliselt on vastus jaatav: „Ei uuenduslikkus ega alalhoidlikkus anna iseenesest tagatist, et kirik ja teoloogia on oma kõrgele kutsumusele truud. Mõneti lihtsam on ehk tajuda usumõistmise tänapäevastamisega seotud ohtusid ja seetõttu toonitada usu traditsioonilisust, ent ometi on usu tänapäevastamine vältimatu. Usku tuleb ju elada ja mõtelda usuna, mis saab ka praegu – evangeeliumist lähtuvalt – üha uuesti alguse ning vallandab uutmoodi – evangeelse – suhestumise kõigi ja kõigega. Usu ja kiriku traditsioonilisuse ühekülgse (nende muutuvust ja uuenduslikkust eirava) rõhutamisega on tõsine oht muutuda pärimuse reetjaks ja kaotada usu identiteet.“ (Thomas-Andreas Põder, Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2018, 488). Seega kirik ei tohiks rõhutada ühekülgset traditsioonilisust. Sealjuures peab kirik olema katalüsaatoriks. Tõdede katalüsaatoriks, sest kui kirik absolutiseerib enda tõde, siis ta konstrueerib simulaakrumi ning sooritab sealjuures reetmise. Tuleb olla evangeeliumi sündmuskohasusele truu. See on aspekt, mis kannustab kristlikke nii-öelda lindpriisid lõhkuma konformismi ahelaid. Absolutiseeriv traditsioonilisus ning totalitariseeriv egalitarism on konformismid, mis ohustavad kaasaegset kirikut ning teoloogiat enim, kuid dialoog päästab mõlemad eelmainitud pahede käest.
Kokkuvõtteks võib öelda seda, et kiriku ja teoloogia olukord ei ole tänapäevases maailmas lootusetu. Vastupidi, arvestades sekulariseeruva Läänemaailma palet, siis dialoogivõimeline outlaw-kristlus oleks hea värskendav tuul selles keskkonnas. Kuna kristlane on tänu evangeelsele sõnumile pidevas transformatsioonis, sest Jumalat suudame me alati rohkem teenida, siis võime rääkida sellest, et kristlik subjekt ei ole staatiline. Kristlik subjekt on dünaamiline. Kui kristlik subjekt on dünaamiline, siis on seda ka kristlik kirik. Dünaamilisus eeldabki dialoogivõimelisust ning valmisolekut transformatsiooniks. Kristlik lindprii peab elama oma usku (ning teatud mööndustega kirikut ehk ideoloogiat) päevast päeva. Ainult enesekindel ning tugeva leegiga elu on see, mis muudab inimese sallivaks ning tolerantseks ka teistsuguste perspektiivide suhtes. Seega teoloogia ning kirik sõltuvad tänapäeval sellest, milline on kristliku subjekti hoiak. See omakorda on peegeldus sellest, kui võimekas on kristlik sõnum indutseerima hariduslikust aspektist kristlikku isemõtlemist. Kristliku kiriku tänapäev ja tulevik sõltub lindpriidest.
[i] Badiou’ seisukoht on, et tõde on sündmusest tulenev. Enne sündmust, mis indutseerib tõeprotsessi, ei ole olemas subjekti, kes manatakse eksistentsi tänu tõetruuduse praktiseerimisele. (vt Alain Badiou, Eetika. Essee kurjuse mõistmisest, Tartu: EYS Veljesto, 2017).
[ii] Nagu ei tohiks kiriku eesmärgiks olla ka lunastuse ega ka Jumala „müümine“. Kirik ei tohi lubada, et ta täidab mingit tühimikku. (vt Peter Rollins, The Idolatry of God, London: Hodder & Stoughton, 2013) Samamoodi ei tohi ta üritada täita tühimikku absoluutse võrdsuse kuulutamisega.
Arvamuslugu põhineb esseel, mis on kirjutatud EELK Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo õppekava aine „Kirik ja kristlus 21. sajandi algul“ raames.
Sander-Ingemar Kasak (1990), MA eesti kirjanduses (Tartu Ülikool), EELK Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo magistrant, EELK liige.
