Sissejuhatus
Mõte uurida lähemalt endiste Ida-Saksamaa aladel asuvate kirikute lähiajalugu ning võrrelda seda Eestis toimunuga on tekkinud eeskätt tänu mitmetes üle-euroopalistes religioonisotsioloogilistes uuringutes paljuviidatud ja tuntud faktile, et Eesti koos Läti, Tšehhi Vabariigi ja endise Saksa Demokraatliku Vabariigi (SDV ehk saksapäraselt Deutsche Demokratische Republik ehk DDR) aladega on üks kõige sekulariseerunum ja kirikukaugem ühiskond Euroopas.
Siinses artiklis esitatav ülevaade ja võrdlus annab võimaluse näha tänapäeva sekulariseerumise erinevaid ajaloolisi põhjuseid. Kas Saksamaal toimunud arengud riigi ja kirikute suhetes on põhjustanud seal tänapäevaks olukorra, mis on võrreldav Eesti religioonimaastikul toimuvaga?
Artiklis antakse esmalt ajalooline ülevaade SDV evangeelsete kirikute käekäigust perioodil 1949–1989, seejärel näidatakse, kuidas on kirikud toime tulnud pärast 1989. a pöördelisi sündmusi, kui sai alguse Saksamaa ühinemine, ning viimaks võrreldakse Ida-Saksa kirikute olukorda Eestiga.
Aja- ja kultuurilooline taust kiriku ja riigi suhete mõjutajana
Saksa DV kuulutati välja 7. oktoobril 1949 ning selle moodustas Teise maailmasõja järel Nõukogude Liidu aladele jäänud Saksamaa idaosa. Seda asus juhtima marksistlik-leninistlik Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands ehk SED), olles koos teiste idabloki riikidega Nõukogude Liidu hegemoonia all. Selline meelevaldne eraldamine lahutas saksa rahva, ühiskonna ja kirikud mitmeks aastakümneks.
SDV-l oli eriline roll kogu idablokis, sest tegemist oli kunstlikult rajatud riigiga, mis vajas enesekehtestamist ja õigustamist nii rahvusvaheliselt kui ka sakslaste endi seas – oli vaja tõestada, et sotsialistlik riigikord on parem. Alanud poliitiline külm sõda ja võidurelvastumine lisas vaid pingeid erinevate Saksamaade vahelistesse suhetesse.
Selline olukord oli ainulaadne ka kirikutele ja sestap on Ida-Saksa kirikulugu (eelkõige protestantlike kirikute lugu) väga mitmetahuline ja eriline võrreldes teistes idabloki riikides asuvate kirikutega. Kiriku rolli ühiskonnas ja kiriku-riigi suhteid mõjutasid peamiselt poliitilised põhjused, ent kindlasti ka sügavamale ja kaugemale ulatuvad aja- ja kultuuriloolised tegurid.
Esmalt oli SDV kirikumaastik juba konfessionaalselt teistsugune – Nõukogude Liidu aladel esindasid riigi ja kiriku suhetes peamist osa ortodoksi kirikud ja Kesk-Euroopas roomakatoliku kirik. SDV oli üks väheseid valdavalt protestantliku taustaga piirkondi, kus suhetes riigiga oli esmaseks partneriks ja eestkõnelejaks just protestantlik kirik (sarnane olukord oli veel vaid Eestis ja Lätis!). Sellele lisab tähtsust ka veel asjaolu, et geograafiliselt on tegu reformatsiooni hälliga.
Sellest tulenevalt mõjutasid kiriku ja riigi suhete iseloomu a priori ka juba teoloogilised tegurid, nt arusaam kirikust – protestantlikele kirikutele on iseloomulik Lutheri kahe riigi õpetusest tulenev koostöövalmidus riigivõimuga, mis on reformatsioonist peale ilmalikul ja vaimulikul võimul võimaldanud üksteisega koos eksisteerida ja koostööd teha, jagades maailma vaimseks ja ilmalikuks (tõsi küll, nii et vaimulik võim allub ilmalikule). Selline alus andis ühtlasi ka parema võimaluse evangeelsetel maakirikutel end teoloogiliselt sotsialismiga kokku sobitada (Goeckel 1995, 325), ehkki see täielikult siiski ei õnnestunud.
