„Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma. Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões. Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud. Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.“ (Jh 17:18–23)
Tekst pärineb Jeesuse ülempreesterlikust palvest, mis lõpetab Johannese evangeeliumis tervelt nelja peatükki hõlmava pikema tervikosa (14–17), mida tuntakse Jeesuse lahkumiskõnedena. Evangelist on selle asetanud Jeesuse maise elu kõige dramaatilisemasse hetke, kui ta oli just pidanud koos jüngritega viimast paasasöömaaega (13:1–4), pesnud osaduse ja teenimise märgina nende jalad (13:5–20), viidanud äraandjale (13:21–30) ning andnud neile uue käsusõna, et nad armastaksid üksteist (13:31–35).
Erinevalt sünoptikutest võtab aga Johannes just siin üllatavalt aja maha ning laseb Jeesusel anda omadele veel viimase juhise ja õpetuse ajaks, mil teda ennast füüsiliselt nende keskel enam ei ole. Jeesuse viimase jutluse (Jh 14–16) oma jüngritele lõpetab tervet 17. peatükki hõlmav palve, milles Jeesus võtab kokku oma preesterliku teenimise ülesande, mis ei lõpe tema lahkumisega, vaid jätkub ka tulevikus ning jõuab tema ära minnes hoopis uuele tasandile.
Ülempreesterlikku palvet on peetud Jeesuse vaimseks testamendiks nii oma jüngritele kui ka tulevasele ristikogudusele tervikuna. Selles palub Jeesus iseenda, oma jüngrite, aga ka kõigi nende pärast, kes jüngrite kuulutus- ja teenimistöö tulemusena usklikuks saavad.
Endale palub Jeesus, et nüüd, kui tund on tulnud, kirgastaks Isa oma Poega, nii nagu Poeg oli maa peal olles kirgastanud Isa. Jüngritele, kelle Jumal Isa talle oli andnud, pärandab Jeesus ära minnes jumaliku tõe kogu selle täiuses. Jüngrid saavad nelipühal loodava koguduse sammasteks ja alustaladeks uue, vaimuliku Iisraelina alles pärast seda, kui nad on ära tundnud, et nende õpetaja oli Jumalast saadetud ja Jumal ise.
Oma jüngrite näol jätab Jeesus endast maha uue usklike ühiskonna, mida kujundavad Jeesuse õpetus ja eeskuju. Sellest maa peal teoks saavast uuest Jumala riigist peab ka läbi kõige pimedamate ajastute ja süngemate aegade kiirgama Jumala auhiilgus.
Jeesuse lahkudes ei saa jüngrid sugugi jääda nautima eesõigust, et nad juba kuuluvad uude ühiskonda, mis on küll maailma suhtes contra, kuid mille üle jumalatul ning uskmatul maailmal ei ole enam meelevalda. Hoopis vastupidi. Nii nagu Jumal läkitas oma Poja patu poolt rikutud maailma selleks, et seda Jeesuse elu ja vere hinnaga päästa, läkitab Jeesus nüüd nemadki maailma. Kuid selleks, et tema omad jääksid maailmas püsima ning ei hajuks ega lahustuks selles, pühitseb Jeesus nad tões.
Mida see reaalselt meie jaoks tähendab? Seda, et kogu kiriku ning ka iga üksiku kristlase ülesanne ja lausa väljakutse on selles valede ja pooltõdede maailmas püsida Jeesuse poolt pühitsetud tões. See tähendab alalist olemist tõe poolel ja julgust tunnistada tõde. Ka siis, kui see on maailma silmis ebapopulaarne ning vahel isegi ebatervislik ja eluohtlik.
Milles see tõde seisneb? Ka sellele annab Jeesus oma ülempreesterlikus palves selge vastuse. Jüngritest alguse saanud kristliku koguduse ülesanne on maailmale edasi anda Jumalalt saadud ilmutus ning peegeldada Jeesuse ristil nähtavaks saanud ennastohverdavat armastust.
Seda aga ei suuda keegi ainult omast tahtest ja jõust. Selle teostumise nimel ongi Jeesus tõotanud palvetada meie kõigi, sealhulgas ka Sinu ja minu eest. Minu jaoks on ülempreesterliku palve, Jeesuse vaimse testamendi olulisim sõnum just selles, et ta on tõotanud palvetada ka minu eest ja minu pärast. Jeesuse sõnades: „Ma ei palu üksnes nende (oma jüngrite), vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma“ (17:20), väljendub usk ja veendumus, et ülestõusnud ning taevasse ülendatud Jeesus palvetab jätkuvalt oma koguduse eest. See aga ongi viimselt kristliku kiriku olemasolu ja püsimise garantiiks maailmas.
Mis siis on Jeesuse palve eesmärk, mida ta meie pärast palvetab? Kindlasti mitte see, et meil elus kõik korda läheks ja käsi hästi käiks. Seda tohime meie paluda. Jeesus palub just selle pärast, et me kõik oleksime üks. „Nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis“ (17:21). Selle kirkuse, mille Jumal Isa andis oma Pojale üksolemise märgina, annab Jeesus omakorda edasi oma kogudusele kahel põhjusel:
1) et me erinevate inimestena ja isiksustena oleksime üks Jumala rahvas, kes on ühe Vaimuga täidetud ja sama vaimuliku roaga toidetud;
2) et me oleksime üks nii Jumala kui ka Kristusega.
See üksolemine, millest Jeesus ülempreesterlikus palves nii põhjalikult räägib, on aga üleloomulik. Täpselt samuti, nagu on seda kristlikku ühtsust sünnitav armastuski. Need ei lähtu meist, vaid Jumalast ja Kristusest. Olgem sellele kingitusele eriliselt avatud just praegusel ülestõusmise rõõmuajal. Ja ärgem unustagem, et alles ristiinimeste ennastohverdavat armastust ja omavahelist kristlikku ühtsust nähes hakkab lõpuks ka jumalatu maailm nägema Jumalat. Aamen.
Mihkel Kukk (1957) on EELK Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja.
