1917. aastal Venemaal aset leidnud tormilised sündmused puudutasid otseselt kõiki eluvaldkondi, nende seas ka neid, mis seonduvad religiooniga ja kiriku tegevusega. Võimu haaramisega ja bolševistliku ideoloogia ainuõigeks kuulutamisega algas võitlus religiooniga, milles nähti ühte olulist takistust ideoloogiamonopoli kehtestamise teel. Taoline religiooni välistav arusaam lähtus Lenini sõnadest „Me peame võitlema religiooniga. See on materialismi, ja järelikult marksismi aabits“ ning määras nõukogude võimu suhtumise religiooni ja kirikusse. Ning kuigi selles võis esineda erinevaid varjundeid, jäi aastate jooksul suhtumise põhiolemus muutumatuks.
1917. aasta veebruarirevolutsioon ja isevalitsusliku korra lõpp mõjutasid oluliselt kiriku elu. Ajutine valitsus astus mitmeid samme vähendamaks sajandite jooksul kehtivat riigi kontrolli kiriku üle: likvideeriti Sinodi ülemprokuröri ametikoht, taastati patriarhaat ning määrusega südametunnistuse vabadusest kehtestati ususallivuse põhimõte. Omalt poolt ja määratledes suhtumist riiki lähtus kirik vastastikuse liidu ideest, pidades oma tegevuse peaülesandeks „riigi sisustamist kristliku vaimuga“.
Oktoobripöörde ja uue võimu võttis kirik vastu sooviga säilitada erapooletus, valmisolekuga konstruktiivseks suhtluseks ning võimalikeks kompromissideks. Selline rahumeelne positsioonivalik tulenes üldisemast arusaamast kiriku igavikulisusest ning võimu ajutisusest ja osaliselt pöördejärgsetel kuudel püsinud lootusest, mis seostus Asutava Kogu kokkukutsumisega ja järgnevate otsustega.
Kuid olles juba teoreetiliselt omistanud kirikule vaenlase staatuse ning püstitanud eesmärgi vabastada inimene religiooni kammitsatest, alustas valitsev bolševike partei koheselt püstitatud eesmärkide elluviimisega. Seejuures nägid äärmuslikud kavad ette kiriku ja religiooni kiirkorras likvideerimise, tehes seda koos kogu „endise“ maailma hävitamisega. Selle „kiirmeetodi“ peamisteks pooldajateks olid N. Buhharin ja F. Dzeržinski, kelle seisukohti toetas põhimõtteliselt ka Lenin.
Nõukogude võimu rünnak kirikule algas 1917. aasta detsembri teises pooles Sinodi trükikoja rekvireerimisega ning kulmineerus 1918. aasta jaanuaris, kui võeti vastu õukonnakiriku likvideerimise määrused, anti Kremli ja Talvepalee kirikud riigile ja suleti riiklike asutuste juures tegutsevad kirikud. Kuid juba otsese riigipoolse sõjategevuse alguseks tuleks pidada 13.–21. jaanuaril Petrogradis aset leidnud sündmust, kui relvastatud katse hõivata õigeusu olulist vaimset keskust, Aleksander Nevski suurkloostrit, kohtas usklike raevukat vastupanu.
Nõukogude võimu esimeste aastate religiooni ja kirikut puudutavad seadusandlikud aktid said ühendatud ja kinnitatud 1918. aasta 23. jaanuari dekreedis, millega kirik lahutati riigist ja kool kirikust. Dekreet sätestas mitu piiravat normi, nagu näiteks kiriku varade natsionaliseerimise, kirikuorganisatsioonidelt juriidilise isiku õiguste äravõtmise ning keelu omandi valdamisele. Dekreedi osa „Nõukogude poliitika usuküsimustes“ käsitles õigeusu kirikut Vene impeeriumi riikliku aparaadi osana, töölisklassi valitsemisvahendina, mille juhtiv roll teiste konfessioonide ees tuli likvideerida. Samuti oli ette nähtud „vana kirikliku masinavärgi“ purustamine ning „kirikutegelaste osakaalu vähendamine“. Lubatud oli vaid usklike gruppide olemasolu, kellele anti õigus „kultuse teostamiseks“, ruumide üürilepingute sõlmimiseks võimudega ja usutalituste läbiviimise otstarbel vaimulike kutsumiseks. Kuigi nõukogude riik deklareeris kirikust lahusolekut ja lubas sõnades iseseisvust, sekkus võim alates algaastatest aktiivselt kirikuelu sisemistesse küsimustesse.
