„Sest sellega on lugu just nagu mehega, kes enne võõrsile minemist kutsus oma sulased ja andis oma varanduse nende kätte. Ühele andis ta viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe, igaühele tema suutlikkust mööda, ning läks ära võõrsile. Kohe läks see, kes oli saanud viis talenti, ja kauples nendega ning sai teist viis. Nõndasamuti ka kaks talenti saanu sai teist kaks juurde. Aga kes oli saanud ühe, läks ja kaevas maasse augu ning peitis ära oma isanda raha.
Pika aja pärast tuli nende sulaste isand koju ja nõudis neilt aru. Siis astus ta ette see, kes oli saanud viis talenti, lisas sellele teist viis talenti ja ütles: „Isand, sa andsid mulle viis talenti, ennäe, ma olen saanud teist viis talenti!” Ta isand lausus talle: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!” Ka kaks talenti saanu ütles ta ette astudes: „Isand, sa andsid mulle kaks talenti, ennäe, ma olen saanud teist kaks talenti!” Ta isand lausus talle: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!” Siis astus tema ette ka see, kes oli saanud ühe talendi, ja ütles: „Isand, ma tean, et sa oled vali mees, sa lõikad sealt, kuhu sa ei ole külvanud, ja kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud. Ja ma kartsin, läksin ära ja peitsin sinu talendi maa sisse. Vaata, siin on sinu oma!” Tema isand aga vastas talle: „Sa halb ja laisk sulane! Sa teadsid, et ma lõikan sealt, kuhu ma ei ole külvanud, ja kogun sealt, kuhu ma ei ole puistanud. Siis sa oleksid pidanud mu raha andma pankurite kätte, ja tulles ma oleksin saanud oma osa kätte vahekasuga. Võtke nüüd tema käest talent ära ja andke sellele, kellel on kümme talenti! Sest igaühele, kellel on, antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on.““ (Mt 25:14–29).
Kord kõndis üks usklik, vaga mees mööda linna tänavat. Oma teekonnal kohtas ta külmetavat ja räbaldunud riietuses last. Oli aru saada, et laps oli üksi ja hulkus sihitult mööda tänavat. Tõenäoliselt ei olnud tal kuhugi minna. „On ikka elu küll,“ mõtles mees endamisi, „lapsed külmetavad, neil pole süüa ja riideid selga panna.. ja keegi ei aita. Kuhu me niiviisi jõuame?“
Mehe tee viis läbi pargi, kus ta kohtas noormeest. Too oli hästi ja moodsalt riides, ent tema ilme oli rusutud ja pilk tühi. Tema kõrval pingil vedeles tühjaks joodud õllepurk ja peaaegu tühi sigaretikarp. Närviliselt sirutas ta käe viimase sigareti järele ja küsis mööduvalt mehelt tuld. „Ei saa siin midagi, aina joote ja laaberdate siin, aga et tööd teeks, seda ei ole,“ porises mees vihaselt.
Need kohtumised ärritasid meest väga. Kui tema pahameel oli veidi lahtunud, hakkas ta mõtlema inimeste, nende väärtuste ja elu olu üle. Talle tundus äärmiselt ülekohtune, et Jumal laseb sellel kõigel sündida ja ei sekku. Oma õhtupalves pöördus ta Jumala poole: „Palun tee midagi, lapsed nälgivad ja külmetavad, noored ei taha tööd teha, päästa ometi maailm hukkaminekust! Sina suudad seda!“ Mõne aja pärast vastas Jumal mehele: „Ma olen juba midagi teinud, ma olen loonud sinu.“
Tänase pühapäeva teema on ustavus Jumala andide kasutamisel. See kutsub meid arutlema meie ülesande üle siin maailmas.
Jeesuse mõistujutt kolmest sulasest kõlab esmapilgul ehmatavalt. Iseäranis kolmanda sulase saatus. Tekib küsimus, kas Jumal ei armastagi siis kõiki inimesi, kas arm tuleb siiski välja teenida või on see mõeldud vaid rikastele ja tähtsatele inimestele. Need on head ja vajalikud küsimused, aga viivad siinkohal ummikusse.
Jutluse aluseks oleva teksti mõte avaneb paremini, kui vaadata selle laiemat konteksti. Mõistujutt talentidest kuulub tervikusse, mille algus kirjeldab maailma lõpu märke, seejärel jutustab Jeesus mõistujutu heast ja halvast sulasest, kümnest neitsist ning lõpuks meie tänase teksti sulastele usaldatud rahast. Kõik need lood räägivad sellest, mil viisil avaldub usk Jeesuse järgijate elus. Sellest vaatenurgast lähtudes avaneb ka kuuldud lugu.
Jutustus kolmest sulasest toob meie ette pildi sellest, kuidas peaksid kristlased siin ajalikus maailmas elama: kasutama vastutustundlikult kõike, mida nad on Jumalalt saanud, hoolitsedes üksteise, koguduse ja kogukonna eest. See on ka üleskutse järjepidevuse kandmiseks.
Tähendamissõnas läheb peremees pikemaks ajaks ära ja jätab oma vara sulaste hoolde. Need teevad sellega, mida oskavad. Kaks neist rakendavad oma oskusi ja kahekordistavad peremehe vara. Kolmas ei tee midagi, varandus lihtsalt seisab ja ootab peremehe naasmist. Sulaste tegevuse tagajärjed on ootuspärased, aktiivsed saavad kiita ja laisk karistada.
