Armu teile ja rahu Jumalalt meie Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt.
Me kuuleme kõne aluseks Pauluse kirjast galaatlastele 4. peatükist salme 3 kuni 5:
„Nõnda on ka meiega: kui me olime väetid lapsed, siis olime orjuses maailma algainete meelevalla all. Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime lapseseisuse.“
Jõulude ajal räägitakse palju lastest ja need pühad ongi suuresti just nagu laste jaoks ja lastekesksed. On täiesti loomulik, et väike laps äratab meeldivaid tundeid. See ei ole nii ainult inimestel, vaid ka teistegi olenditega on nõnda, et oma liigi väikesed ja abitud järeltulijad on armsad. Üks üldine joon on see, et vanad loomad ja vanad inimesed on nurgelised. Nad on teravate joontega, aga vaadake kui ümarad ja pehmed on need notsud ja kutsud ja karuotid! Kui me mõtleme kristlike pühade tähendusele või sellele, kuidas nad suurema hulga poolt vastu võetud on, siis on ju selge, et me võime pidada küll Jeesuse ristilöömist lunastuse oluliseks hetkeks ja ülestõusmist, surma võitmist kõige tähtsamaks, aga see, et tänapäeva maailmas on just jõulud kõigi püha, ka nende jaoks, kes selle konkreetse Jõululapse kõrvale jätaksid, on nõnda just põhjusel, et ta suunab pilgu lapse peale, kellel kõik on ees, kes alles astub siia maailma.
See tekst, mida ma lugesin, kasutab lapse sümbolit kahes tähenduses. Esiteks tekstis nimetatu: me oleme saanud lapseseisuse. Orja seisuse asemele, käsu all olija asemele on astunud Jumala laps. Jumal on Jeesuses Kristuses saanud inimlapseks, et meie saaksime Jumala lasteks, nõnda nagu ühes jõulupalves seda öeldakse. Aga teiselt poolt siin on räägitud, kuidas laps maises mõttes on samasugune kui ori. Nõnda ka meie. Kui me olime väetid lapsed, siis me olime orjuses, maailma algainete all. Mis asi see στοιχεῖα τοῦ κόσμου õieti on, ega selles ei ole kirjaseletajadki ühel meelel. Aga igal juhul me võime öelda, et ilmselt tähendab see loomupärast, mis on enne, ja see, mille Jumal Jeesuses annab, on üle loomupärase. See on aga seotud ajaga. Kogu Piiblis näeme me sedasama sõnumit, mida Koguja 3. peatükis väga selgelt, pikalt ja paljude näidetega ütleb: igal asjal on oma aeg. Ka vastanditel on oma aeg. Kreeka keeles on aja kohta eri sõnad: χρόνος tähistab lineaarselt kulgevat aega ja καιρός tähtaega, mis peab kätte jõudma. Kui Jeesuse vennad ütlevad talle, mis sa siin Galileas teinud oled, mine õige Jeruusalemma ja näita ennast seal, kui sa oled messias, siis Jeesus vastab: „Minu aeg ei ole veel tulnud.“ Aeg pidi tulema, et ta seda teeks.
Ja nõnda on see ka Jeesuse sündimisega maailma ajaloos. See ei ole ükskõik, missugusel ajahetkel oleks Jumal tulnud ja inimeseks saanud või kuskohas see oleks toimunud. Kui see oleks olnud tuhatkond kilomeetrit edelas, siis seal kaugel kõrbes oleksid hõimurahvad paari põlve jooksul teinud sellest folkloori, aga ei enamat. Kuid nüüd kirjutati see üsna kohe raamatusse. Teise sajandi algusest pärinevad leiud evangeeliumist papüüruste tükikestel, nii et see pidi olema väga levinud, kui veel meie saame neid tükikesi leida. See sõnum läks silmapilk ühest kohast teise, sest oli pax Romana, rahu aeg. Oli suur Rooma impeerium. See, kas meie hindame seda positiivselt või negatiivselt, ei loe. Mõned niisugused jooned nagu teed, liikumine, see, et impeeriumi piires oli tõepoolest rahu, võimaldasid ka apostlitel minna ja kuulutada rõõmusõnumit. Nii et mõnekümne aasta pärast oli see sõnum jõudnud Hispaaniasse, ja teiselt poolt ka väljapoole, Indiani välja. Selle eelduseks oli ka ühiskeel. Kreeka keel, mida haritud inimesed igal pool valdasid, tegi teatud hulgale apostlite kõned mõistetavaks. Alles edasi sealt tuli tõlkimine. Nõnda võiksime me leida terve hulga komponente tolles ajas, mis teevad selle eriliseks ja mis on eelduseks, et Jeesuse sündimine ei oleks ainult ühe põlve küsimus, vaid, et sellel oleks ka järgnevate jaoks tähendus. Midagi sarnast on usupuhastusega. Kui võrrelda Martin Lutherit ja Jan Husi, siis neil on ainult sadakond aastat vahet. Aga meeletu vahe on selles, et vahepeal oli Guttenbergil trükipress tööle hakanud. Omal ajal tegelesin ma raamatu ajaloo ja Piibli tõlkimise ajalooga ning see on täiesti üllatav, millises koguses on Lutheri kirjatööd trükitud. Mõned traktaadid, kui nende trükid kokku panna, ulatuvad nad miljonitesse. See on uskumatu, võrreldes sellega, mis oli enne. Kui mõelda kas või nendele teesidele, mis ukse peale naelutati – kui palju neid ikka seal lugemas käidi? Aga kui need maakeelde, saksa keelde tõlgiti ja trükiti – paar kuud hiljem ilmusid need trükis –, siis olid need tõepoolest nii nagu pomm, jõudes pärale väga paljudele inimestele. Nii oli ka usupuhastus teatud hetkel võimalik, mis üsna veidi varem ei oleks mõeldav olnud. Nõnda on ka Jeesuse sünniga – aeg peab täis saama.