Nõukogude võimu usu- ja kirikuvastased sammud panid reaktsioonina usklikke looma vennaskondi ja liite kiriku kaitseks, kiriku vara ja reliikviate päästmiseks. Mitmes kohas leidsid aset kirikute vara konfiskeerimisvastased väljaastumised, mis paiguti kasvasid üle relvastatud mässudeks.
Puhkenud kodusõda teravdas veelgi nõukogude võimu ja kiriku suhteid, kuna vaimulikkonnast enamus liitus bolševikevastaste jõududega. Võimude reaktsioon järgnes koheselt ja 1918. aasta suvel algas juba otseselt vaimulikkonna vastu suunatud terror. Igapäevaseks karistuspraktikaks kujunes surmanuhtlus. Ainuüksi kirikukellade helinaga rahva kokkukutsumist karistati revolutsioonilise tribunali alla saatmisega. „Punase terrori“ esimese laine kirikutegelastest ohvrite arvuks on peetud ligikaudu üksteist tuhat inimest, kelledest üheksa tuhat hukati. Nii realiseeriti VKP(b) VIII kongressi otsust kiriku täielikust likvideerimisest. Selle suunise elluviimise keskseks ürituseks kujunes pühade säilmete „paljastamise“ kampaania, mille käigus avati 65 kirstu pühakute jäänustega. „Paljastamise“ kampaania kujunes pühakute mõnitamiseks, mis vapustas kogu õigeusklikku maailma ja põhjustas Venemaal valitsusvastaste väljaastumiste laine. Säilmete hävitamisega kaasnes ka kloostrite sulgemine. Kui revolutsioonieelsel Venemaal tegutses 1253 kloostrit, siis 1921. aasta lõpuks oli neist natsionaliseeritud 722.
1922. aastal algas uus kampaania, mille eesmärgiks oli kiriku varade natsionaliseerimine ja rekvireerimine. Vaatamata väitele, et seda tehakse nälgiva rahva abistamiseks, peeti tegelikult silmas hoopis teiste ülesannete lahendamist. Kampaania pidi jäägitult hävitama kiriku majandusliku sõltumatuse, diskrediteerima ja hävitama vaimulikkonna seisusena ning täitma riigikassa revolutsiooni eksportimiseks vajalike vahenditega. Lisaks otsustati kirik lõhestada seestpoolt, kasutades selleks kirikus puhkenud tüli, mille keskmes seisis küsimus suhtumisest nõukogude võimu.
Nõukogudeaegses historiograafias käibis pikalt seisukoht, et kiriku tagakiusamine tulenes kirikupoolsest valikust: kirik asus kontrrevolutsiooni ja nõukogude võimu vastaste poolele, mida kinnitavat ka nõukogude võimu kirikuvande alla pannud patriarh Tihhoni teod. Seejärel, 1927. aastal, kinnitas metropoliit Sergii lojaalsust nõukogude võimu suhtes ning lõplikult olevat riigi ja kiriku vahelised pinged kadunud sõja ajal, kui kirik kinnitas tegudega oma patriootilist valikut. Sellest ajast saadik, väitis nõukogude propaganda, olid kirikul kõik nõukogude süsteemi poolt tagatud õigused ning mingeid lahkhelisid Riigi ja Kiriku vahel ei eksisteerinud. Tegelikul aga ei kannata see kontseptsioon mingit kriitikat. Kui kirik oleks isegi tervitanud oktoobris aset leidnud võimuhaaramist, poleks kirikul institutsioonina nõukogude süsteemis kohta. Lenin ja tema järglased ei varjanud, et nende eesmärk ei seisne ainult ühiskonna sotsiaalses ümberkorraldamises, vaid ka uue inimese kasvatamises. See inimene aga pidi olema vaba igasugustest religioossetest eelarvamustest, et tema pea oleks vaba kommunistliku ideoloogia tarbeks.
David Vseviov (1949), PhD (ajalugu), on Eesti Kunstiakadeemia professor.
