„Jah, see ongi sõnum, mida te olete kuulnud algusest peale, et me peame üksteist armastama. Mitte nii nagu Kain, kes oli kurjast ja lõi maha oma venna. Ja mispärast ta lõi tema maha? Sellepärast, et tema teod olid kurjad, aga ta venna omad õiged. Ärge imestage, vennad, kui maailm teid vihkab. Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi. Kes ei armasta, see jääb surma. Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks. Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest. Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest – kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!“ (1Jh 3:11–18).
Olen mõnikord sõdurivande andmise tseremooniatel, mälestusmärkide pühitsemisel või mõne muu isamaalise sündmuse puhul kasutanud kõne alusena kirjakohta Jh 15:13 „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest“. Ühest küljest on see lihtne tõde, teisest küljest aga väga suurt hoolivust ning vastutustunnet väljendav lause. Selge on see, et just noortele inimestele on vaja neid justkui loomulikke väärtushinnanguid aeg-ajalt meelde tuletada. Samas kipub me endagi südametunnistuse mälu vahel tuhmuma aegade rutus ning elu kõige põhilisemad asjad ei tule sageli meelde.
Tänase päeva peamiseks mõtteks ongi just hoolimine ja vastutus, mida võib kokku võtta üheainsa sõnaga – armastus. Just armastus on see, mis paneb meid tegutsema või siis vastupidi – just armastuse toel jätame nii mõnegi asja tegemata. Ilma armastuseta ei saa eksisteerida perekond, kollektiiv, riik ega kirik.
Johannese kirja autor toob näitena välja meile kõigile tuttava Kaini ja Aabeli loo, mis on kirjas 1. Moosese raamatus. Tolles loos teatavasti tapab Kain oma venna Aabeli lihtsalt kadedusest või ka solvumisest. See on lugu, milles kerkib väga teravalt esile inimese õrnus ja haavatavus. Ikka on nõnda, et meis võimenduvad mitmesugused emotsioonid, kui oleme haavunud või tunneme, et meiega on ebaõiglaselt käitutud. Vahel võib siis isegi juhtuda, et me tahtmatult tegutseme nõnda, et isegi hiljem imestame oma tegude üle. Justkui poleks me olnud päris meie ise, justkui oleks meid keegi teine juhtinud.
Kaini tegutsemine jätab samuti mulje meeleheitel ja üdini solvunud inimesest, kes toimib impulsiivselt, kannustatuna äkilisest raevupuhangust, mille taga on ilmselt juba mingi pikka aega toimunud käärimine. Käärimine, mille sisuks on täiesti inimlik kadedus, millega oleme kõik kokku puutunud ning mis mitte kunagi mitte kuhugi ei kao. Kadedust tunneme aeg-ajalt ka meie, kristlased. Ka meie oleme siiski kõigest inimesed. Ent paraku on nõnda, et kadedus rüüstab inimest, lõhub teda seesmiselt, kadedus sööb välja armastuse, mis inimeses lihtsalt hääbub järk-järgult ning ühel hetkel see inimene murdub. Nõnda nagu murdus Kain, kes sooritas kõige kohutavama teo, mida inimene üldse teha saab. Paradoksaalne on siinkohal aga see, et ometi oli ju Kain ustav Jumala sulane, religioosne inimene, kes tahtis anda Jumalale parimat, mis tal oli.
Ja siit tulebki välja, et inimestel ei ole erilist vahet. Alati ei piisa meie endi püüdlustest või tahtest, kui seisame vastamisi oma nõrkustega. Ikka imbuvad meisse kusagilt eelarvamused, kadedus ja vaen – vahel teeme liiga nõrgematele või sellistele inimestele, kes meist mingil moel eristuvad.
Ent selles Kaini ja Aabeli loos tuleb tähele panna seda, et vaatamata tema tegudele, ei lükka Jumal Kaini endast ära. Vastupidi, ta isegi kaitseb teda. Kaitseb vaenulike kaasinimeste eest, kes tahaksid nii rängalt eksinud inimese hoopis peajagu lühemaks teha. Ometi on ju Kain oma julma teoga teinud haiget Jumalale endale. Sest igaüks meist on ju osa Jumalast ja tema loomingust ning kui me kahjustame kedagi enda kõrval, siis tegelikult teeme haiget ka oma Loojale.
