Soolise õigluse põhimõtted, 2. osa

Vt artikli esimest osa siit.

Osadus teel soolise õigluse poole

LML jätkab soolise õigluse saavutamiseks meetmete väljatöötamisega ja oma põhimõtete järgi elamisega nii organisatsiooni kui ka selle erinevate struktuuride tasandil:

• Üheksandal peaassambleel Hongkongis nimetati osaduse üheks keskseks ülesandeks soolise võrdõiguslikkuse taotlemist: soo ja võimu teemadel kõnelemine teoloogilisest ja piibellikust usu perspektiivist, mida käsitletakse õigluse ja suhete valdkonda kuuluvana, ning soo ja võimu küsimusega juhtimistasandil tegelemine.
• Kümnes peassamblee Winnipegis Kanadas keskendus mitmetele teemadele, mis puudutasid varasemate aastate arutelusid ja otsuseid ning kinnitas veelkord eesmärki naised ja noored täielikult kiriku ja ühiskonna ellu kaasata.
• Kirikute diakooniatöö kogemus on näidanud, et teoloogiline refleksioon muutub oluliseks siis, kui see on seotud sügava hoolimisega ligimesest. Kirikud positsioneerivad end avalikus ruumis just diakooniatöö kaudu, kuulates, nähes, puudutades, eristades ja olles kaasteelisteks neile, kes kannatavad ja on rõhutud. Selles dünaamilises suhtluses avaliku ruumiga, tutvustades usu rikkalikku varamut, saavad kirikud kodanikeks või osaliseks kodanikuühiskonnast. Kiriku kodanikuks olemine on osa teoloogilisest identiteedist; see on, kuidas kirikud käsitlevad end osana Jumala igavesest ja alalisest liikumisest loodu ja kogu inimkonna poole. See on osa missioloogilisest enesemõistmisest, et me oleme läkitatud maailma, mille aluseks on Jumala esimene armuline samm, kes sügavast kaastundest meie vastu liikus kättesaamatusest selle maailma rõõmudesse ja kannatustesse, valudesse ja lootusesse.
• Lähtuvalt oma diakoonilisest missioonist töötab LML sellel nimel, et edendada kõigi inimeste õigusi ja täielikku võrdõiguslikkust ning toetab sellest tulenevalt naisi juhtpositsioonidel ja nende täielikku osalemist. Diakooniline vaeste ja rõhutute õiguste eest seismise kogemus on praktiliseks aluseks, kuidas mõista õiglust igal tasandil ja igasugustes suhetes, eriti sugudevahelistes suhetes.
• Nõukogu poolt heaks kiidetud dokument „„Nõnda ei tohi olla teie seas!” Soost ja võimust usu vaatenurgast” süstematiseerib ja kirjeldab soo ning võimu refleksiooni protsessi. See on järjekordne näide soolise võrdõiguslikkuse analüüsi teoloogilisest refleksioonist ning see on aluseks käesolevatele põhimõtetele.
• LML kui kirikute osadus toetub soolise õigluse põhimõtete väärtustamisel liikmeskirikute kogemustele ja panusele inimõiguste edendamisel. Kirikute ja kiriklike organisatsioonide sootemaatikat puudutavad põhimõtted on aluseks kogu osaduskonna põhimõtete väljatöötamisel – see on spiraalne liikumine. Osaduse tasandil kogutakse ja süstematiseeritakse kogemusi. Põhimõtete uuesti sõnastamine toimub neist kokkulepetest ja kogemustest lähtuvalt.

Kõigist neist algatustest ja protsessidest on õpitud, et osadus peab erinevatel (liikmeskirikud, ametkonnad, programmid ja projektid) tasanditel otsima laiapõhjalisemat, teoloogiliselt argumenteeritud arusaama, kuidas käia ümber ühiskondlikele ja kultuurilistele tavadele toetuvate hüvede ja rõhumise süsteemide mõjuga naiste kaasatusele juhtpositsioonidel. Ei piisa naiste kohalolust „laua ääres”, vaid vajalik on „naiste ja meeste laua ääres olemine võrdsetel tingimustel”.

 

Piibellik ja teoloogiline alus: Miks on sooline õiglus luterliku osaduse jaoks oluline?

LML-i osaduse soolise õigluse põhimõtete väljatöötamine ja vastuvõtmine on osa holistliku misjoni protsessist, kus Jumala arm saab teoks meie maailmas. Luterlikus teoloogias leidub rikkalikult materjali, mis aitab süvendada osaduse arusaama ja vastutust soolisest õiglusest kui usuteost.

Luterliku teoloogia üks kvaliteedimärke on kontekstuaalsus. LML-i sees tähendab see jätkuvaid regionaalse tasandi diskussioone. Vastavalt LML-i strateegiale 2012–2017 „sõltuvad osadusesisesed suhted vastastikku üksteisest. Selles on mitmeid otsustus- ja tegevuskeskusi. Osaduse liikmeks olemine aitab liikmeskirikutel osaleda ja kujundada osaduse elu võrgustikes, mis ühendavad ja toovad neid kokku nii regionaalsel tasandil kui ka ülemaailmselt. Nende kultuurilist mitmekesisust tuleb väärtustada ja see loob võimaluse mitmesugusteks üksteisega kohtumisteks, väljakutseteks ja üksteiselt õppimiseks.“ (LWF Strategy 2012-2017, 9)

Sooline õiglus on orienteerumispunktiks arvukatele keskustele ja nendevahelistele aruteludele.

LML-i osaduse soolise õigluse käsitluse piibellik alus on selle dokumendi alguses esitatud piibellik kujutelm võrdõiguslikkusest ja õiglusest. Inimesed on loodud Jumala näo järele – naiseks ja meheks: erinevate, kuid siiski võrdsetena. Naistel ja meestel on samad eesõigused ning nende ülesanne on hoolitseda Jumala loodu eest. Inimesed sõltuvad Jumalast ja teenivad sellepärast üksteist.