Talent oli Uues Testamendis nii mõõtühik kui ka rahaühik. Talentides mõõdeti tavaliselt kulda ja hõbedat. Jeesuse-aegses Palestiinas tähendas üks talent umbes 30 kilo. Üks hõbetalent oli 6000 teenarit, kusjuures teenar oli tavaliselt töömehe ühe päeva palk. Seega sulane, kes sai ühe teenari, sai oma hoolde 6000 päeva palga, mille teenimiseks oleks kulunud kuusteist aastat. Kahe teenari teenimiseks vastavalt kolmkümmend kaks ja viie teenari teenimiseks kaheksakümmend kaks aastat.
Tänase tähendamissõna saab võtta kokku kahe märksõnaga: usaldus ja ustavus.
Rahasumma, mis isand oma sulastele andis, oli kõigi kolme puhul nii suur, et saame rääkida isanda suurest usaldusest oma sulaste vastu. Nõndasamuti usaldab Jumal igaühte meist, oleme maailmas tema käteks ja jalgadeks, silmadeks ja kõrvadeks. Me ei saa oma ülesandeid kellelegi delegeerida, sest igale ühele on neid antud tema suutlikkust mööda. Jumal on usaldanud meie kätte kogu loodu. Meie ülesanne on kuulutada evangeeliumit kõigi oma sõnade ja tegudega, vahendada maailmale Jumala armastust, halastust ja õiglust. Meie ülesanne on kanda üksteise koormaid, meie kätte on usaldatud nii maailma majanduslik kui ka kultuuriline toimimine, koguduse ja kogu ühiskonna toimimine – kogu Jumala loodu.
Usaldusele lisaks on tähendamissõnas oluline roll ustavusel. Talendid anti sulastele kasutamiseks, isand väärtustab vastutustundlikkust, algatusvõimet, loovust ja julgust. Kõik, mis oleme saanud Jumalalt, on mõeldud samadel põhimõtetel kasutamiseks.
Meie ülesanded ja anded on erinevad nii oma olemuselt kui ulatuselt. Nii nagu tähendamissõnas sulastel, nõnda on ka meist igaühel oma ülesanne Jumala majapidamises. Mõnel suurem ja mõnel väiksem, mõni neist keerulisem ja mõni lihtsam, ent nad kõik on ühtviisi tähtsad selleks, et Jumala poolt loodud maailm püsiks. Ei ülesandeid ega ka andeid ole vaja võrrelda teiste omadega, peame keskenduda enda omadele ja meile usaldatuga ustavalt ümberkäima.
Meile antud talendid ei ole mõeldud peitmiseks, vaka all hoidmiseks, vaid kasutamiseks. Talendid on antud meie kätte kindla eesmärgiga, et teeksime head üksteisele ja ehitaksime ühist elu. Meid on loodud toimima loovalt, julgesti ja rõõmsal meele. Kui me oma talente nõnda kasutame, siis need mitmekordistuvad.
Igavikulisest vaatenurgast on kogu maine heaolu ajutine ja kaduv, ent see on kadumatu ja igavikulise teenistuses. Meile usaldatud kapitali tuleb kasutada ligimese hüvanguks, siis on see nii-öelda jätkusuutlik ja õigesti investeeritud Jumala and. Armastus teeb kaduvast kadumatu. Jagagem siis seda armastust, mis meile on osaks saanud, et ka need, kes seda veel ei ole ära tundnud, võiksid lubada oma ellu Jumala suurima anni – armastuse.
Jumal on usaldanud meid, ent usaldus Jumala vastu on see, mis meid kannab, kannab ka siis kui me mõnikord kahtlusehetkel küsime endalt, mis on minu ülesanne siin ilmas. Mis on see, mida ma pean tegema? Kuidas käituma? Usalduse nagu ka armastuse kohta võib öelda, et jagades see ei kahane, vaid kasvab. Usalduse kohta võib öelda nõnda, nagu ütles ka president Lennart Meri: „Usaldus ei ole kaasavara, mida on kogutud sukasäärde, kuni see on saanud täis. Usaldust tuleb igal jumalahommikul uuendada, päevast päeva taastada, kasvatada nagu kapitali ja hoida nagu algkapitali.“
Kui meie usaldus Jumala vastu on tugev, suudame olla talle ustavad. Tänases keelepruugis haakub sellega ehk ka sõna lojaalsus, mis minu jaoks tähendab ühiste väärtuste ja eesmärgi jagamist ning nende nimel töötamist. Olles Jumala andide kasutajad, tema majapidajad, oleme kutsutud osaks Tema loomistööst, kaastöölisteks Tema eesmärkide ellu- ja täideviimisel.
Head kirikulised, küsigem täna enestelt, mis on minu annid, mida ma olen Jumalalt kingituseks saanud ja millega ta on kutsunud mind oma riigi, oma majapidamise heaks tegutsema. Otsigem need välja ja jagagem neid ligimesega, ainult nii saame vääriliselt vastata Jumala kutsele.
Kerstin Kask (1973), EELK Kose koguduse hooldajaõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna juhataja ja usuteaduskonna dekanaadi juhataja ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
