Sissejuhatus
Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamisest on tänaseks möödas 25 aastat ning sellega seoses on jällegi aeg heita pilk minevikku, et seada samme tulevikku. See tähtpäev annab hea põhjuse nii usuteadlastele kui ka usuteaduse huvilistele ja sõpradele või ka kriitikutele taaskord endalt küsida, kas Jumalal on 21. sajandil ülikoolis kohta. Kui ei, siis mis põhjusel, ning kui jah, siis mil moel. Arvamusi on kindlasti leegion kui mitte rohkem. Nii ringleb näiteks juutide hulgas teooria sellest, miks Jumalal ülikoolis seniajani oma (ameti)kohta pole. Põhjuste hulgas tuuakse välja järgmised: Tal oli ette näidata vaid üks publikatsioon, mis on sealjuures kirjutatud heebrea keeles, millel puuduvad viited, mida ei ole avaldatud üheski teadusajakirjas ning mille autorsuse osas esineb kahtlusi; Ta võis luua küll maailma, aga mida ta pärast seda korda saatnud on; teaduskogukond ei suuda tema katsete tulemusi korrata; Ta ei saanud üheltki eetikanõukogult kunagi luba inimkatseid läbi viia; kui üks tema katsetest viltu läks, üritas ta seda varjata seeläbi, et uputas katsealused; Ta andis harva tunde, lasi õpilastel selle asemel oma raamatut lugeda ning mõned ütlevad, et ta lasi enda asemel hoopis oma pojal tunde anda; Tema kõnetunnid olid ebaregulaarsed ja leidsid mõnikord aset mäe otsas; kuigi ta esitas eksami läbimiseks vaid kümme nõuet, ei suuda suurem osa õpilasi seda siiani sooritada.
Selle taustal võiks küsida, et kui Jumalal pole kohta ülikoolis, siis kas jumalakõnel või sõnal Jumalast, teoloogial siiski on. Kui jah, siis taaskord – mis kujul, millise rõhuasetusega? Mis on teoloogia eesmärk ja ülesanne, mis selle olemasolu ülikoolis õigustab? Teoloogia kuulumine ülikoolidistsipliinide hulka ei ole üldiste ühiskondlike ja religioossete arengute taustal enam ammu iseenesestmõistetav ja nii vajab see ala pidevat iseseisva iseteadvuse arendamist, nagu sellele on viidanud juba Urmas Petti oma ülimalt tabavas artiklis „Kakssada aastat Tartu ülikooli usuteaduskonda“ (Petti 2003, 298). Tegu on küsimustega, mis tõstatuvad valgustusajast alates ikka ja jälle ning seda ka siinsamas Eestis.
Küsimus teoloogia kohast ülikoolis ja Schleiermacheri arusaam sellest
Kui 17. sajandi Academia Gustavianas oli iseenesestmõistetav, et professor tõotas jääda surmani õigesse usku, mis väljendub Pühakirjas, apostlikus, Nikaia ja Athanasiose usutunnistuses, ja et ta jääb muutmata Augsburgi usutunnistuse juurde ning väldib igasuguseid hereetilisi õpetusi, nagu seegi, et teoloogia, õigusteadus ning meditsiin olid kolm kõrgemat teaduskonda ja filosoofia nende teenijanna (näiteks oli 1632. aastal avatud Academia Gustaviana usuteaduskonnas neli professorikohta, samas kui ülejäänud kolmes igas vaid kaks), siis 18. saj lõpul oli suhtumine ülikooli ja kiriku suhetesse juba muutunud. Tegu oli ajastuga, mil eelkõige just Saksamaalt sai alguse elav arutelu ülikoolihariduse reformimise üle kooskõlas arusaamaga sellest, mis on teadus, millised distsipliinid on teaduse ideaalidele kõige lähemal ning kas teoloogiat saab üldse teaduseks pidada. Nii näiteks ilmus 1798. aastal Immanuel Kanti teos „Streit der Fakultäte”, kus ta vabastab filosoofia, mida oli seni peetud kolme kõrgemana nähtud distsipliini (nn obere Fakultäte) suhtes madalamaks (untere Fakultät), selle teenijanna staatusest. Ta leidis, et kui usu-, õigus- ja arstiteaduse olemasolu õigustus riigi ees ja seega riiklikesse ülikoolidesse kuulumise ees on praktiline, kuna need tagavad vastavalt elanikkonna igavese, kodanliku ja kehalise heaolu, siis filosoofia on ainsana riigist sõltumatu ja vaba õpetusi mõistuse najal kriitiliselt vaatlema. Ühtlasi on filosoofia ainus distsipliin neist neljast, mis ei toetu mingile autoriteetsele kirjutisele, vaid esmajoones mõistusele ning selle ülesandeks on kontrollida mõistuse varal ülejäänud kolme tõele vastavust (Solte 1971, 10–11).