Sellele teoloogilisele eeldusele riigi ja kiriku vaheliste suhete kujundamisel aitas kahtlemata kaasa ka protestantlike kirikute detsentraliseeritud, demokraatlik ja sinodaalse juhtimisega süsteem, mis erinevalt tsentraliseeritud ja rangelt hierarhilise struktuuriga roomakatoliku või spirituaalsetest õigeusu kirikutest võimaldas kirikul samuti paindlikumat läbisaamist riigivõimuga (samas, 322). Õigeusu ja katoliku kirikud põhinesid autoritaarsetel struktuuridel, mistõttu said kirikud riigiga suhtlemisel olla sirgjoonelisemad ja konkreetsemad, nt roomakatoliku kiriku puhul aitas see kiriku positsiooni tugevdada nii Leedus kui Poolas (samas, 322). Kindlasti oli sealjuures väga suur mõju ka Vatikani poliitikal, mille tõttu oli neil kirikutel kindlasti kergem vastu seista sotsialistlikule korrale.
SDV puhul tuleb samuti silmas pidada, et oli olemas kaheksa iseseisvat ajaloolist evangeelset maakirikut, mis kõik olid sealjuures küllaltki omanäolised, ning puudus ühine eestkõneleja. Ehkki kiriklike liitude EKD (Evangelische Kirche in Deutschland, SDV kirikud olid selle liikmeks kuni aastani 1969) ja BEK-i (Bund der Evangelischen Kirchen in der DDR, loodi 1969) ning sagedaste ühiste sinodite näol oli selline esindus olemas, siis tegelikkuses oldi ikkagi üpris iseseisvad ja isepäised. Erinevad luterlikud maakirikud ei ole olnud üksmeelsed koostöö osas riigiga, nt Tüüringi ja Saksimaa luterlike kirikute näitel saab öelda, et oldi isegi vastandlikud. See võimaldas riigil kasutada erinevate maakirikute vastu erinevaid taktikaid, nt kasutati eriti ära „progressiivset“ Tüüringi maakirikut, mille piiskopi Moritz Mitzenheimi valikuid tunti Thüringer Weg nimega (samas, 323).
Kiriku ja riigi suhted – koostöö
Poliitiline olukord oli sõjajärgsetel aastakümnetel väga heitlik, ka kirikud võtsid valitseva korra vastu aktiivselt sõna. Berliini ülestõus (1953) ja müüri ehitamine (1961) pälvisid palju kriitikat. Sel ajal kujunesid välja kirikute ja riigi vaheliste suhete peamised jõujooned, keelati religiooniõpetus koolides (1958), leerikoolide asemel juurutati nn Jugendweihe’t ehk Eestiski tuntud ilmalikku „võsaleeri“ (1954). Siiski ei suutnud riik kirikuid maha suruda, vaid oli sunnitud otsima erinevaid koostöövõimalusi, mis oleksid mõlemale poolele kasulikud.
Erinevalt muust Nõukogude Liidust ei katkenud kirikutel ja kogudustel suhtlemine Läänega. Olulist rolli riigi ja kirikute suhetes mängis asjaolu, et nii protestantlik kui ka väiksem roomakatoliku kirik said suuremõõdulist finantsilist ja materiaalset toetust oma Lääne partneritelt. See mõjutas riigipoolset kirikute soosimist. Ida-Saksa kirikute EKD-sse kuulumine kestis veel aastakümneid peale Saksamaa jagunemist ning need suhted säilisid ka peale EKD-st väljaastumist 1969. Lääne-Saksa kirikute materiaalne toetus kestis sisuliselt kogu SDV 40-aastase perioodi jooksul ning sellest sai tulu ka SDV riik, nt finantseerisid Lääne kirikud kuni 10% SDV tervishoiusüsteemist, mida traditsiooniliselt korraldasidki katoliiklikud ja protestantlikud kogukonnad (Walters 2006, 350j).