Sootemaatikast lähtuvalt on võimalik loomislugude puhul kriitiliselt küsida: Kuidas mehed ja naised tajuvad Jumala ülimuslikkust suhtes inimkonnaga? Kuidas naised ja mehed saavad olla Jumala partnerid tema jätkuvas loomistöös? Kuidas tõlgendada piibellikke mõisteid nagu „võrdseks loomine” ja „võrdne vastutus” nii, et need edendaksid naiste ja meeste vahelist partnerlust? Mida tähendab vastutus Jumala armu ees sinu kultuurilises kontekstis? Mis on selle mõju naiste ja meeste õiglusele sinu kultuurilises kontekstis?

Järgnevalt mõned luterliku teoloogia lähtekohad, mille valguses LML-i liikmeskirikuid julgustatakse arendama ja jagama üksteisega erinevaid viise, kuidas soolist õiglust edendada. Sellised protsessid ja dialoogid toimivad kõige paremini, kui naised ja mehed teevad täielikku koostööd.

 

Pühakiri: dialoog elu ja teksti vahel

Miks on Piibel oluline? Piibel kõneleb maailmale Jumala armust. Luther meenutas kristlastele seda, et kõige olulisem on Jumala armutõotus Jeesuse Kristuse läbi. Sellepärast on luterliku traditsiooni võtmeküsimus: Mis juhatab Kristuse poole? Teisisõnu: kuidas avaldub Jumala arm? Seda iseloomustab evangeelium. Kui Jeesus tervendab küürus naise, siis taastas ta sellega tema täieliku inimeseks olemise (Lk 13:10–17).

Need mõtted viivad küsimusteni nagu: mida tähendab Jumala armutõotus naiste ja meeste jaoks? Kuidas võib Jumala arm suunata Piibli tekstide lugemist ja tõlgendamist soolise õigluse vaatenurgast?

Piibli erinevate sõnumite tõlgendamise kunsti tänapäeva kontekstides kutsutakse hermeneutikaks.

„Luterliku traditsiooni enda parimad arusaamad kutsuvad teda üles olema dünaamiline, enesekriitiline ja tulevikule avatud. Tema teoloogiat iseloomustab lahenduseta dialektiliste pingete tunnistamine, milles avalduvad koos Jumalaga elamise ja Jumala maailmas toimuva elu erinevad tahud.“ (LML-i strateegia 2012–2017, 8)

Luterlased peavad teatud õpetuste korpust abivahendiks Pühakirja tõlgendamisel. Need sisaldavad kinnitust, et kristlased on preestrirahvas, ja need kinnitavad õigeksmõistmist armust usu läbi, käsu ja evangeeliumi eristamist, solus Christus‘t, sola gratia‘t, sola fide‘t, solo verbo‘t, ristiteoloogiat ja tõlgenduspõhimõtet, et Pühakiri tõlgendab Pühakirja. Nagu eelpool nimetatud, on oluliseks lähtekohaks, hermeneutiliseks võtmeks teksti lugemine küsimuse valguses „Mis juhatab Kristuse poole?”.

Piibli lugemine individuaalselt või rühmas, kogudustes ja kogukondades nõuab aktiivset tekstiga tegelemist – nii ajaloolise tausta kui ka tänapäevase elu tegelikkuse vaatenurgast. Elukogemuste erinevus ja rikkus on omavahel seotud Piibli ja elu ühisosas. Seepärast tuleb Pühakirja eksegeesis võtta arvesse elemente nagu keeleline ja kultuuriline erinevus kirjalikus, suulises ja verbaalses väljenduses, samuti retseptsiooni ja kuulajaskonda. Piibli teksti tõlgendamine osaduslikult, praeguse aja praktikate ja kontekstiga resonantsis ja dissonatsis, rikastab seda.

Luterlikus osaduses kohtab erinevaid Piibli tõlgendamise viise. Seal on kontekstuaalset või populaarset lugemisviisi, kus kontekst ja kogukond on tekstiga dialoogi astumise lähtekohaks. Käsu ja evangeeliumi vaheliste pingete eristamiseks on hea kasutada kriitilisi töövahendeid, mille eesmärgiks on muutuste esilekutsumine ülekohtustes süsteemides. Selline Piibli lugemisviis võib olla valguseks ja tugevuseks naiste ja tõrjutud rühmade mõjujõu suurendamisel ning soolise õigluse edendamisel. Piibli tekstide kontekstuaalne lugemine koos tõrjutud inimeste ja inimrühmadega on üks toetamise viis, mis toob esile kohalikke ja kontekstuaalseid teoloogiaid.

Inimesed hakkavad nägema oma igapäevaseid võitlusi piiblilugudega seoses. Tekstiga tegelemisest saab ajend panna kahtluse alla ülekohus, mis põhineb sootemaatikal. Soolise õigluse teemal on teoloogiline alus Piibli tunnistuses ja kristlikus traditsioonis. Seda teoloogilist ja piibellikku traditsiooni saab küll tõlgendada naiste ja meeste jagatud juhtimise valguses, kuid seda järeldust ei ole veel perekonna, kiriku ja avaliku ruumi kontekstis täielikult rakendatud. Naised kalduvad olema üle koormatud koduste ülesannetega, nad on kõrvale jäetud juhtivatest positsioonidest teenimisametis ja neid ei julgustata avalikus ruumis vastutust võtma.

Teatud Piibli tekste ja kiriklikke traditsioone, mis toetavad naiste marginaliseerimist, tuleb uuesti lugeda selle üldise arusaama valguses, et inimesed on Jumala ees võrdsed, Jumal on andnud inimkonnale ühise vastutuse ja uue identiteedi ristimise läbi.

Sellega seotud hermeneutilised või tõlgenduslikud ülesanded ei ole lihtsasti lahendatavad kultuuritausta tõttu, mida saab kogeda tänapäeva ühiskonnas ning mis ilmnevad ka Piibli tekstides ja varases kristlikus traditsioonis.