Lisaks teaduskondade hierarhia ümbermängimisele kõlas ka hääli, mis küsisid, kas kõiki nelja on üldse sellisel kujul vaja. Näiteks kahtlesid nii Johann Benjamin Erhard kui ka Johann Jakob Engel teoloogia vajalikkuses ülikoolis (Erhard 1802, 20 ja Engel 1802, 14). Vastavale arutelule andis hoogu juurde ka 19. sajandi esimese kümnendi lõpul kuju võtnud Berliini ülikooli rajamise plaan, mille initsiaatoriks oli Wilhelm von Humboldt, keda inspireerisid selleks Gottlieb Fichte ja Friedrich Daniel Ernst Schleiermacheri ideed. Hea pildi hoiakutest teoloogia õpingutesse annavad seisukohavõtud vastava teaduskonna avamise küsimuses (vt Gräb 2010). Fichte nägi (oma 8. oktoobril 1807 esitatud seisukohavõtus „Deduzierter Plan einer zu Berlin zu errichtenden höhern Lehranstalt, die in gehöriger Verbindung mit einer Akademie der Wissenschaften stehe“) ülikooli eelkõige koolina, mis õpetab inimestele teadusliku mõistuse kasutamise kunsti ning eriteadused peavad tulenema üldisest teadusest, mis pole midagi muud kui filosoofia. Teoloogia aga ei vasta sellistele teaduslikele mõistuse kasutamise nõuetele, vaid toetub Fichte arvates saladusele, mis on mõistuse jaoks haaramatu. Teoloogia arusaam ilmutusest ning usu nõue ei sobitu teaduslikkusega. Üldse leiab Fichte, et kõik praktiline tuleks kõrgematest teaduskondadest välja jätta ning säilitada üksnes nende teaduslik pool. Teoloogia puhul tähendaks see piirdumist ühe osaga filoloogiast ja ajaloost, mis tähendab, et kogu teaduslikult käsitletav osa teoloogiast kuulub kas filoloogia või ajalooteaduse valdkonda ja seega filosoofia teaduskonda, kus sellest saab ideaalis vaimu- ja religioonilugu, mistõttu eraldiseisvat teoloogia teaduskonda polekski vaja (Rohls 2009, 26–28).
Nii nagu Fichte, pidas ka Friedrich Wilhelm Joseph Schelling („Methode des akademischen Studiums“, 1801) filosoofiat teaduste teaduseks, kuid ta leidis vastupidiselt Fichtele, et kõige kõrgem teaduskond on just teoloogia teaduskond, sest selles objektiviseeritakse filosoofia sisim tuum. Sealjuures oli Schelling mõjutatud Schleiermacheri teoses „Kõnelusi religioonist” esinevast ideest, et kristlus vaatab universumit kui ajalugu. Teoloogia kese oli tema arvates just kristliku spekulatiivse ja ajaloolise konstruktsiooni ning selle kesksete õpetuste ühendamine (Gräb 2010, 49). Schelling vastandus varasemale hoiakule, mille kohaselt protestantlik teoloogia oli orienteeritud valdavalt Pühakirjale, nagu ta oli ka valgustusajale omase ajaloolis-kriitilise eksegeesi ja kristluse moraalse tõlgendamise vastu Kanti võtmes.
