„Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.“ Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad; sest veel ei olnud Vaimu, kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud.“ (Jh 7:37-39).
Tänases Johannese evangeeliumis teeb Jeesus kahekordse kutse. Esmalt kutsub ta janu kustutama: kellel on janu, see tulgu ja joogu. Seejärel teine kutse: kes usub minusse, sellest voolavad elava vee jõed. See on sügav ja ennast mitte kergesti kätte andev vaimulik tekst, mille sisu mõistmiseks on vaja süüvimist, sisseelamist ja aega. Viimane, mida Jeesus soovitas enne Taevasse võtmist Isa väe varal, oli oodata ja palvetada, kuni ehitakse väega kõrgelt.
Ja seda nad tegid. Apostlite tegude 1. peatükk toob igaühe ära nimeliselt: „Ja kui nad linna tulid, läksid nad ülemisse tuppa, kus neil oli tavaks viibida: Peetrus ja Johannes ja Jaakobus ja Andreas ja Filippus ja Toomas, Bartolomeus ja Matteus, Jaakobus, Alfeuse poeg, ja seloot Siimon ja Juudas, Jaakobuse poeg. Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega.“ (Ap 1:13-14).
Selle loo taustal hakkab Jeesuse kahekordne kutse, mida Johannes oma evangeeliumis jutustab, erilise sügavusega lahti hargnema. Rõhuasetus on selge: tulge Jeesuse juurde ja jooge. Armulaual ütleb Jeesus ise: võta ja söö!
Vee joomine on kauge kaja juba loomislugudest, kus juba aegade alguses hõljus Vaim vete kohal ja vee jõul ta hoiab ja toidab kõike elavat. Kõrberännakul kaljust vee saamine ja kui Jeesus ütles Samaaria naisele: „Kui sa teaksid Jumala andi ka, kes sinule ütleb: anna meile juua! Siis sa paluksid teda ja ta annaks sinule elavat vett.“ Jüngrite silmad avanevad ja nad hakkavad üha enam mõistma Jeesuse sõnu, Johannese jutustus kannab selle meieni.
Tänase päeva tekstis annab Johannes sõnadega edasi ime, mida Jeesuse jüngrid omal ajal vaevalt oskasid mõista. Alles ülestõusmise sündmuses ja ilmumisajal hakkasid nad mõistma Jeesuse kuulutuse kõikehaaravust. Kristuse juures on leida palju, palju enamat, kui me inimestena näha oskame. Me oleme kui lapsed, kes kuulavad vanemate jutust ära vaid selle osa, millest nad aru saavad ja muu jäetakse lihtsalt kõrvale kui mõistmatu ja imelik. Kes meist poleks kunagi küsinud küsimust elu mõttest või „miks ma olen just siia ja praegu sündinud?“
Meil on alatine vajadus mõtestada end ümbritsevat maailma ja elada sihipäraselt seatud päevade jadas. Otsida tähendust ja seada eesmärke, olgu rutiinis või vahelduses, annab mõtte meie kätte usaldatud ajale. Kui oleme selle leidnud, tunneme ennast õnnelikena. Õigupoolest ei ihkagi me muud kui leida üles see lühike, kolmetäheline sõna – õnn.
Enamuse oma ajast me täidame muretsemisega, sest nõnda nagu õnngi võib peituda tuhandeis pisiasjades, murega on samasugused lood. Muretsemine annaks justkui tähenduse muidu tühjalt seisvale ajale, ka siis kui mõistame, et sellest ei sõltu tegelikult miski. Olen mõelnud, et muretsemine on ehk unistamise teine külg või pahupool, ilma üheta pole teist. Isegi kui teame, et päevade pikkused on ikka ühesugused ja kord need lõpevad meie jaoks, on ometi meis sama kaljukindel veendumus, et miski on püsiv, jääv, surematu.
Juba Lääne-Hani keiser saatis pärast aastal 218 eKr edukalt üle elatud kolmandat atentaadikatset ekspeditsiooni Idamerre, et otsida surematust. Sajad alkeemikud lootsid leida ainet, mis muudab kõik kullaks. Eurooplastegi vajadused pole olnud suurt teistsugused. Valgustusaegsele lipukirjale inimesest kui asjast saab tänapäevases ühiskonnas ja reklaamimajanduse ajastul anda tõeliselt uue sisu. Kõik meid ümbritsev on alati varmalt „aitamas“, et aidata meil leida mõtet ja sisu me päevadele ning vajaduse korral kinkida meile ikka ja jälle uus identiteet või teha meid lausa uueks inimeseks.