Piibli tekstide kontekstuaalne lugemine sooanalüüsi abil on kasulik metodoloogia selgitamaks ebavõrdsust naiste ja meeste vahel tänapäeva ühiskonnas ja kirikutes. Kriitiline lugemine aitab lammutada ideoloogiaid, mis hoiavad alal süsteeme, mis eelistavad ühtesid ja rõhuvad teisi, nagu see on näiteks patriarhaalsetes struktuurides. Kriitilise lugemise eesmärk on naiste ja meeste aktiivne suunamine muudetud ja õiglaste suhete suunas, samuti poiste ja meeste, tüdrukute ja naiste teistsuguse ühiskonda sobitamise suhetes. Need ühiskondlikud suhted võivad olla lihakssaanud õigluse ja väärikuse elavaks väljenduseks.

• Mida ütleb Pühakiri õigluse kohta?
• Millised Piibli tekstid toetavad soolist õiglust?
• Millised tekstid on vastuolus ja probleemiks õiglastele ning võrdsetele suhetele naiste ja meeste vahel?
• Milline võib olla/on Jumala armu tähendus neis tekstides?

 

Õigeksmõistmine ja arm: kõigi inimeste vabadus ja väärikus

• Mida tähendab olla õigeksmõistetud?
• Mida tähendab olla inimene, kes on samaaegselt õigeksmõistetud ja süüdi?
• Millised on samaaegselt õigeksmõistetud ja süüdi olemise tagajärjed üksikisikutele ja kirikule?

Käesolevad põhimõtted lähtuvad teoloogiliselt õiglusest kui põhimõistest, mis toetub piibellik-teoloogilisele arusaamale usu läbi armust õigeksmõistmisest, millele rajaneb luterlik identiteet. Õigeksmõistmine tähendab vabastamist sellest, mis meid köidikuis hoiab (vrd Rm 5).

Õigeksmõistmisele tuginev teoloogiline arusaam möönab, et inimesed toimivad ikka veel hierarhiliste ja ülekohtuste süsteemide kohaselt, sageli toetudes ka ülekohtustele seadustele. Jumala radikaalses armu läbi õigeksmõistmises elamine tuleb vabastada meritokraatiast või patriarhaalsete traditsioonide ja väärtuste nõuete täitmisest. Me oleme niisiis ühtaegu õigeksmõistetud ja süüdi – simul iustus et peccator. Luterlikust vaatenurgast on tegemist paradoksaalse seisundiga, kus kirik ja ühiskond alati asuvad. Armu impulsist juhitud olek tähendab seda, et naisi ja mehi julgustatakse avaldama vastupanu ning osalema muutuste protsessis.

Inimkond ei ole võrdne ainult loomises, vaid ka patus. Paulus ütleb: „[N]õnda nagu on kirjutatud: „Ei ole õiget, ei ühtainsatki [“] […]  sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest” (Rm 3:10, 23). Kuigi tavaliselt mõistetakse pattu üksikute tegudena, peavad kogukonnad ja institutsioonid end samuti analüüsima.

Patt on kahjutegemine teistele, endale ja Jumalale. Seadused, tavad, ideed, suhtumised ja põhimõtted võivad kõik olla patused, kui nad kahjustavad mõnda osa Jumala loodust. Patt ei ole seega ainult personaalne, vaid ka strukturaalne ja institutsionaalne. Igaüks, kes seab ühe inimrühma väärtuse teisest üle, teeb pattu, sest teiste alavääristamine on kahjulik. Selles mõttes on süsteem, mis tugineb allutamisele ja rõhumisele, seades meeste väärtuse ülemaks naiste omast, patune süsteem. Rõhumise süsteemi patususe mõistmine aitab vältida liiga lihtsustatud analüüsi. Süsteemis elamine eeldab, et ülekohtuste struktuuride lõhkumine on nii naiste kui meeste vastutus. Kuna patune süsteem dehumaniseerib nii naisi kui mehi, on aktiivne muutuste liikumises osalemine nende ühine ülesanne. Sooline õiglus puudutab seega mõlemaid, nii mehi kui naisi, kes ehitavad ühist elu, mis rajaneb partnerlusele ja õiglusele.

Õigeksmõistmine Jumala armu läbi muudab kristlase olemist maailmas ja loob kirikule aluse, kuidas käsitleda ülekohtuseid süsteeme. Tähendamissõnas töötegijaist viinamäel (Mt 20:1–16) langeb Jumala arm võrdselt kõigi töötegijate peale ja kõigi inimväärikus saab taastatud. Inimkond on seega võrdne ka lunastuses.

• Mis muutub sinu arvates töötegijate eludes, kui neid koheldakse võrdselt?
• Mis muutub kogukonnas, kui kõik on Jumala armu poolt õigeksmõistetud?

 

Jumala lihakssaamine: Kehastumine ja õiglus

• Milliseid seoseid sa näed õigluse ja Jumala lihakssaamise vahel Jeesuses Kristuses?
• Milliseid seoseid sa näed inimese kehalisuse ja õigluse vahel?

Jumal soovis saada täielikult osa inimelust ihus. Jumal kohtub inimestega Jeesuses Kristuses, kes näitab neile Jumalat: Jumalat, kes tahab vabastada inimesed orjusest, neid vabaks murda langenud maailma köidikutest, julgustada vaeseid ja rõhutuid ning kutsuda kõiki elama vabaduses Jumala lastena. See on kogemus kuulavast ja meie juurde alla tulevast Jumalast, et vabastada inimesed, kes teda appi hüüavad (2Ms 2:24, 3:7).