Lisaks kirikute kaudu tulevale finantsilisele abile oli riik huvitatud ka kirikute välispoliitilistest sidemetest, mida sooviti samuti enda huvides ära kasutada. Kirik oli ainus institutsioon, millel olid säilinud sidemed Lääne maailmaga, ning riik oli huvitatud nende säilimisest. Sidemed Lääne-Saksa kirikute ja rahvusvaheliste organisatsioonidega Genfis võimaldasid juurdepääsu teatud informatsiooniallikatele ja meediale Idas ja Läänes, mille abil oli võimalik laiemaid rahvastiku kihte mõjutada (Goeckel 1995, 312).
Seega kirikute välissuhted olid kindlasti üks oluline põhjus, miks riik lasi kirikutel olla ja tegutseda sellisel määral, et tema tegevus ei muutuks riigile kahjulikuks. Seetõttu ei toimunud sellises ulatuses kirikuvastaseid repressioone ega piirangute kehtestamist nagu mujal Nõukogude Liidus. Kirikutel oli oma sidemete kaudu jätkuvalt võimalik osaleda oikumeenilises töös, teoloogilistes kõnelustes ja arengutes, mis teistes idabloki kirikutes ei olnud sellises ulatuses võimalik – olid olemas partnerkirikud, käidi konverentsidel ja kokkusaamistel jne (samas, 296 j).
1970ndatel leebusid riigi ja kirikute suhted teatud määral, riik tunnistas BEK-ki, kirikud omakorda formuleerisid „Kirik sotsialismis“ ideed, mille käigus Bonhoefferi „Kirche für andere“ tõlgendati ümber „Kirche im Sozialismus“ kontekstis (Krötke 1996, 35) – see näitas, et püütakse uue poliitilise olukorraga kohaneda ega oodata enam selle kiiret lõppu.
Riigi ja kirikute läbisaamine institutsioonide tasemel oli üldiselt hea (Goeckel 1995, 309). Selle märgiks oli riigi ja kirikute tippkohtumine 1978. a, mis aitas järgnevatel aastatel suhteid veelgi parandada – kirikutele võimaldati oma ajalehti, eetriaega raadios ja teles, täiendust kirikutöötegijate pensionile, ligipääsu vanglatele. Kirikutel oli võimalik osaleda terves hulgas heategevuslikes ja sotsiaalsetes tegevustes oma haiglate, vanadekodude, lasteaedade jms võrgustikuga (samas, 309).
Riik tunnustas kirikute ajaloolist ja kultuurilist pärandit. Riik püüdis integreerida kirikuid, tuues esile reformaatorite Martin Lutheri või Thomas Münsteri pärandit, rõhutades nende olulisust saksa kultuurile ja näidates seeläbi sakslasi kui kultuurrahvast, mille üheks sümboliks on ühtlasi kirik, eesmärgiga teha selle kaudu inimestele omakorda omasemaks SDV-d (samas, 309). Hea võimaluse pakkus selleks Lutheri juubeliaasta tähistamine aastal 1983 (samas, 310), mil toimusid pidulikud jumalateenistused Wittenbergis jne.
Kirikute ja riigi suhted olid seega pragmaatilised. Kirikud soovisid riigilt oma autonoomsuse tunnustamist, partei aga, kartes oma ideoloogia ja distsipliini pärast (samas, 312) ootas aga vastu, et kirikud ei laseks liiga kriitilisi hääli esile tulla (samas, 314).
Riik ootas kirikutele tegutsemisruumi andes, et kirikud ise tegeleks oma liikmetega, kes on poliitiliselt liiga protestimeelsed ja süsteemivastased. Riik püüdis kirikuid tasalülitada mitte neid otseselt keelustades, milleks ei olnud tal ka võimu, vaid nende võimalusi kärpides (samas, 332).
