„Seisatage teedel ja vaadake,
küsige muistsete radade kohta,
missugune on hea tee,
ja käige sellel,
siis leiate oma hingele
hingamispaiga“ (Jr 6:16).
Palju, palju on jälgi kruusateel. Neid on nii palju, et nendel ei saa enam vahetki teha. Just see annab kruusateedele nende iseloomuliku, väsinud ilme. Ühest feng shui’d käsitlevast raamatust lugesin, et teed panevad energia tormama, et näiteks otse elumaja suunas tulevat teed tuleks millegagi varjata, barrikadeerida, et maja ei jääks energiarünnaku alla. Raamat on kirjutatud tihedasti asustatud Lääne-Euroopa inimeste jaoks. Meie küla- ja õueteedel liigub energiat märksa vähem. Kruusase õuetee ääres istudes mõtled, et kui harva sellel midagi või kedagi üldse liigub. Kass satub siin rohkem kõndima või isegi suvepäikses lesima kui mõni auto siin sõitma. Meie kruusateed on mõtlikud, elukogenud, targad.
Loomulikult, teed on ka natuke deemonlikud. Nad võivad tuua õuele midagi ootamatut, ja üsna järsult. Keegi tuttav võib saabuda ootamatult külla, keegi võõras võib siia ootamatult eksida. Igasuguseid asju võib juhtuda, igasuguseid uusi mõtteid ja kogemusi kasvada. Teed on olnud alguses, me isegi oleme kunagi neid teid kõndinud või sõitnud esimest korda. Teed on ka lõpus, teed juhivad meie juurest midagi ära. Midagi viiakse mööda teed ära, keegi kõnnib teed viimast korda. Kunagi läheme meiegi oma tuttavat teed viimast korda.
Mõtlen tihti väga vanadele teedele. Juba aastakümneid on ju teid tehtud sirgemaks, sest inimestel on vaja kulgeda üha kiiremini. Minu küla poolitab uus, sirge maantee, tormakate autodega. See lõikab läbi vana, soliidselt ja väärikalt lookleva maantee, kruusatee. Sel kruusateel kulgevad inimesed rahulikult, mõtlevad siin käänakul ühte mõtet, järgmisel järgmist. Need mõtted on jälgedes talletunud, lugematud pilgud on teeäärsetel heinamaadel ja puudes kinni. Nendega on lihtne kohtuda, nendega dialoogi astuda.
Kõige müstilisemad on minu jaoks ürgsed teed, milliseid on meie maal veel siin ja seal aimata. Läbi metsade ja soode on jooksnud kitsad ja praeguseks hüljatud teed, millest siin-seal võib aimata vaid teetammi lõigukest, rada, millel kasvavad teistsugused taimed kui selle kahel küljel. Mõnes kohas tulevad maa seest välja vanad palgijupid, kõnekalt üksteise kõrvale laotud, et kunagi siin olnud takistust, kraavi või lohku ületada. Sellised paigad on iseäranis saladuslikud. Võib-olla mõnisada aastat pole siinset teed aktiivselt kasutatud, aga enne seda käidi ja sõideti siin. Siinsetes maastikes on kinni eriliselt väärikad pilgud. Siin tasub peatuda kauemaks, jääda öösekski, kuulata sosinaid, mis teekäijaist jäänud.
Tee, või rada, on üks viljakamaid ja ürgsemaid metafoore, eriti usulisel maastikul. Mõtte- ja usulisi maastikke läbivad hästi paljud teed, risti-rästi. Mõned on laiemad, mõned kitsamad, mõned õige ahtad. Jääb mulje, nagu oleks neid teid sama palju, kui on inimesi, kes neid käivad. Õige jah, ongi. Igaühel on oma tee. Harva kohtab siinsetel maastikel sirgeid teid, ehkki Piiblis meile tihti soovitatakse valida sirge tee. Ikka on need teed ja rajad kurvilised, pöörduvad mõnikord järsult, mõnikord lausa tagasi. Isegi selliseid radu on, mis jõuavad iseenda juurde tagasi. On selliseid teid, mis kohtuvad teistega ja veel kolmandatega. Mõtlen, et võib olla on need laiemad liitunud teed koguduste teed, palvegruppide rajad. Loodan vähemalt nii.
Mis siis et Piiblis soovitatakse sirgeid teid. Need muistsed rääkijad ja kirjutajad teadsid hästi, et sirget teed on väga raske leida, et käänud on loomulikud. Käänakuid tuleb mõnikord võtta, selleks et teada, mis on sirge. Käänakud on eriti head ka seisatamiseks. Nagu tsiteeritud Jeremija raamatu salmikeses soovitatakse. Käänakud on järelemõtlemiseks. Nende kogemiseks on eriti hea otsida vanu ja vanemaid teid meie kodumaastikel. Väsinud kruusa-, metsa- ja õueteedel kõndinute pilke ja sosinaid kuulebki. Seal on kõige rohkem õppida.
Piiblis räägitakse õigetest ja valedest teedest. Kes eluradu pikemat aega käinud, võib ka oma elule tagasi vaadates tõdeda, et mõni valitud tee oli õigem, mõni valem. Oleneb sellest, kuhu tahtsime välja jõuda. Õigupoolest oleneb sellest, kuhu me nüüd tagasi vaadates arvame, et pidime välja jõudma. Kindlasti avastame, et nii mõnessegi punkti meie elus oleks olnud valida ka otsem tee. Aga valikute ajal ei teadnud veel seda. Oleksime olnud targemad, oleksime õppinud muistsetelt juba varem. Muistsed inimesed igatahes on selle peale tulnud, et järeltulevatele põlvedele oma soovitused jätta. Meil on võimalus neilt õppida. Selleks tuleb seisatuda.
Ühte ma ei ole näinud. Ma ei ole näinud, et mõni tee siin mõtte- ja usulistel maastikel lõppeks. Need lähevad aina edasi. Tundub nagu ei saaks keegi kunagi valmis oma usuliste rännakutega. Rännaku ajal on soovitatav puhata, seisatuda, järele mõtelda. Aga siis minnakse ikkagi edasi. Ikka edasi. Nii mõtlen, kruusase õuetee ääres istudes, et nüüd olen peatunud. Seisan oma elus täiesti paigal, juba mitu kuud pole liikunud. Valmistun algavaks töö- ja kooliaastaks, mis mind kindlasti jalule ajab, kuhugi siit õuelt jälle minema. Nii juhtub. Aga praegu ma veel istun. Istun mõnuga. Tulge ja istuge ka, tunnikenegi. Küll jõuame edasi minna.
Urmas Nõmmik (1975), dr. habil., on Tartu Ülikooli Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