Jeesus Kristus kutsus oma järgijaid uude Jumala perekonna tegelikkusesse, kus meeste poolt domineeritud bioloogilised perekonnasüsteemid on muudetud (Mk 3:35). Inimkeha kõigis selle olemisviisides, kannatustes ja rõõmus on kristliku ilmutuse keskmes Jumala lihakssaamise pärast Jeesuse Kristuse läbi. Lihakssaamise läbi loob Jumal inimestega sügavama suhte. Jumalik sõna võtab inimkeha ja elab meis (Jh 1:14). Püha Vaimu väes on Kristuse ihu uus, õiglane õdede ja vendade osaduskond. See osadus, see kirik on täna Kristuse ihu (1Kr 12:26–27).

Püha Vaim aitab kirikul muuta õiglust maailmas nähtavaks. Õiglus on põhjapanev kiriku identiteedi seisukohalt. Kiriku elust saab inimkond ettekujutuse, milline saab kirik ja kogu loodu olema.

Jumala arm loob vabastavale õiglusele ruumi, kus see saab areneda. Sellepärast on kiriku prohvetlik ülesanne mõista, millisel kujul võib õiglus teostuda diskrimineerimise ja vägivalla all kannatajate keskel. See ajendab ja ärgitab kirikut olema aktiivne kõiki suhteid puudutava õigluse suhtes.

Milliseid Jumala lihakssaamise märke näed sina enda ümber?

• Kuidas Jumala lihakssaamise märgid on seotud õiglusega naiste ja meeste vahel? (Või kuidas on Jumala lihakssaamine seotud õiglusega naiste ja meeste vahel?)

 

Sakramendid: vaba teenima kaasava ümarlaua ümber

• Millist vabadust tõotab Jumal sakramentides?
• Millist mitmekesisust sa Kristuse ihus märkad armulaua pühitsemisel?

Ristimise läbi saab iga inimene osaliseks Kristuse ihust (1Kr 12). Igaüks on tähtis ja saanud Pühalt Vaimult erinevad annid, võimed ja oskused.

Jeesus istus ühe laua ääres tõrjutute, rõhutute ja puuduses kannatajatega ning murdis nendega koos leiba ja julgustas neid. Leiva ja veini läbi istume me sama laua ääres ja tunneme, et me oleme võrdsed, ning et meie osadus sõltub kõiges Jumala armust. Jeesuses Kristuses võtavad kõik vastu andestust ja uut elu. Seepärast ei ole ühtki seaduslikku põhjendust, et kehtestada naiste ja meeste või inimeste ja keskkonna vahel mingit laadi üleolekut, diskrimineerimist või rõhumist. Nagu Pauluse tuntud kinnituses Galaatia ja Korintose kogudustele on öeldud – „ […] ei ole siin meest ega naist” (Gl 3:26–28; vrd 1Kr 12:13).

Inimkond on sõltumata tema soost, bioloogiast või muudest tingimustest muudetud Jeesuse armu, andestuse ja uue elu läbi. Ristimise kaudu muudetakse ja uuendatakse erinevusi võimu tasandil, mis põhinevad rahvusel, ühiskonnaklassil ja sool.

Paulus meenutab veel galaatlastele, et „vabaduseks on Kristus meid vabastanud” (Gl 5:1). Kõigi usklike preesterlus tähendab seda, et inimesed ei ole mitte ainult vabastatud, vaid nad on ka Püha Vaimu poolt kutsutud hoolitsema vabaduse eest jumalariigis. Vabadus tähendab teenimist, võrdõiguslike kogukondade loomist ja selles elamist, üksteise eest hoolitsemist, andide ja otsuste tegemise jagamist ning nende jõustamist, kes on tõrjutud eesõiguste ja rõhumise süsteemide poolt. Nähtavas kirikus on naiste ja meeste jagatud vastutus hea seista kaasavate struktuuride, läbipaistvuse ja vastutustundlikkuse arendamise eest, mis on konkreetseteks elementideks soolise õigluse saavutamisel inimeste ja organisatsioonide eludes.

• Kuidas ristimine ja armulaud ennustavad ning avavad uusi elamise viise?
• Milliseid jagatud juhtimise vorme on võimalik sinu keskkonna kontekstis välja töötada?

 

Eklesioloogilised sambad: jagatud juhtimine ja võrdsete jüngerlus

• Kuidas mõjutab sinu arvates ristimine juhtimist ja jüngriks olemist?
• Kuidas vastame kirikuna vastuolulistele tekstidele naiste juhtivatel positsioonidel olemise kohta?

Ristimise läbi on nii naised kui mehed toodud tagasi Jumala juurde. Mõlemad on Jumala poolt omaks võetud, kuigi me oleme samal ajal ka patused. Teisisõnu, Jumala ees on sood ühtsed, nii patususes kui ka õigeksmõistmises. Kummalgi pole Jumala juures soost sõltuvaid eeliseid teise ees. Kumbki neist pole Jumala ees õigeksmõistetud sellepärast, mis nad on teinud või mis nad on, vaid ainult Jumala armust.

See jagatud kujutelm ja loovus puudutavad inimelu kõiki aspekte, ka seal, kus kultuurilised mõjutused on toonud endaga kaasa soorollide eristamise. Ühe soo allutamine teise poolt ei ole kooskõlas loomisloo mõttega, kuigi mõned on mõistnud väljendit „abi, kes tema kohane on” (1Ms 2:18) viitena naise allumisele mehele. See võiks tähendada vastastikust toetust ustavuses, sest teistes tekstides kasutatakse sama sõna „aitaja” Jumalale viidates. Näiteks: „Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust tuleb mulle abi (ezer)? Abi (ezer) tuleb mulle Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa” (Ps 121:1–2). Siin on sõna, mida kasutatakse naise kui mehe aitaja kohta, see sama sõna, mida kasutatakse Jumala ustavuse kohta Psalmis 121. Selle kohaselt ei mõisteta aitajat mitte alluvuse mõttes, vaid ustava vastastikuse toetusena.