Hoolimata liikmeskonna kahanemisest ja seeläbi kirikute nõrgenemisest, suutsid kirikud siiski oma positsiooni ühiskonnas säilitada ja riigiga küll koostööd tehes, osaliselt siiski sellele aga ka vastu seista.
Kiriku ja riigi suhted – vastasseis
Kiriku ja riigi suhted ideoloogilisel tasandil olid seevastu pingelised. Kirikul oli kogemus riigiga opositsioonis olemisest juba varasemast natsi-Saksamaa perioodist ning eriti esimestel aastakümnetel pärast sõja lõppu kasutati seda kogemust aktiivselt. Üheks prominentseks eestkõnelejaks oli sealjuures Berliini ja Brandenburgi piiskop Otto Dibelius.
Erimeelsusi riigiga tekitasid mitmed teemad, nt riiklik noorteleer ehk Jugendweihe, mida kirik ei soovinud aktsepteerida, samuti sõjaväeteenistuse ja militariseerumisega seotud küsimused.
Need vastuolud tekitasid diskrimineerimist, mida esines sellisel määral, et kristlased ei saanud nt vastutusrikkaid töökohti (Walters 2006, 350) ning ühiskonna peale surutud tõrjuva hoiaku tõttu hakkas kirikute liikmeskond kiiresti ka langema.
Vastasseisu tekitas ka teoloogilise hariduse andmine. SDV-s oli kuus usuteaduskonda (Leipzig, Jena, Rostock, Greifswald, Wittenberg-Halle, Berliin, alates 1968 nimetati need ümber sektsioonideks), lisaks kolm kiriklikku kõrgkooli ja evangeelsed akadeemiad, mis olid teaduskondadest vabamad (Goeckel 1995, 306 j). Ehkki inimestel oli võimalik teoloogiat õppida, oli kirikute ja usuteaduskondade vahekord omakorda pingeline, sest teaduskondi kontrollis riik – toimus isikute kontroll, õppekavad olid kohandatud riiklikule ideoloogiale sobivateks jne. Eriti ideoloogiline oli nt Berliini usuteaduskond, kus tegeleti kristluse ja sotsialismi sobitamisega. See tekitas kirikute sees palju pingeid, mille klaarimisele kulus palju energiat veel 1990ndatel, ja mis on siianigi lahti harutamata.
Kirik 1980ndatel – süveneb konflikt riigiga
1980ndatel hoogustus SDV-s rahuliikumine, korraldati vastavaid seminare ja teenistusi. Riik lubas kirikutel nendes osaleda ja võtta sõna ühiskonnapoliitilistel teemadel. Vastutasuks oodati kirikutelt aga poliitilist toetust ja eriti olukorras, kus Moskvast alanud uutmistuultega ei soovitud kaasa minna (Goeckel 1995, 306).
Lisaks rahuliikumisele sai oluliseks ka keskkonnakaitse teema. Kirikute eestvedamisel loodi öko-gruppe, vahetati informatsiooni, kritiseeriti liigset tarbimist jne. Riik tegi kirikutega selles valdkonnas isegi koostööd, kuna riigile sobis üldine kokkuhoiu ja väiksema tarbimise propageerimine, sest oldi juba suurtes majanduslikes raskustes (samas, 284 j).
Seetõttu oli SDV kirikutel riigi jaoks teatud ventiili funktsioon, mõjudes ühiskonda stabiliseerivalt.
Rahuliikumise teema laienes 1980ndate keskpaigas aga ka inimõiguste küsimustega tegelemiseni ning isegi poliitiliste muudatuste nõudmiseni. Nendes gruppides osalejad ei olnud alati kristlased, kirikud olid lihtsalt ainsad avalikud hooned, kus seaduslikult lubati kohtuda. Nõnda pakkusid kirikud varju tärkavale tsiviilühiskonnale (Walters 2006, 356) ja võtsid enda kaitse alla juba poliitilise opositsiooni (Pollack 1994, 285).