Siin on punkt, millele tasub veel kas või täna õhtul mõelda: me elame niisuguses ajastus, kus inimesed ei pea ootama. Viis-kuuskümmend aastat tagasi, nelikümmendki võib-olla oli oma kodu saamine suure töö tulemus. Praegu saab kõike liisida. Saab ette poole haarata. See on nõnda ka kõige muuga. Oli aeg, mil pidi ootama pulmaööni, et saada esimene kogemus. Aga praegu – parem on niisuguseid asju kirikus mitte rääkida, siit mõtlete ise edasi. Jõuludega on täpselt sama lugu. Mida tähendavad need sussid ja päkapikud muud kui võimetust oodata. Sa pead kogu aeg saama midagi ja ette ja avansiks. Ei mingit niisugust asja, et öeldakse „Oota!“. Ei pea ootama, mitte midagi ei pea ootama. Ka jõule võib pidada varem ja neid peetaksegi varem, ega see ei ole fikseeritud. Aga see, millele siin tasub mõelda, on, et kui aeg täis sai, siis sai Jumal midagi teha. See täissaamine on teatud tingimustega seotud. Üks neist tingimustest on see, millele siin ka riivamisi on viidatud, et sündis naisest, sündis seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et saaksid lapseseisuse. Jeesus sündis väga heteronoomsesse ühiskonda. Seal pidi Jumala tahtmise täitmiseks meeletult pingutama. Mõtleme kas või variseri ja tölneri loole. Kui variser nimetab, et ta kaks päeva nädalas paastub, siis kes tal seda käskis? See on täitsa vaba tahtmine. See on pigem teiste eest tegemine. Või kui ta annab kõigelt, mis ta omandab, kümnise. Kümnist tuli anda põllumehel ja karjakasvatajal oma põllusaagist ja karjast. Variserid ostsid meelsasti ainult kaasvariseri käest, et olla kindel, et seal on Jumalale kuuluv kümnis juba võetud. Aga kui sa ostad kellegi teise käest, siis ta ei või selles kindel olla. Ja see tähendabki, et kui see variser seal seisab ja tänab Jumalat, et ta on seadust ja käsku täitnud, ta on andnud kõigest, mis ta omandab, kümnise, sõltumata sellest, kas see on juba antud või mitte – siis ta on tõesti kõvasti pingutanud ega räägi tühja.
Sellele võib piltlikult kõrvale seada sörkjooksu. Praeguseks on muidugi, nii nagu selle teadusega on, aina teeb kindlaks, et kohvi on kord kole kahjulik, ja siis jälle, et on kole kasulik, nii on selle sörkjooksuga ka, pigem öeldakse praegu et ärge liiga palju kah sörkige, koormate liigeseid ja südant, aga siis kui ta niisugune suur ja uus õpetus oli, siis see innukas propageerija räägib, et kui ta läks mõne firmajuhi või eduka mehe juurde ja ütles, et tead su vööümbermõõt on liiga suur, tule teeme sörkjooksu, siis tavaliselt too otsis välja või näitas talle seina peal, näe, missuguse kiirusega ma sada jardi jooksin kolledži päevil ja siis ütleb tema, jah sa oled tõesti kõva mees, tule proovime praegu kah. Ja siis kui see mees enne kui sajanda jardini jõudis ähkis ja kinni hoidis rinnust, siis ei olnudki vaja palju tõestada, et peaks vist tõesti natukene trenni tegema.
Ja nõnda tuleb Ristija Johannes. Teda on tingimata vaja lisaks veel kõigele sellele, mida variserid ja teised tõelised jumalamehed tegid. Ristija Johannes paneb inimesi püüdma meelt parandada. Ta annab neile konkreetset nõu, mida teha seisuste kaupa. Sellest küll ei räägita, aga me võime arvata, et sellega on nii nagu uusaasta lubadustega: võib-olla kolmekuningapäeval on veel meeles, aga enne kui lumi sulab, on ikkagi selgeks saanud, et kahjuks ei tule välja. Kuhu ma tahan jõuda – meie ajastu ja, armsad praegused ja tulevased Jumala sõna kuulutajad, meie probleem, on see, et me peame korraga olema Ristija Johannese ja Jeesuse rollis. Sa pead piitsutama inimesi, et nad üldse midagi teeksid, ja teiselt poolt ütlema, et Jeesus võtab kõiki vastu, tulge aga, niisugused nagu te olete, peaasi, et te tulete. See kaksikroll ei tarvitse õnnestudagi, ühendada mõlemaid. Aga vähemalt tuleb teadvustada, et kui see eelnev puudub, siis öelda Jeesus päästab sind – millest ta päästab? Siis tunned, et ei oskagi – kust otsast peaks algama? Mida peaks ütlema, et inimene tunneks, et tal on vaja üleloomulikku abi, et ta sellest koormast, mis osaks on, lahti võiks saada. Võib-olla kaduvuse teadvus on üks nendest asjadest, mis on üldine ja ikka meie osaks, aga nii või teisiti tuleb mõtelda: milles meie aja inimene võiks olla nõnda hädas, et ta laseks ennast aidata, mis võiks olla see, et ta nendest maailma algainetest tahaks pääseda? Aamen.
Jutlus on peetud 13. detsembril 2017 EELK Usuteaduse Instituudi jõulujumalateenistusel.
Toomas Paul (1939) on teoloogiadoktor ja EELK emeriitõpetaja.