Käsku naistel kirikutes vait olla (1Kr 14:34) ei saa lugeda lahus teistest vaikimist puudutavatest käskudest. Näiteks, kui mingi keele rääkijatel ei ole tõlki, siis selle keele rääkija „olgu koguduses vait – rääkigu iseendale ja Jumalale” (1Kr 14:28).[1] Ka prohvetite puhul võib ainult üks korraga rääkida ja kui teisele ilmutatakse midagi, kui esimene veel räägib, siis „esimene jäägu vait” (1Kr 14:30). Kirjas korintlastele võib seega naiste vaigistamist käsitleda jumalateenistusel korra hoidmise laiemas kontekstis, vaatamata sellele et tekst viitab probleemi rõhutamiseks  „seadusele” või loomiskorrale. Pauluse käsk naistele koguduse kogunemistel vait olla on mõjutatud kontekstist. Seda ei saa mõista üldkehtiva reeglina, sest Paulus kiidab heaks naiste avaliku kõnelemise neil kogunemistel (1Kr 11:5). Nende tekstide vahel valitseb ilmne pinge, mis näitab ilmekalt, et kontekstuaalsus oli ja jääb tõlgendamise põhielemendiks nii Piibli aegadel kui ka praegu.

Loomulikult ei toeta Uue Testamendi tekstid ajaloolise konteksti tõttu, milles need on kirjutatud, ühehäälselt soolist võrdõiguslikkust. Tekstid, mis võtavad soolist hierarhiat iseenesestmõistetavalt (nt abielunaiste allumine abikaasale Ef 5:21–24; Kl 3:18), tuleb Jeesuse sõnade ja Pauluse kirjade traditsiooni õpetuste valguses kriitiliselt üle vaadata.

Kas võime väita, et ühe või teise soo tõrjumine juhtivatelt kohtadelt ei ole kooskõlas Piibliga ja kiriku traditsiooniga? Naised teenisid nii Vanas kui Uues Testamendis jumalateenistusel kaasa. Tunneme naisprohvet Mirjamit (2Ms 15:20), kes töötas koos Aaroni ja Moosesega. On ka Deboora, kes oli nii usuline kui ka poliitiline juht (Km 4:4). Naisprohvet Anna kinnitas Jeesuse messiastaatust ning õnnistas teda, kui teda toodi templisse Issanda ette (Lk 2:36). Jeesusel oli palju nii mees- kui naissoost jüngreid. Paljud Jeesuse naisjüngrid hoolitsesid näiteks tema majandusliku olukorra eest: „Maarja, keda hüütakse Magdaleenaks, kellest seitse kurja vaimu oli välja läinud, ja Johanna, Heroodese varahoidja Kuusase naine, ja Susanna ja palju teisi, kes neid aitasid oma varaga.” (Lk 8:2–3; samuti Mk 15:41).

Paljud neist naistest olid ülestõusmise esimesed tunnistajad (Lk 24:22; Jh 20:11–18). Kirjas roomlastele 16. peatükis mainitakse mitmeid naisi erinevates ülesannetes ja teenimisametites, kaasa arvatud Pauluse kaastööliseks olemine nagu Priska puhul (Rm 16:3) ja apostel Junia puhul (Rm 16:7). Need naised olid juhtpositsioonidel esimeste sajandite kristlikes kogudustes. Kiriku ajaloos on paljud naised pidanud taluma tagakiusamist nende vankumatu Kristuse tunnistamise pärast (nt Perpetua ja Felicitas).

Kirik peegeldab sotsiaalseid identiteete, ettekirjutusi ja kultuuriliselt mõjutatud arusaamu, mida meheks olemine ja naiseks olemine tähendavad. Kiriku vaikimine ja tegevusetus teevad temast kaassüüdlase. Kirikul on veel seni kasutamata teoloogiline varamu, mille abil seista inimväärikuse ja heaolu eest ning jõudu muutusteni praktikas, mis tõrjub ühiskondlike ja kultuuriliste normide alusel naisi ja ka teatud mehi.

• Millisel viisil lubame kirikuna vasturääkivatel Piibli tõlgendustel mõjutada ja põlistada negatiivseid kultuurilisi ja ühiskondlikke norme kirikus ning ühiskonnas?
• Toetudes Piibli tekstidele, kuidas ja kus sa näed soolise õigluse teostumist kirikus?

 

Suunised ja töövahendid konteksti arvestavate tegevuskavade jaoks

Seire ja vastutus: LML-i osaduse büroo vastutab institutsionaalse järelevalve ja programmide seire eest. Peasekretär peab esitama nõukogule tegevusaruande.

See osa LML-i soolise õigluse põhimõtetest annab praktilised töövahendid ja suunised soolise võrdõiguslikkuse teostamiseks kogu luterlikus osaduses. Mõned töövahendid on pigem soovitused kui ettekirjutused. Neid saab kasutada ülesannete ja vastutuse jagamise edendamiseks liikmekskirikute kõigil juhtimistasanditel ja rühmades, samuti osaduse büroos ja maailmateenistuse programmides.

Soolise õigluse eesmärgi saavutamiseks kõigil tasanditel, mis on kokku lepitud LML Strateegias 2012–2017, seisab LML hea väärtuste eest nagu kõigi inimeste väärikus ja õiglus, kaastunne ja erinevuste austamine, kaasatus ja osalemine, läbipaistvus ja vastutus, mis on tema töö ja missiooni aluseks.

Meetmete loetelu soolise õigluse teostamiseks leiate allpool.

 

Konteksti hindamine

Kõigi teoloogiliste, humanitaarsete ja arenguabi projektide puhul tuleb esimese sammuna hinnata ja sõnastada erinevad kontekstid. Ühe organisatsiooni mistahes põhimõtete väljatöötamisel, mis peaksid andma suuna tema programmilisele tegevusele, tuleb nende metodoloogiline alus rajada naiste ja meeste, tüdrukute ja poiste elukogemuste tähelepanelikule kuulamisele ning neid mõjutavale sotsiaal-majanduslikule, poliitilisele ja kultuurilisele kontekstile. Konteksti hindamise protsessi puhul on oluline teadvustada, et suurem osa soolisest ülekohtust maailmas on suunatud naiste vastu. Seetõttu peab õigluse saavutamiseks olema rõhk koostöös meestega pandud naiste toetamisele. Kogemused on tingitud kultuurist ja ühiskonnakorraldusest ning sageli mõjutatud ebavõrdsetest võimusuhetest. Võimusuhete sõnastamine ja põhjalik uurimine soolise võrdõiguslikkuse analüüsi abil annab meile teavet, millised strateegiad on tõhusad konteksti hindamisel.

