„…teid oma palvetes meenutades, et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel, valgustades teie südame silmi, et te teaksite, milline lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul. See sai tegevaks Kristuses, kui ta tema üles äratas surnuist ja pani istuma oma paremale käele taevas, kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul, ja ta alistas tema jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele, kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges.“ (Ef 1:16b-23).
Armsad õed ja vennad, aitäh, et te olete täna tulnud, et üheskoos jagada rõõmu tänasest päevast.
Täna on emadepäev, mis on rõõmu ja tänu jagamise ja vastuvõtmise päev, mis toob rõõmu nii jagajale kui vastuvõtjale. Kirikust on läbi aegade räägitud kui vaimulikust emast ja me saame üheskoos ka talle oma tänu anda. Nii nagu ema toidab last, hoolitseb tema eest, pakub turvatunnet oma rinna vastas, nii ka kirik kui vaimulik ema sünnitab uusi liikmeid ja kasvatab, toidab ning annab turvatunnet. Nii nagu ema armastusega oma lapsi julgustab astuma esimesi samme ja suunab last oma andeid kasutama, nii ka kiriku rüpes teeme esimesi samme, kasvame ning aja jooksul hakkab ilmsiks saama, milleks iga inimene, kes kogudusse tuleb, on Jumal poolt kutsutud. Nii nagu emadepäeval on kombeks emale lilli kinkida, ei tohiks me unustada oma vaimulikku ema. Ema jaoks on kõige olulisem, et tema lapsed teda ei unustaks, oleksid koos õnnelikud ning armastaksid üksteist.
Sel neljapäeval oli Kristuse taevaminemise püha. Nii nagu advendiaeg tähistab Kristuse maailma tulemise ootust, tähendab ilmumisaeg Kristuse ülestõusmisest kuni nelipühani ‒ kiriku sünnipäevani ‒ Kristuse antud lubaduse täitumise ootust, et ta läkitab Püha Vaimu maailma. Taevaminemise pühast nelipühani on 10 päeva. Jeesuse jüngrite jaoks tähendas see aeg erilist ootust. Kristus oli ära läinud Isa juurde ja nad ei saanud teda enam näha. Jäi alles kindel lootus, et asjad on nii, nagu Jeesus oli lubanud.
Johannese evangeeliumist lugesime Jeesuse palvet jüngrite eest ja kõikide eest, kes nende kuulutuse kaudu uskuma on hakanud. Ta palub, et nad kõik oleksid üks temaga ja Isaga. Ka kirjast efeslastele loetud kirjakoht on palve.
Veidi kirjast efeslastele üldiselt. Keel, mis on omane kirjale efeslastele, erineb palju apostel Pauluse omast. Kirjas puudub täielikult tervituste osa, mis autentsetel Pauluse kirjadel olemas on. Samuti puudub koguduse olukorra kirjeldamine ning vanemates käsikirjades Efesose nimi, mis viitab ringkirjale. Kasutatud on väljendeid, teoloogilisi motiive ja grammatilisi konstruktsioone, mis on omased Qumrani tekstidele, samuti esineb väljendeid, mida on kasutatud gnostilistes tekstides. Kirja kirjutamise aeg võib jääda u aasta 90 kanti. Tõenäoliselt on kiri kirjutatud Pauluse õpilaste poolt.
Apostel Paulus palvetab oma kirjades tihti nende eest, kellele ta kirjutab. Nt Rm 1:9 tänab ta Jumalat koguduse usu eest ja sellele järgneb eestpalve koguduse ja inimeste eest. Esikohal on alati tänupalve, siis eestpalve. Pauluse õpilased järgivad seda head traditsiooni. Palve ligimese eest väljendab armastust tema vastu, samas on palve alati suunatud Jumalale.
Kirjas efeslastele leiame mitmeid hümne, mille läbi kirja autor oma teoloogiat väljendab. Kirjal on liturgiline iseloom ning joonistub välja liturgiline skeem ‒ kiitus, tänupalve, eestpalve, Jumala ülistus. Kirja on teadlaste poolt peetud Efesoses kasutusel olnud ristimisliturgiaks või jutluseks kirja vormis või siis teoloogiliseks traktaadiks kirja vormis.
Tänupalve võidab lugejate tähelepanu, järgneb eestpalve.
Eestpalves palutakse tarkuse ja ilmutuse vaimu Jumala, Jeesuse Kristuse Isa äratundmisel. Jumal ilmutab end nähtavalt ajaloos ning selle tunnistajatest saavad selle ilmutuse kuulutajad. Kirjas esinev väljend „äratundmine“ (kreeka k. Epignosis) esineb nii Qumrani kui gnostilistes tekstides. Mõlema järgi on Jumal tema äratundmise allikas ja samal ajal äratundmise objekt. Jumala äratundmine pole siin mitte intellektuaalne, vaid seesmine, mis eeldab väga sügavat suhet kahe poole vahel. Jumala äratundmine vajab Jumala enda ilmutust, milles ta ennast inimesele avab.
Paulus ütleb 1Kr 2:10: „Aga meile on Jumal selle ilmutanud Vaimu kaudu, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused.“ Nii ka inimeste südamed! Palve jätkub valgustuse palumisega inimese sisemistele silmadele, et need avaneksid Jumala ilmutusele, et nad mõistaksid, milline lootus on tema kutsumises ning tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees.