Samal ajal hakkasid üha enam esile kerkima ühiskondlikud rahutused. Sai selgeks, et „kirik sotsialismis“ ei saa enam edasi tegutseda traditsioonilisel viisil. Siitpeale sai protestantlikust kirikust opositsioon Ida-Saksa poliitilisele režiimile (Walters 2006, 356).
Alates 1987. a-st jahenesid kirikute ja riigi suhted juba märgatavalt ning riik hakkas kirikuid seadma rohkem surve alla kui seni. See väljendus uutes piirangutes, nt raskendati kirikupäevade läbiviimist (Goeckel 1995, 304). Samuti hakkasid julgeolekujõud ennast kirikute tegevustesse rohkem vahele segama, nt märtsis 1988 takistati Berliinis Sofia kiriku koguduse liikmeid jumalateenistusele minemast – selliseid asju polnud juhtunud pärast aastat 1953. Seetõttu muutusid ka kirikud valitseva režiimi vastu üha kriitilisemaks. Kirikud hakkasid toetama riigist väljarändamise võimalusi ning asusid viimaks nõudma muudatusi juba kogu poliitilises süsteemis, kui nägid, et riik ei ole enam võimeline kirikut takistama (samas, 304 j). Märgilised sündmused leidsid tollal aset Leipzigi Nikolai kiriku juures, kui 1989 a sügisel esmaspäeviti toimunud rahupalvused kasvasid üle suurteks massidemonstratsioonideks, mis nõudsid riigivõimu rahumeelset kukutamist.
Kirik 1990ndatel peale SDV lagunemist
Kogu senine olukord muutus Berliini müüri langemisega aastal 1989. Kirikutel seisid korraga ees hoopis uued väljakutsed, millega kohanemine sageli ei õnnestunudki.
Uus olukord tõi Ida-Saksa inimestele kaasa küll positiivsed elulised muutused, kuid need ei mõjutanud koguduste elu ega pastorite tööd. Ootused, et inimesed tulevad kirikutesse tagasi ja elustuvad rahvakiriku traditsioonid, ei täitunud. Kirikutega (taas-)ühinesid vähesed, enamus rahvast jäi „konfessioonituks“ (Mau 2005, 222).
Selle asemel jätkus hoopis liikmeskonna vähenemine, mis oli alguse saanud juba 1950ndatel. SDV kirikust väljaastumise kõrgaeg oli 1958, mil välja astus 35 korda rohkem, kui kirikuga ühines, sel ajal toimus ka suurim kristlaste poliitiline survestamine. Pärast seda on kirikutest väljaastumine võrreldes liitumisega järjest vähenenud, kuni 1989. aastani, jõudes peaaegu samasse suurusjärku kirikutega liitumisega (Pollack 1994, 276 j).
Evangeelsete kristlaste arv langes 80%-lt 1949. aastal aastaks 1989 25%-ni kogu elanikkonnast, nii et rahvakirikust oli lõpuks saanud vähemuskirik (Pollack 1998, 208).
Languse põhjuseks võib olla riigi edukas tegutsemine noorte eemalehoidmisel kirikutest 1950ndatel (Pollack 1994, 279), samuti repressiivne kirikupoliitika ja sellest tulenev religioonivaenulik kliima ühiskonnas, mis seadis piiranguid kristlaste haridusteele ja ametivalikutele ning pidas religiooni klassiühiskonna kahjulikuks jäägiks. Samas jätkus see tagasiminek ka 1980ndate keskpaigani, kui riigi religioonipoliitika oli leebem, ning ka 1980ndate lõpus, kui kiriku atraktiivsus seoses riigivõimule vastuseismisega isegi kasvas (samas, 271).