Soolise võrdõiguslikkuse analüüs on:

• töövahend naiste ja meeste tegelikkuse erinevuste mõistmiseks;
• ühiskondlikku, majanduslikku, poliitilist ja religioosset ebavõrdsust ning ülekohut tingivate erinevuste hindamine;
• töövahend soolise õigluse saavutamise protsessis, mille abil on võimalik ära tunda soopõhist tööjaotust ning naiseks ja meheks olemise definitsioone, mis võtavad arvesse erinevusi ühiskondlikus staatuses, bioloogilisi vajadusi, majanduslikku olukorda ning rassilist ja/või soolist identiteeti jne.

Soolise võrdõiguslikkuse analüüsi soovitud tulem on ülekohtuste võimusuhete muutmine õiglasteks suheteks naiste/tüdrukute ja meeste/poiste vahel. Selleks tuleb:

1. Koguda ja analüüsida kvantitatiivseid ning kvalitatiivseid andmeid soo põhjal eristamise kohta, et teha kindlaks soopõhine ebavõrdsus nii eraelus kui avalikus sfääris.
2. Koostada statistilise analüüsi tulemuste põhjal tegevuste, projektide ja programmide kava.
3. Kasutada soolise võrdõiguslikkuse analüüsi ja mõjuanalüüsi töövahendeid, et teha kindlaks, millised soopõhised mustrid mõjutavad ligipääsu ressurssidele ja hüvedele ning kontrolli nende üle, et anda sisendit poliitilistele otsustele ja juhtimisotsustele ebavõrdsuse kõrvaldamiseks ja võrdõiguslikkust toetavate tegevuste edendamiseks.

 

Osalemist toetav lähenemisviis

Soopõhise rõhumisega tuleb tegeleda kiirelt. Me peame julgustama dialoogi, mis tegeleb sootemaatikaga ja analüüsib seda ning aitab kaasa muutustele, mis väljenduvad sellises soolise õigluse praktikas, mis seab küsimuse alla patriarhaalsed ja tõrjuvad väärtused kirikutes ja ühiskonnas.

Dialoogi ja muutuste toimumise seisukohalt on kesksel kohal uue partnerluse loomine ja olemasolevate tugevdamine. Soolisele õiglusele kui holistliku misjoni põhimõttelisele eeldusele tähelepanu koondamiseks on see arutelu hädavajalik kogukondades, perekondades, liikmeskirikutes, LML erinevatel tegevustasanditel ja nende vahel ning LML-i ja oikumeeniliste organisatsioonide vahel.

Praktilisel tasandil on võrdne osalemine tagatud programmide, projektide ja liikmeskirikute tegevuse läbi:

1. Luues aruteluruume, kus tuua kokku ning/või eraldi naised ja mehed, et kuulata hoolikalt, analüüsida põhjalikult ja mõista, kuidas igaüks neist tajub ja kujutleb oma tegelikkust ning mida nad kogevad.
2. Suunates partnerluse ja liitude loomist meeste ning naiste vahel, pakkudes töövahendeid ja metodoloogiat konfliktide lahendamiseks.
3. Tagada, et naiste ja meeste, poiste ja tüdrukute strateegilised huvid ja praktilised vajadused kajastuvad võrdselt projektide ja programmide tsüklites; ja et nii naisi kui mehi nähakse nende produktiivsetes ja reproduktiivsetes rollides.

 

Eri valdkondi puudutav sooline õiglus

Soolise õigluse teema kuulutamine valdkondadevaheliseks prioriteediks on peamiselt poliitiline ja strateegiline otsus vt LML-i strateegia). See tähendab, et iga protsessi, struktuuri, kava, programmi ja projekti hinnatakse soolise õigluse vaatenurgast ning kogu organisatsiooni tegevuste planeerimises, rakendamises, seires, aruandluses ja hindamises peab toimuma metodoloogiline muutus. See toob kaasa ka strukturaalse muutuse, kus soolise võrdõiguslikkuse analüüsist kujuneb otsustusprotsesside keskne element.

ÜRO ametlik definitsioon soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta sisaldub Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (ECOSOC) 1997. a otsuses, kus seda sõnastati kui „protsessi, kus hinnatakse plaanitud tegevuste mõju naistele ja meestele …, selleks et naised ja mehed naudiksid võrdseid hüvesid ning ebavõrdsus ei jätkuks.”

Järgnevalt mõned sammud soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamiseks osaduses:

1. Kaardistada ja hinnata programme ning projekte, vaadata üle seadused ja teised õigusaktid, dokumendid, personalipoliitika, keelekasutus jne, kasutades soolist õiglust analüütilise töövahendina.
2. Määratleda sootundlikud näidikud (kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed), et mõõta programmide ja algatuste kasu ning mõju meestele/poistele ja naistele/tüdrukutele.
3. Määrata organisatsioonis kindlaks fookusisikud või -rühmad, kes vastutavad protsessi järelevalve eest.
4. Edendada teoloogilist refleksiooni soolise õigluse teemal.

 

Suutlikkuse arendamine

Naistel ja meestel peavad olema võrdsed võimalused täielikuks osalemiseks juhtimis- ja otsustusprotsessides. Niisamuti tähendab naiste ja meeste sarnane väärtustamine seda, et kirik on võtnud suuna kohustuste ja vastutuse jagamisele ning esindab naiste ja meeste võrdset staatust kirikus ja ühiskonnas. Kirik võib ja peab oma väärtustes ja tegevuses olema eeskujuks, näidates et tema tegevused on kooskõlas kiriku prohvetliku kuulutusega.