Võime siinkohal rääkida niisugusest õpetusest nagu müstagoogia, mis on sissejuhatus Jumala saladusse, müsteeriumisse. Varakristlik kirik võttis üle vanadest müsteeriumikultustest, mis seostati ristimise sakramendi ja armulaua sakramendi saladuse õpetamisega. Roomakatoliku kiriku katehheesis tähendab müstagoogia siiani erilist sissejuhatust kristlikust usust kuni usulise kogemuse omandamiseni, kuigi selle tähendus usklikule saab alles aja jooksul selgeks. Müstagoog oli reeglina preester, kes juhatas usklikku läbi usulise kogemuse. Samuti on teoreetilis‒praktilisel õpetusel teel müstilise kogemuse juurde olnud koht Idakirikus, mis on meile kindlasti rikastav ja avastamist vääriv osa kristlikust pärandist.
Inspireerituna Augustinuse mõttekäigust sisemise ja välise kohta võib öelda:
‒ Silmadega me näeme, et asi on olemas, seesmiselt näeme, et see on hea.
‒ Silmadega näeme nähtavat, südame silmadega nähtamatut.
‒ Maiste meeltega tajume ajalikku, südamega igavikku.
Esmane koguduse ülesanne pole siiski mitte usulise kogemuse vahendamine, vaid evangeeliumi kuulutamine. Paulus ütleb Rm 1:16-17, et evangeelium on Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub.
Näiteks on igal inimesel tänapäeval garderoob, meie riietus väljendab mingit staatust, hoiakuid, positsiooni. Kui inimene hakkab uskuma ning saab ristitud, siis kogu tema elu muutub. Üks garderoob on mingil hetkel täiesti välja vahetatud teise vastu, teinekord on see muutus toimunud vaikselt ja märkamatult.
Lootus on inimese elus eluliselt vajalik, lootuse mõistes meie igapäevaelus on alati nii kindlus kui ebakindlus. Me teame, mille peale loodame, kuid ei tea, kas see ka kehtib. Loodame, et võidame loteriiga ning oleme selle mõttes ka juba ära paigutanud, kuid me ei tea, kas me võidame. Kristlikus lootuses on vastupidi ‒ kristlik lootus on Jumala sõnas, Jumala tõelisuses, on justkui ankur, mis hoiab meid kindlalt paigal, mis on küll inimsilmale nähtamatu, kuid saab mingil hetkel nähtavaks. See on tulevikuline mõõde lootuses. Tihti pole meile selge, kas me ikka ise teame, mis meile hea ja püha on ning kas me suudame seda hinnata.
Osadus kristlaste vahel, millest kirjas efeslastele räägitakse, meenutab rohkem kogukonda, vennaskonda, osaduskonda, usklike kogu, mida ei piiritlenud institutsioon, vaid ristitud olemine ning ühine usk. Efesose kogudusega olid liitunud nii juudid kui ka suuremal arvul paganaid, seepärast ütleb kirja autor, et kutsutud on kõik ‒ nii juudid kui paganad, et koos avastada neile antud pärandi rikkust.
Selleks ajaks olid kirikus kujunemas ametid, kuid kirikut kui institutsiooni veel ei olnud. Kristus on selle osaduskonna pea. Oleme harjunud mõtlema, et Kristus juhib kogudust. Kreeka mõttelaadi kohaselt on pea pigem lähtepunkt kogu keha jaoks. Oma ülestõusmise läbi on Kristus lähtepunkt uuele, lepitatud inimkonnale, mis on teekonnal oma küpsusele. Sellest peast voolab välja kogu vajalik ‒ erinevad anded, armastus, kõik mis tarvilik selle ihu ülesehitamiseks, ‒ kuid neid andeid tuleb kasutada armastusega ning koguduse ülesehitamiseks.
1Kr 12:12jj räägib apostel Paulus kogudusest kui Kristuse ihust ja usklikest kui selle ihu liikmeist, mis moodustavad ühtse toimiva organismi, mille läbi Kristus toimib. Kogudus on Kristusega orgaanilises, vahetus ühenduses. Kristus juhib üleilmset, kõikide aegade kogudust, samas muudab kogudus Kristuse siin maailmas nähtavaks ning seda kuni täieliku täitumuseni. Nii maised kui taevased väed ja võimud on allutatud Kristuse valitsusele, mida Jumal tema ülendamise läbi talle andis.
Tänapäeval oleme harjunud, et meil on kirik kui institutsioon, erinevad konfessioonid ning õpetused. Ühtsus paljususes iseloomustab ühte püha kristlikku kirikut, mis ühendab vaimsesse osadusse kõikide aegade kristlasi. Kiriku ajalugu on kiriku tekkimise, kasvu, lõhenemise ajalugu, mis järjest rohkem, läbi erinevate tasandite ja oikumeenilise liikumise taas suundub ühtsuse ja täitumuse suunas. Sealjuures keskendume mitte erinevustele, vaid sellele, mis meid ühendab, mis saab luua sildu selle ühtsuse poole. Neid sildu saab luua nii läbi oikumeeniliste vaidluste õpetuslikes küsimustes kõrgkiriklikul tasemel kui ka luues lihtsaid kontakte teiste usklikega, leides aega koos palvetamiseks, õppides tundma ning austades teistsuguseid tavasid kirikutes, üksteist ära kuulates ning miks mitte ka kallistades. Kui me kallistame teist inimest, ei näe me teda silmadega, vaid südamega.
Armas Jumal, läkita ka meile oma Püha Vaimu ja ava meie südame silmad, et meie sind ära tunneksime igas kaaslases ja koguduses ning et meie ees avaneks aina täielikumalt sinu pärandi rikkus.
Diakoniordinatsiooni jutlus on peetud 13. mail 2018.
Ülle Reimann on EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse diakon.