Taevaminemise pühast alates ja Püha Vaimu ootuse ajas saab üha enam ja enam selgeks Jeesuse tegelik ülesanne ja tema sõnade sisu. See on tõotus: „Kui keegi mind armastab, küll ta peab minu sõna ja mu Isa armastab teda ja me tuleme tema juurde.“ Seepärast saabki Jeesuse kuulutust kokku võtta sõnadega: „Otsige esiti Jumala Riiki, otsige asju, mis on üleval!“
Sõna armastus tunnevad kõik, seda saab kasutada nii laialt, et armastada saab tänapäeval kõike. Seda konkreetselt sõnastada on niisama tulutu, kui öelda, mis värvi ta on või kus ta asub. Kuid oma miljonites erivormides tunneme ta alati ära, kui kokku puutume, sest ta liigutab midagi meie hinges, meie südames.
Jeesus ütleb: „Armasta Issandat kogu oma südamega, kogu oma hingega, kogu oma jõuga, kogu oma aruga.“ Seda üleskutset saab kõige paremini kokku võtta sõnadega inimese identiteet, inimese olemus. Ehk ongi tänapäeva üheks suuremaks mureks, et me ei tea enam, kes me oleme. Enam pole taani printsi Hamleti küsimust: „Olla või mitte olla?“ On vaid: „Kes olla, miks olla, kellega olla?“
Ema Theresa on öelnud: „Vaesed peavad teadma, et neid armastakse, see on kõikide õigus.“ Nõnda annab ka Kristus teada meie õiguse ‒ läbi meie armastuse saadab Jeesus Lohutaja, kes õpetab meid. Võiks öelda, et tänase päevaga valmistatakse meid ette nö teiseks jõuluks, kus Jumal ei sünni mitte maailma, vaid inimesesse. Kristuse lunastuse teravik ei ole suunatud lihtsalt ümmarguse maailma poole vaid sinusse ja minusse.
„Te tunnete Tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees!“ Armulauas toimub see ime läbi sõna ‒ nähtaval moel leivas ja karikas ning sõnalisel moel palves.
Üks lugu räägib ühest vanast memmest, kes palus igal õhtul Jumalat: „Jumal, luba mul homme ärgata taevas,“ aga igal hommikul ärkas ta oma kodus, oma sängis. See tegi teda kurvaks, kuni ta ühel õhtul palus: „Jumal, luba, et uuel hommikul võiksin kogeda taevast siin oma kodus.“ Ja see sündiski ‒ iga tema hommikut täitis taevas, millest jagus terveks päevaks.
„Veel pisut aega ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete, sest mina elan ja ka teie peate elama.“
Siia ongi peidetud Jeesuse rõõmusõnumi ime tähendus. Nähtav ja nähtamatu, surelik ja igavene, maine ja jumalik – läbi selle saab iga inimene Jumalas oma elule, tunnetele, kannatusele, armastusele, tööle, kõigele koha ja tähenduse. Sest Mina elan ja teie peate ka elama. Meie olemasolu ongi üksnes võrreldav vaid suhtes Jumalaga. Peale Kristuse ülestõusmist ja võitu surma üle polegi kohta, mis poleks Jumala juures, polegi elu, mis poleks igavene elu.
Paluda Jumalat, ning vastu võtta Trööstijat Vaimu ongi oskus tabada elu ainulaadsust Elu Sõnas ja et meil oleks jõudu lahti ütelda kurjast ja valest ja lõhestajast. Ehk ongi meie käest palutud ohver vaid see, et teeksime endas, oma armastuses ruumi, mis laseks tunda Jumalat. Egiptuses elanud pühak Makarios on 4. saj öelnud kord nii: „Jumala Riik on sinu sees, ühes salajases kohas su südames. Seal on Jumal ja Jumala riik, apostlid ja vaimne valgus ning õhk, mida sa seal hingad, on Püha Vaim.“
Aamen.
Arho Tuhkru (1974) on EELK Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja ja Tallinna praostkonna abipraost.