See tähendab organisatsiooni pühendumist meeste ja naiste suutlikkuse arendamisele ning tugevdamisele, et saavutada soolise õigluse eesmärgid. Kaaluda tuleks suutlikkuse arendamist erinevatel tasanditel, võttes arvesse erinevaid sihtgruppe ja kogukondi.

Suutlikkuse arendamise strateegiad soolise õigluse perspektiivist on:

1. Teadlikkuse tõstmine naistevastase vägivalla, perevägivalla ja soopõhise vägivalla osas.
2. Keskendumine meestele ja mehelikkuse mudelite analüüsimine, et tõsta teadlikkust sootemaatikast ja võrdsetest õigustest ning käsitleda institutsionaalsel tasandil naisi ja mehi sooliste olenditena.
3. Toetada väikerühmi arutlema Pühakirja põhjal sooteemadel.
4. Integreerida soolise õigluse teema seminaride ja teoloogiliste õppeasutuste õppekavadesse.
5. Arendada õpetajate, vabatahtlike, abitöötajate, pastorite ja kiriku töötegijate formaalset ning mitteformaalset õppimist, et nad oleksid sootundlikumad ja pööraksid tähelepanu soolisele ülekohtule kirikus ning ühiskonnas.
6. Motiveerida ja aidata naisi õppida teoloogiat, et tagada teoloogilise väljaõppe saanud naiste täielik kaasamine kiriku ordineeritud ametisse.
7. Kasutada meediat tundlikkuse tõstmiseks ja sootemaatikaga tegelemiseks.
8. Arendada suunatult eriti noorte naisjuhtide suutlikkuse tõstmist.
9. Töötada personalile välja vastastikuse ja jätkuva õppimise süsteeme nagu nõustamise ja mentorluse programmid selleks, et sooline õiglus oleks naiste ja meeste ühine hool.
10. Tagada võrdsed võimalused naistele ja meestele kõigil organisatsiooni tasanditel.

 

Organisatsioonisisene korraldus

Inklusiivne LML-i osadus kehastab mitmekesisust ja ühtsust. See tähendab teadlikku strateegiate väljatöötamist ja tegevuskavade rakendamist, mis jõustavad naisi ja edendavad partnerlust erinevate meeste ja naiste rühmade vahel nagu ilmikud ja vaimulikud, erinevad vanuserühmad ja kultuurid, viies uuendatud jagatud juhtimise vormideni kirikus ning muude osaduse väljendusteni.

Kaasavad praktikad mõjutavad osadust ka eklesioloogiselt: selles väljendub, kuidas kirik soovib täita oma prohvetlikku ülesannet muuta hierarhilisi ja tõrjutust põhjustavaid struktuure, pakkudes avatud ja külalislahkeid ruume kogu Jumala rahvale. Jätkusuutliku osaduskonna jaoks, mille ühtsuse aluseks on Kristus, on põhilisteks elementideks mitmekesisus ja inklusiivsus.

Peaassamblee otsuste põhjal peab kirikutes võtma tarvitusele meetmeid ja looma mehhanisme, mis rakendavad naiste andeid juhtpositsioonidel ja edendavad kaasatust kõigis juhtimisstruktuurides. Kvoodid on strukturaalsed mehhanismid, mis on mõeldud vastukaaluks tervele reale praktilistele takistustele, millega seisavad silmitsi enamasti naised, et saavutada võrdse kvalifikatsiooni alusel võrdne osalus.

See, et naised ja mehed osalevad täielikult ning on võrdselt esindatud juhtivatel ametikohtadel, on märk jätkuvast reformatsioonist ja muutustest kirikus. Naiste ordinatsioon on üks selle teoloogilise veendumuse väljendus. Naiste kaasamine ordineeritud ametisse on alus, millele rajada nende kiriklik kodakondsus, ning see aitab oluliselt kaasa soolise õigluse teostumisele kirikutes.

1. Suunata käitumuslikke muutusi läbi dialoogi ja toetuse kogukondadele, kirikuliikmetele jne.
2. Hoida kinni võrdõigusliku töötasu sertifikaadi standarditest ja nõuetest, mis omistati osaduse büroole 2012. aastal.
3. Rakendada kaasavat osalemist ja esindatust LML-i töötajaskonnas, üritustel, kohtumistel, komisjonides ja rühmades vastavalt üheteistkümnenda peaassamblee otsusele soolisest tasakaalust.
4. Tagada, et eranditult kogu LML-i personal peab kinni töötajate eetikakoodeksi põhimõtetest, mis puudutab võimu kuritarvitamist ja seksuaalset ärakasutamist; edendada eetikakoodeksi rakendamist liikmeskirikutes ja nendega seotud organisatsioonides.
5. Viia osaduse organisatsioonides ja partnerorganisatsioonides läbi soolise võrdõiguslikkuse audit.
6. Tagada see, et organisatsiooni eelarved, projektid ja programmid arvestavad soolise võrdõiguslikkuse teemaga.
7. Luua organisatsioonis (osaduse büroo, liikmeskirikud ja/või partnerorganisatsioonid) soolist perspektiivi esindav töörühm, kellele on antud vastutus jälgida ja koordineerida soolise õigluse meetmeid.
8. Tagada juhtpositsioonidel ja otsustuskogudes võrdne esindatus

 

Turvapaigad ja tervendavad kogukonnad

Iga soopõhine vägivallategu on rünnak Jumala näo järgi loodu ning usklike koguduse vastu, kes on kutsutud elama õiglastes suhetes. Seepärast tuleb vaikus murda. Kiriku prohvetlik ülesanne on pakkuda ohvritele ja ellujääjatele tervenemist ning turvapaika koostöös teiste sarnaseid ülesandeid täitvate partneritega. Holistlik misjon ja teenimine tähendavad ka soopõhise vägivalla toimepanijate vastutusele võtmist. See tähendab, et ka mehed osalevad soolist võrdõiguslikkust puudutavates diskussioonides arutledes, kuidas mehelikkuse mudelid hoiavad elus vägivalda ja võimukontrolli.