Kain saab sellest ühel hetkel aru ning satub paanikasse. Karistus, mis ta peale pannakse, on liiga ränk ning ta palub halastust, sest tal on surmahirm. Ja Jumal halastab, Looja ei lükka oma loodut eemale, ehkki võiks seda teha. Siit tuleb välja veel üks väga oluline mõte, mis haakub ka tänase kirjakohaga – see mõte on halastus. Halastus nende suhtes, kes käituvad nõnda, nagu me ei oota, ja halastus ka nende suhtes, kes on meist nõrgemad. Mõnikord on kellelegi suureks abiks see, kui anname talle võimaluse endi sekka tagasi tulla. Kui me hoiame ja armastame ka kõige väiksemat oma ligimestest, siis hoiame ja armastame Jumalat ennast. Ma ei pea siin silmas seda, et peaksime kõikidele mõrvaritele andestama, ma räägin igapäevasest, inimlikust halastusest ja andestusest inimlike ja igapäevaste eksimuste suhtes.
Millegipärast on vahel nõnda, et kõik need inimlikud tunded – hoolivus, armastus, halastus, andestus –, nende kõigi ülesleidmine endas vajab kummalisel kombel mõnikord rohkem keskendumist ja pingutust, kui tahaksime. Kui ma vaatan noori sõdureid, kuulan nende muresid, siis enamik nende muredest on seotud mingite keeruliste suhetega omavahel või lähedastega. Kogu me elu tugineb suhetel ja suhted tuginevad sellel, kui palju ning mil moel oskame tunda ning väljendada oma armastust.
Olen kuulnud mõnda noormeest ütlevat: „Kui ta veel mulle midagi ütleb, siis lähen talle kallale!“ Selge on see, et pingerikkas keskkonnas iga päev koos elades tekivad ka arusaamatused kiiremini ning närvid on rohkem pingul. Olen aga püüdnud sellistel puhkudel selgeks teha just seda, et kui me pingutame ja kontrollime ennast ning vastame halbadele sõnadele või tegudele armastuse ning andestusega, siis oleme selles olukorras tugevamad teisest, sellest ründavast poolest. Tugevamad seetõttu, et armastusele on raskem vihaga vastata, armastust on keerulisem rünnata – armastus teeb relvituks.
Johannes ütleb meile täna, et igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar. Seda küll ülekantud tähenduses. Minu meelest on mõte selles, et juba inimese mõte omab sellist väge, mis võib väga palju kurja teha isegi siis, kui me tegudeni ei jõua. Inimese mõttejõud ning seega ka palvejõud on suuremad, kui me aimatagi oskame. Kõige kehvem variant on aga see, kui me laseme kurjusel oma mõtteid ja südant mürgitada, sest siis võibki juhtuda, et lõpetame nagu Kain – ilma armastuseta, ilma hingerahuta.
Loo mõte on selles, et peaksime hoiduma kadedusest ja vihast. Kui me seda kõike endasse kogume, siis laguneb meie sisemine maailm. Nõnda ennast omas mahlas kääritades võib lihtsalt juhtuda, et me upume endasse ega märka enam seda, kes me kõrval seisab. Ei märka ligimest ega märka Jumalat.
Alati tasub järele mõelda, kus on meie vend või õde, sest siin maailmas oleme ikkagi oma vendade hoidjad, üksteise hoidjad, hoolimata sellest, mis üle- või puudujäägid meist kellelgi võivad olla. Teisiti see maailm lihtsalt ei toimi, see tähendab, et maailma ei toimi ilma armastuseta.
Niisiis, head sõbrad, et mitte väga karmilt lõpetada, tuletaksin meelde neid kauneid sõnu: „Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat“ (1Jh 4:7), „Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame, siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks“ (1Jh 4:12).
Aamen.
Anna-Liisa Vaher (1980) on Kuperjanovi jalaväepataljoni kaplan.
