„Kui siis Johannes vangihoones kuulis Kristuse tegudest, saatis ta oma jüngreid temalt küsima: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?“ Ja Jeesus vastas neile: „Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!““ (Mt 11:2-6)
Süüdates kolmandat advendiküünalt astume ootuseaja viimasesse nädalasse. Jõulupühad on ukse ees. Paljudele meist tähendab see viimase hetke kiirustamist ja tõdemust, et kõike ei jõua. Lühike advendiaeg soosib tegema tarku valikuid, et jõulurahu ja rõõm võiksid leida tee südamesse. Millestki loobumine ei pruugi olla viga, see võib teravdada fookust ja aidata näha jõulude sisulist külge.
Kolmanda Advendi keskseks tegelaseks on Ristija Johannes, suur prohvet ja suur loobuja, kelle elu oli jäägitu pühendumine ühele kutsumusele: valmistada teed peatselt saabuvale Messiale. Ajaks, mil Johannes kuulutama hakkas, ei olnud Iisraeli rahvas juba aastasadu kuulnud elava prohveti häält.
Ristija Johannese esile astumine äratas tähelepanu, temas nähti aja märki, teda tuldi kuulama lähedalt ja kaugelt. Ajad olid rahutud ja inimeste ootused kõrged, vaatamata sellele ei saanud Johannesest tollaste poliitjõudude hääletoru ega ka rahva mässule ässitajat. Ta jäi lõpuni ausaks jumalameheks, kelle meeleparandusele kutsuv sõnum oli kõike muud kui kõrvu paitav. Johannes ei teinud vahet ka isikutel, oma osa said nii vähemad kui vägevamad. Just viimane talle lõpuks saatuslikuks saigi.
Johannese vanglast läkitatud küsimus Jeesusele: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?“, on mõneti üllatuslik. Seda võib tõlgendada kui kahtluste tulekut prohveti hinge, kus püsis ehk veel mälestus Jeesuse avaliku tegevuse algusest, meeleparandusristimisest Jordanil, mille motiive Johannes ehk päris lõpuni ei hoomanud.
Johannese sõnumit võib mõista ka kui kõiges jäägitult Jumala tahet otsiva inimese küsimust. Prohvet ei soovinud toetuda vaid omaenese intuitsioonile, vaid otsis kõigele vastuseid Jumala läkitatult eneselt. Inimeste ootused ja palved ei pruugi Jumala vastustega kattuda. Jumala tahte ja teotsemisega seoses tuleb olla valmis üllatusteks ja muutusteks. Küllap oli Johannes selleks valmis, kui ta oma küsimuse teele saatis, nagu ta oli ka varem olnud valmis kuulama kõiges Jumala tahet.
Jeesus annab Johannesele vastuse prohvet Jesaja sõnadega. Temale omaselt teeb ta seda vabalt ja valikuliselt, jättes tsiteerimata prohveti tekstides leiduva Jumala kättemaksu kuulutuse ja keskendub üksnes rõõmusõnumile: „pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi“.
Sellega annab Jeesus märku, kes ta on ja milleks on teda läkitatud. Ta ei ole tulnud kohtumõistjaks vaid armutoojaks. Messia tuleku peamiseks märgiks on kaastunne ja halastus. Need, keda ta nimetab, pidanuks igas inimeses esile kutsuma piiritut kaastunnet, ometi suhtusid variserid seda liiki inimestesse halvustavalt kui põhjakihti, kes ei tunne seadust. Jeesuse kaastunne ja teenimine aga ei tundnud piire.
Jeesuse vastuses Ristija Johannesele ja selles, kuidas ta kohtas abivajajaid, peitub julgustav ja lootustandev evangeelium meile ja kogu maailmale. Tema sõnade ja tegude tõttu ei ole maailm kunagi enam endine. Kuhu iganes evangeelium jõuab või kostub, sinna ulatub ka sõnum: nõrgad, allasurutud, vaesed ja haiged on Kristuse vennad.
Kõik süütud kannatajad läbi aegade on tema alter ego – selle sama mehe teine mina, kes ilmub kord viimsel kohtupäeval maailmakõiksuse kuningana.
Kõike, mida tehakse vähematele, tehakse ka Kristusele, kõike, mis jäetakse tegemata abivajajale, jäetakse tegemata ka Kristusele (Mt 25:31-46). Jeesus õpetab, et armastus on ka nende armastamine, kellest kõige vähem hoolitakse. Vaimulikud kogemused ja õpetused on selle kõrval vaid kerge pinnavirvendus.
Just sellise Jeesuse ootus teeb Jõuludest tõelise pühadeaja, mis aitab meil märgata ja täita ligimese vajadusi. See õpetab meid leidma rõõmu andmisest, märkama kasvõi toidupanga logoga ostukäru kaubanduskeskuses, leidma pühade ajal aega tuttava vanainimese või haiglavoodis lamaja külastamiseks, loobuma pealetükkivast kurjusest ja otsima lepitust ligimesega.
Johannese küsimusest Jeesusele saab vormida siira ja ilusa jõulupalve: „Ära lase meil oodata kedagi teist! Lase just sellisel Jeesusel sündida meie südames!“
Aamen.
Tiina Janno (1963) on EELK Audru Püha Risti koguduse õpetaja.