Soopõhine rõhumine ja vägivald, olgu see siis teatud kontekstis kuitahes normatiivne, traditsiooniline või laialdaselt heaks kiidetud, on kuritegu ja patt; soopõhine rõhumine ja vägivald on vastuolus evangeeliumiga.

Strateegiad soopõhise vägivalla kui usu küsimusega tegelemiseks:

1. Uute praktikate, seaduste ja põhimõtete rakendamine, mis peegeldavad soolise võrdõiguslikkuse siduvust, olukordades, kus seadusandlus, põhimõtted, kultuurilised või eklesioloogilised praktikad on vastuolus soolise õiglusega või kus need puuduvad.
2. Turvapaikade pakkumine naistele, meestele, tüdrukutele ja poistele, et vältida naistevastast ja soopõhist vägivalda, kaasa arvatud kriisikeskused, varjupaigad ja põgenikelaagrid.
3. Suhete, võrgustike ja juhtimise edendamine ning tugevdamine teiste oikumeeniliste partnerite, kodanikuühiskonna organisatsioonide, ÜRO agentuuride ja valitsustega soolise õigluse edendamiseks.
4. Rakendada tegevusi, mida soovitab LML-i dokument „Kirikud ütlevad ei naistevastasele vägivallale”, nagu diakooniatöö toetamine, Piibli ja homileetiliste materjalide väljatöötamine, kiriku kujundamine turvaliseks paigaks, koostöö muuhulgas kodanikuühiskonna ja valitsusorganisatsioonidega.

 

Vastastikuse vastutuse süsteemid ja mehhanismid

Vastastikune vastutus ja avatud suhtlus käivad käsikäes. Seal, kus programmid ja organisatsioonid avaldavad regulaarselt ja selgelt soopõhise tõrjutuse juhtumeid, teostub loomulikul viisil ka läbipaistev ja vastastikune vastutus. Vastastikune vastutus kõigis LML-i osaduse väljendusviisides ja isikutes on vajalik, et tagada praktikate vastavus teoloogilistele põhimõtetele. Vastutuse põhimõtted, protseduurid ja mehhanismid peavad olema arusaadavad ja läbipaistvad nii organisatsioonisisestele kui ka -välistele partneritele. Vastastikune vastutus rajaneb ristiinimese vabadusel teenida oma ligimest.

Igal isikul on oma väärikus ning vastavalt inimõiguste ülddeklaratsioonile õigused ja vabadus. Jeesuse eeskujul on kirikul ülesanne kõneleda vaeste, rõhutute, tõrjutute ja haavatavate eest. Rahvusvaheliste inimõiguste kaitsmine ja rakendamine on viis, kuidas kirikud saavad suurendada oma panust inimväärikuse tagamisel ja olla vajalikud muutuste elluviijad ühiskonnas. Inimõigused tulenevad inimväärikusest. Kirikud peaksid riikides, kus inimesed elavad vägivalla ja relvastatud konfliktide keskel, kaitsma rahvusvahelist humanitaarõigust, eriti mis puudutab  seksuaal- ja soopõhist vägivalda.

Nende erinevate vajaduste, huvide ja õiguste tähelepanuta või unarusse jätmisel võib olla tõsiseid tagajärgi nende inimeste kaitsmisele ja ellujäämisele, kes on hädaolukorras või humanitaarkriisi keskel. Algusest peale soolise võrdõiguslikkuse temaatikaga arvestamine kriisi või katastroofi olukorras on eelduseks sellele, et pakutav humanitaarabi ei halvendaks olukorda ega seaks inimesi soovimatult ohtu, vaid jõuaks abivajajateni ning omaks maksimaalset positiivset mõju.

Strateegiad puudutavad järgnevaid valdkondi:

1. Teadlikkuse tõstmine õigusaktide ja ÜRO lepingute (inimõiguste ülddeklaratsioon, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, Yogyakarta põhimõtted, ÜRO resolutsioon 1325, Genfi konventsioonid ja lisaprotokollid) ning regionaalsete instrumentide nagu Belem do Pará osas.
2. Õigustel põhineva lähenemisviisi edendamine.
3. Humanitaarpõhimõtete ja eetikakoodeksite vastuvõtmine alusena kõigile tegevustele, mis kaitsevad inimväärikust ja leevendavad ning/või väldivad igasugust seksuaalset ärakasutamist ja võimu kuritarvitamist, ning selle sidumine soolise õigluse temaatikaga.
4. Soolise võrdõiguslikkuse teemat käsitleva kriisikoolituse edendamine.
5. Programmide koostamisel mittekahjustamise põhimõtte kasutamine.
6. Võimaluste loomine võrdseks ligipääsuks projektide ja programmide vahenditele ning nende kasutamisele.

 

[1] Mõned uurimused viitavad asjaolule, et seda teksti ei saa omistada Paulusele, sest see on algupärasesse teksti hiljem vahele paigutatud, tegemist on lisandusega, millele hiljem üles ehitada naiste kõrvaletõrjumise ja vaikima panemise põhjendatus. Vt mitmed Elixabeth Schüssler Fiorenza uurimused.

 

Tõlkinud Kadri Lääs. Toimetanud Kreet Aun.

 

Luterlik Maailmaliit ühendab maailma luterlike kirikute enamikku: 145 kirikut 98 maalt kokku enam kui 74 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on liige 1963. aastast, väliseesti luterliku kiriku kaudu ka asutajaliige (1948). Vt ka: Luterlik Maailmaliit, Kirik & Teoloogia nr 111/ 24.1.2014 ja Luterlik Maailmaliit, Luterliku osaduse enesemõistmine. Uurimusdokument. Nr 261-262/ 9.-16.12.2016.