Ida-Saksa kirikute eripära uutes oludes väljendus aga ka ühiskonna pettumuses, et kirikud võtsid automaatselt üle Lääne-Saksa kirikute standardid, ülesehituse ning koostöömudeli riigiga. Inimesed ei olnud enam harjunud riiki usaldama. Varem hinnati kirikuid väga palju just selle poolest, et neil oli riigisüsteemi vastu võitlemisel oluline roll, samuti ka seda, et kirikud olid üldiselt vaesed. Kirikud olid inimestele olulised ühiskondlikul tasandil, osaledes aktiivselt sotsiaalses elus (inimõigused, vaesus, keskkonnakaitse jne). Nüüd kaotasid kirikud oma staatuse (ja seeläbi atraktiivsuse) kui ainus lubatud teisitimõtlemise koht, saades alternatiivist tavaliseks seaduslikuks institutsiooniks (Pollack 1998, 246).
Kirikute sotsiaalne tähendus sai tõsiselt kannatada ka veel 1991. a alanud Stasi-debattide käigus. Kui muutuste ajal esinesid kirikud vastupanu esindajana ja kiusatute kaitsjana, siis avalik arvamus selle kohta muutus peagi, kui selgus, et kirikud tegid riigi salateenistustega koostööd, kaotades seeläbi poliitiliselt ja moraalselt oma usalduse (samas, 245).
Uute väljakutsetega seisid silmitsi kõik idabloki kirikud. Peale kommunismi langemist avanes kirikutel võimalus osaleda avalikus elus ning sellega kaasnesid suured ootused. Samal ajal kaotasid nad oma unikaalsuse ja erilisuse. Ida-Euroopa riikide uued valitsused ootasid kirikutelt sotsiaalsetes ja moraalsetes küsimustes eeskõnelejaid ja eestvedajaid, kuid inimesed ei olnud enam valmis kirikut kuulama (Walters 2006, 359).
SDV oli eriline selle poolest, et oli ainuke idabloki riik, mis peale kommunistliku režiimi kokkukukkumist ühines juba olemasoleva riigiga. Seega riikliku kokkukukkumise, absoluutse uue alguse või postsotsialistliku eliidivahetuse asemel toimus hoopis uue tervikliku ja kompleksse riikliku, majandusliku ja ühiskondliku mudeliga ühendamine. See tähendas kirikutele, et mitmed õiguslikud küsimused ja probleemid said automaatselt lahenduse (Kunter 2006, 113).
Ehkki Lääne-Saksa kirikute sekkumine aitas tagada Ida-Saksa kirikutele stabiilsuse (Pollack 1998, 247), toimus Ida-Saksa kirikute ühendamine siiski kiirustades. Lääne-Saksa mudelid ja arusaamad kanti automaatselt üle Ida-Saksale, ent ei arvestatud sellega, et need ei olnud automaatselt ühildatavad – ühiskonnad ja inimesed olid selleks ajaks juba liiga erinevad. Ühinemisega kaasnenud muutustes jäid eriti problemaatiliseks kolm valdkonda, mida inimestel oli raske omaks võtta: religiooniõpetus, militaarhingehoid ja kirikumaks (Fitschen 2010, 206).
Esimesel juhul olid inimesed varasemalt ateistliku koolisüsteemiga juba harjunud ja seetõttu kirikust võõrandunud. Samas oli ka kirikutel sellega probleeme, kuna kardeti, et kohustuslik religiooniõpetus koolides viib inimesed kirikutest eemale – religioosse hariduse andmine kuulus seni kirikule. Teisel juhul olid inimesed mõjutatud 1980ndate aktiivsetest rahudebatidest ja harjunud sellega, et kirikud olid igasuguse militariseerumise vastu ning rahuliikumise pooldajatena eemal igasugusest militaar-alasest tegevusest. Kolmandal juhul muutus kohustusliku kirikumaksu sisseseadmisega „vaese ja teeniva kiriku“ kontseptsioon (Fitschen 2010, 207). See oli üks peamisi põhjuseid, miks inimesed astusid kirikutest välja, sest paljude kirikuliikmeks olemine oli olnud pelgalt formaalne ning ei soovitud enam täiendavat maksu tasuma hakata.
