„Me teame, et ükski, kes on sündinud Jumalast, ei tee pattu, sest Jumalast sünnitatu hoiab ennast ja kuri ei puuduta teda. Me teame, et meie oleme 
Jumalast ja et terve maailm on kurja käes. Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise. Ja meie oleme Tõelises, tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu.“ (1Jh 5:18:20).
Tuntud ameerika lauljal ja laulukirjutajal Bob Dylanil on lugu pealkirjaga „Sul tuleb kedagi teenida“, mille refräänis korduvad read:
„Kuid sa oled sunnitud teenima kedagi.
Jah, tee mis tahad, sul tuleb ikkagi kedagi teenida
ning see on kas kurat või on see Issand
Kuid ühte kahest tuleb sul teenida.“
Täna kuuludud pühakirja tekstid räägivad meie elu fookusest. Panevad mõtlema selle üle keda või mida meie teenime, ehk kelle teenistuses, mõjusfääris, oleme oma igapäevases elus.
Paastu, kannatusaja, poole peal kutsub Kristus, kurjuse võimu võitja – nagu märgib tänase pühapäeva teema – meid astuma välja kurja meelevallast, mõjusfäärist ja teenimisest. Pöörama ennast Tema poole ja olema osalised maailmas, kus patt ja kurjus jäävad selle piiridest väljapoole. Maailmas, milles viimastel puudub mõjujõud.
Kurjuse võitmisest, tema mõjuvõimu murdmisest räägib Jeesus mäejutluses. Ta ütleb meile selgelt, et kurja alistamiseks ei piisa vaid kättemaksu piiramisest tollel ajal kehtinud seaduse alusel „hammas hamba ja silm silma vastu“. Vaid nõudmised peavad olema kõrgemad, kurjuse mõjuringi katkestamiseks on vaja enamat. Kurjusele tuleb vastu astuda armastusega.
Jeesus ütleb Mäejutluses: „Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu! Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette! Ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ning võtta su särki – jäta talle ka kuub! Ja kui keegi sunnib sind käima ühe miili, mine temaga kaks! Anna sellele, kes sinult palub, ja ära pööra selga sellele, kes sinult tahab laenata! Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama?“ (Mt 5:38-46)
Ometi ei ole seda, pealtnäha kerget ja loomulikku valikut lihtne teha. Ka tänane evangeelium juhib meie tähelepanu sellele, et kohtudes Jumalaga ja kuuldes tema kutset, kogeme oma piire ja piiratust teravamalt kui muidu. Lihtsam ja loogilisem tundub haarata lähima kivi järele, kui usaldada ennast mõistusega haaramatu meelevalda.
Ometi on neid, kes kahe tuhande aasta jooksul on mäejutluse üleskutsele järgnenud. Neid, kes selle sõnu oma elus, armastuse tegude kaudu, tõeks elanud.
Isa Maximilian Kolbe, kes II maailmasõja ajal Auschwitzi koonduslaagris pakkus surmamõistetud saatusekaaslastele hingekosutust ja palus endale alusetult surmamõistetud pereisa koha.
Ema Teresa, kes Kolkata tänavatel ulatas abistava käe tuhandetele, andes neile tagasi olulisima – inimväärikuse.
Martin Luther King, kelle vägivallatu protest ebaõigluse vastu inspireeris ja andis jõudu ning kelle unistus vabadusest ja võrdsusest on tänapäeval enamasti iseenesest mõistetav.
Need on mõned üksikud ja juhuslikud näited. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata. Need on teod ja inimesed, keda me teame. Nendele lisaks on veel need, kelle teod jäävad meile nägemata ja teadmata.
Tõsi, nende tegevus ei hävitanud kurjust, kuid jättis paljud selle ringist väljapoole. Me loeme nende tegudest ja küsime: „Kuidas nad seda tegid? Kust leidsid nendeks erakordseteks tegudeks vaimujõudu?“
Vastused nendele küsimustele leiame täna kuuldud 1. Johannese kirjast. Johannes kinnitab meile, et teistsugune käitumine on Kristuse valimise tagajärg. Patule ja kurjale vastu astumise jõud tuleb Kristuselt.
Oma kirjas ei luba Johannes, et Kristuse valinu ei eksi, ei patusta ega lange enam kunagi kurja meelevalda. Ta osutab arusaamisele, et Kristuse valinu ei eksi harjumuspäraselt. Meie ise ei suuda ennast kurjuse eest hoida, seda saab teha vaid Kristus.
Kurjast loobumine pole seega ühekordne samm, mille teinuna oleme tema ahvatlustest igavesti priid. Kurjast loobumise tõotus vajab igapäevast uuendamist.
Jeesus pidas seda uuendamise otsust nii oluliseks, et asetas kurjast loobumise palve vormis Meie Isa palve viimaseks palveks – päästa meid ära kurjast.
Mõtiskledes Meie Isa palve üle kirjutab Fanny de Sievers raamatus „Mateeriasse kootud palve“: „Kuri ja tema võimupiirkond on lai nagu maailm ise. Kuri ajab oma käe ka kõige kaugemasse südamesoppi. Kui temaga poolikult sõda pidada, siis paistab mõni võit võib-olla küll suur, kuid samas voolab uut mürki hinge.“
Ära kurjast! Nii et mingit sidet ei jää. Eesti keeles võib siin lõplikku lahendust nõuda: päästa meid ära kurjast, siis täidad Sina üksi, Issand, meie elu. Siis saab kõik selgeks. Siis ei tarvitse enam kedagi karta, ei ennast ega teisi.
Sellega lõppeb palve, mida Sina õpetasid! See viimane akord on esimene minu rõõmulaulus. Ma tean, et Sina võid päästa. Ja Sina teed seda. Varsti laheneb kõik, varsti ei tohi Kuri enam minu teekonda takistada.
On tore, et Sa lubasid seda, kui ma seda Sinult palun. Seepärast – päästa meid ära Kurjast!
Meelis Holsting (1972) on EELK Tallinna Toompea Kaarli koguduse diakon ja Kaarli kooli kultuuri-ja arendustegevuse koordinaator.
