Jumala loodu, mille keskel elada võime, on ühtaegu nii tavaline, kuid samas leidub selles nii palju saladuslikku, et ilma usuta jääb inimese arusaamine ümbritsevast poolikuks. Vahel on küll lihtsalt niisama loodu keskel olla ka hea, kuid inimestena tahes-tahtmata tekivad peale mõningast „lihtsalt olemist“ mõtted ja küsimused, et miks miski nii on ja teine naa.
Selle mõtlemise ja küsimuste poole täiustamise on enese kanda võtnud teadus, mis püüab meile kirjeldada Jumala loodu olemust ja iseärasusi, selle reeglipärasust. Tänapäeval on enamus kõigest sellest kirjeldatust ainult käe taskusse pistmise kaugusel, kuid Jumala loodu saladuslikkus on ikka ja endiselt alles.
Võttes näiteks kasvõi seened – nad tärkavad teatud ajal, kuigi neil ei ole kella, ja paigas, kus inimene vahel ei oskaks ettegi kujutada, et seened võivad kasvada. Inimene on õppinud ka erinevatel seentel vahet tegema: mis on söödavad ja mis mitte, mis on kahjulikud ja millised suisa ohtlikud, kuid inimese jaoks, kes pole mükoloog, paistab neist ikkagi enamus lihtsalt jala küljes oleva kübarana.
Kõige loodu keskel elades on aga inimene ju õppinud palju ka selles osas, kuidas loodut oma tarbeks tarvitada. Nii võime loodusest leida materjali, millest kujundada hooneid ja rajatisi, mille valmistamise vajalikkuses veendunud oleme. See veendumus vahel küll sunnib meid ka raiskama, sest sageli saabki tegemisest omaette eesmärk, mõtlemata, kas tegelikult ka kõik see, mida kokku keerame, tarvilik on. Nii painutame näiteks puidust enestele kodu ümber aia, et kõik, mis me õue peal toimetame, jääks soovimatute pilkude eest varjule.
Nii tahaks me justkui võtta mingit suuremat rolli sellest, milleks Jumal meid loonud on, ja selle asemel, et lihtsalt hoida loodut, kipub inimene peremehetsema.
Ja kuigi Jumal on andnud inimesele tarkust luua nii mõndagi, siis kõigega, mida inimene luua suudab, käib kaasas siiski endiselt loodu saladuslikkus, sest inimese võimete hulka ei kuulu isegi kõige parema planeerimisoskuse juures võime näha, mida loodav enesega kaasa võib tuua. Kas see on üdini hea või teeb see kellelegi kahju.
Saladuslikkuse üllatused väljenduvad nii varjudes kui peegeldustes, mida pole keegi osanud ette näha. Kui miski on valmis saanud, siis algab aeg, kus ajahammas asub tööle ning kõik see, mis ilus ja klants on, tuhmub ja mureneb, sest loodu seaduste saladuslikkuse hulka kuulub alati ajalikkus ja kaduvus.
Seen tärkab ja peagi saab jälle mullaks, aed pehkib ja kõik saab peagi taas nähtavaks ning suurimadki ehitised vajavad hoolt, sest Jumala loodud loodu saladuslikkus püsib. Loodu saladuslikkus on ja jääb, kuni kestab Jumala loodu.
Mikk Leedjärv on EELK Viimsi Jaakobi koguduse õpetaja ja Mereväe kaplan.