Eesti kirikute erinevused SDV kirikutega – võrdlus
Kogu Nõukogude perioodil olid Eesti kirikud palju tugevamalt survestatud kui SDV-s, seda tingis SDV erinev poliitiline olukord ja kirikute tugevam positsioon ühiskonnas.
Tulenevalt SDV evangeelsete maakirikute suurusest ja olulisusest oli neil võimalik rohkem seista teatud küsimuste eest ja kaitsta üksikinimesi ja kristlasi mitmetes olukordades (Goeckel 1995, 312), pakkudes erinevaid alternatiive – nt neile, kes ei soovinud riigi üldise militariseerumise käigus läbida sõjaväeteenistust, oli kiriku eestkostel võimalik teenistus läbida muul viisil, n-ö ehitussõdurina (Bausoldaten). Samuti võimaldasid kirikud teisitimõtlejatel ja sotsialistliku süsteemiga mittesobituvatel isikutel tegutseda kiriku raames. Sarnaselt Eestiga toimus üldiselt siiski kristlaste diskrimineerimine – neid ei lubatud ülikooli minna, raskendatud oli paremate töökohtade saamine jne, ning see tingis liikmeskonna kahanemise. Kuid sellisel juhul võisid nad töötada või õppida teoloogiat kiriku juures, milleks oli rohkem võimalusi kui Eestis.
1980ndate lõpu poliitiliste muudatustega kaasnes Eestis n-ö usubuum. Suure vabanemise käigus tunti huvi kirikute vastu ning osaleti massiliselt teenistustel, lasti end ristida ja käidi kirikukontsertidel. SDV-s algas seevastu aga kirikutest ulatuslik väljaastumine, mille üheks peamiseks põhjuseks oli see, et ei soovitud hakata maksma kohustuslikuks muudetud kirikumaksu.
SDV kirikud osalesid poliitiliste muutuste algatamisel, paljud kirikuõpetajad astusid aktiivselt poliitikasse, kus tegutsevad praegugi (Joachim Gauck), samuti on mitmed poliitikud pärit pastoriperedest ja kristliku taustaga (Angela Merkel). Seda võimaldas asjaolu, et SDV-s oli lisaks valitsevale parteile olemas ka mitmeid väiksemaid parteisid, mis küll reaalselt ei omanud mingisugust võimu, ent koondasid siiski sarnase maailmavaatega inimesi. Nii oli muuhulgas olemas ka kristlik-demokraatlik partei (CDU-Ost), mis 1990ndatel ühines Lääne kristlike demokraatidega ja tõi poliitikasse mitmeid kirikutegelasi.
Saksamaal muutusid kirikud juba 1980ndate algusest peale poliitiliselt ja ühiskondlikult aktiivseks, Eestis algab aga kirikute aktiivsem poliitiline tegevus alles 1980ndate lõpus, kui oldi samuti mitme olulise liikumise algatamise juures. Mitmed kirikuõpetajad lõid seejärel aktiivselt kaasa ka n-ö suures poliitikas, ent erinevalt SDV-st on nad praeguseks sellest taandunud. Kohaliku omavalitsuse tasandil siiski ollakse jätkuvalt tegusad.
1990ndatel kahjustas Ida-Saksa kirikute mainet ilmsiks tulnud koostöö julgeolekuga. Ehkki ka Eestis leidis selline koostöö aset, siis taolist laiaulatuslikku diskussiooni ja kiriku maine kahjustumist selle ümber ometi ei tekkinud.
Kokkuvõte
Endise Ida-Saksamaa ja reformatsiooni sünni aladele jääb kaheksa iseseisvat maakirikut, mis erinevad ülejäänud Saksamaa kirikutest selle poolest, et on olnud sunnitud tegutsema 20. sajandi poliitiliselt keerulistes oludes. Neljakümneaastane ideoloogiline surve on mõjutanud tugevalt kiriku liikmeskonna kahanemist ja kiriku muutumist ühiskonnas marginaalseks. Selles arengus on palju sarnaseid jooni ja arenguid Eesti kirikute lähiajalooga. Erinevad arengud 1990ndatel on aga tingitud asjaolust, et Ida-Saksamaa kirikud ühinesid EKD ja teiste partnerlusprogrammidega, mis alustasid kirikute kiiret järeleaitamist (eriti finantsiliselt). Oluline erinevus on ka selles, et Ida-Saksa kirikutel oli okupatsioonirežiimi tingimustes mõnevõrra teistsugune olukord ja poliitiline roll. Ehkki kirikuid ja kristlasi rõhuti sarnaselt, oli kiriku positsioon ühiskonnas tugevam, kiriku täieliku tasalülitamise asemel tuli otsida võimalusi koostööks ja kompromissideks. Selle ulatus oli aga ka Ida-Saksa erinevate kirikute vahel suur, alates täielikust koostööst kuni selge opositsioonini.
Eesti ja Ida-Saksa ühiskondade sekulariseerumise ja kirikutest võõrdumise põhjused ei ole kirikuloolisest perspektiivist võrreldes samad, ajalooline olukord ning sellest tingitult kirikute olukord ja võimalused on selleks olnud liiga erinevad. Sellegipoolest on aga tänapäeval jõutud sarnase olukorrani – nimelt inimesed ei ole huvitatud kirikust ja selle liikmeks olemisest.
Kirjandus
Fitschen, Klaus (2010) „Säkulares Reformationsland? Kirche, Religion und Gesellschaft in Sachsen“ – Sachsen seit der Friedlichen Revolution: Tradition, Wandel, Perspektiven. Hrsg Konstantin Hermann. Markkleeberg: Sax-Verlag, 202–212.
Goeckel, Robert F. (1995) Die evangelische Kirche und die DDR. Leipzig: Evangelische Verlagsanstalt.
Krötke, Wolf (1996) „Karl Barth und Dietrich Bonhoeffer in der DDR. Zur Rezeptionsgeschichte ihres Denkens in Kirche und Theologie“ – Hochschule & Kirche. Theologie & Politik. Besichtigung eines Beziehungsgeflechts in der DDR. Hrsg. Peer Pasternack. Berlin: Berliner Debatte Wissenschaftsverlag, 28–37.
Kunter, Katharina (2006) Erfüllte Hoffnungen und zerbrochene Träume: evangelische Kirchen in Deutschland im Spannungsfeld von Demokratie und Sozialismus (1980–1993). Göttingen: Vandenhoeck und Ruprecht.
Mau, Rudolf (2005) Der Protestantismus im Osten Deutschlands (1945–1990). Kirchengeschichte in Einzeldarstellungen IV/3. Leipzig: Evangelische Verlagsanstalt.
Pollack, Detlef (1998) „Bleiben sie Heiden? Religiös-kirchliche Einstellungen und Verhaltensweisen der Ostdeutschen nach dem Umbruch von 1989“ – Religiöser Wandel in den postkommunistischen Ländern Ost- und Mitteleuropas. Hrsg. Pollack, Borowik. Ergon Verlag, 207–252.
Pollack, Detlef (1994) „Von der Volkskirche zur Minderheitskirche. Zur Entwicklung von Religiosität und Kirchlichkeit in der DDR“ – Sozialgeschichte der DDR. Stuttgart: Klett-Cotta, 271–294.
Pollack, Detlef (2009) Rückkehr des religiösen? Studien zum religiösen Wandel in Deutschland und Europa. Tübingen: Mohr Siebeck.
Walters, Philip (2006) „The revolutions in eastern Europe“ – The Cambridge History of Christianity. World Christianities c.1914 to c.2000. Vol 9. Ed. Hugh McLeod. 348–365.
Indrek Pekko (1983) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant ja EELK Tartu Maarja koguduse liige. Õpingute käigus täiendanud end Kieli ja Leipzigi ülikoolide usuteaduskondades.
K&T viitamisjuhendit vt siit.