Schellingi eeskujuks olnud Schleiermacher avaldas oma 1810. aasta mais koostatud seisukohavõtus Berliini ülikooli teoloogia teaduskonna küsimuses („Gutachten über die Einrichtung der Theologischen Fakultät an der Berliner Universität“)[1] hämmingut selle üle, et teaduskonna avamise vajalikkust pidi üldse õigustama. Kuigi ka tema jaoks seisis samuti just filosoofia ülikoolihariduse keskmes, pidas ta oluliseks teadmiste kogu ampluaad, selle terviklikkust. Schleiermacher näitab, et teoloogia on positiivne teadus, mille osad seob tervikuks nende ühine suhe kindlasse uskumisviisi, st jumalateadvuse kindlasse kujundamisse, ja sellisena on teoloogial koht ülikoolis täiesti olemas. Teoloogia vajalikkus kaasaegses filosoofilises vaimus tegutsevas ülikoolis tuleneb praktilisest põhjusest: religioosse hariduse professionaliseerimise vajadusest. Just teoloogia praktiline ülesanne annab distsipliinile ühtsuse ja sidususe. Kui varem seisid teoloogilised alldistsipliinid empiiriliselt lihtsalt üksteise kõrval, ilma et oleks silmas peetud nende sisulisi seoseid, siis Schleiermacheri jaoks on oluline just sidus tervik. Praktilise poole pealt leidiski ta oma seisukohavõtus, et Berliini ülikoolis võiks professuuride rajamisel lähtuda küll varasemast jaotusest (eksegeetiline, ajalooline, dogmaatiline, praktiline usuteadus), aga nii, et professor oleks korraga eksegeet ja dogmaatik, eksegeet ja ajaloolane, ajaloolane ja dogmaatik. (Humboldti ülikooli usuteaduskonnas tegutsesidki selle algusaegadel professorid, kelle erialaks olid eksegees ja dogmaatika (Schleiermacher ise), eksegees ja dogmade ajalugu, eksegees ja dogmaatika/eetika ning kirikulugu ja dogmaatika) (Gräb 2010, 57).
Lisaks aruteludele teoloogia teaduslikkuse üle muutus juba olemasolevates ja ka rajatavates usuteaduskondades üha olulisemaks vajadus sõnastada, millega tegeletakse ja kuidas. Need arusaamad anti tudengitele reeglina edasi loengutes, mis kandsid nime teoloogiline entsüklopeedia või entsüklopeedia ja metodoloogia, mida tänases kontekstis võiks nimetada ka sissejuhatuseks teoloogiasse. Just selliseid loenguid pidas oma 30 aastat väldanud õpetamisaja jooksul kokku 12 korral ka Schleiermacher, andes esimesed sellised loengud esmalt aastatel 1804–1805 Halles ja seejärel aastatel 1808–1829 Berliini ülikoolis (Birkner 1987, VII). Just neile tugineb ka tema kuulus kirjutis „Kurze Darstellung des theologischen studiums zum Behuf einleitender Vorlesungen” („Teoloogiastuudiumi lühike esitlus“)[2], mille esimene trükiväljaanne ilmus 1811. aastal ja teine, parandatud trükk 1830. aastal ning mille on koos kommentaaridega 1910. aastal välja andnud Heinrich Scholz.
Teosest pärineb tema kuulus teoloogia kolmikjaotus. Nimelt leiab ta, et „Triloogiasse – filosoofiline teoloogia, ajalooline teoloogia, praktiline teoloogia – on kätketud kogu teoloogiastuudium ning kõige loomulikum kord selle esituseks on vaieldamatult alustamine filosoofilise teoloogiaga ja lõpetamine praktilisega“ (§31, Schleiermacher 1830, 14). (Teose I trükis kasutab ta siinkohal puu metafoori, mille kohaselt kujutab filosoofia juuri, ajalugu tüve ja praktiline usuteadus võra.) Kuigi „mitte keegi ei saa täielikult evida teoloogilisi teadmisi nende täies mahus, osalt seetõttu, et iga distsipliin eraldi on lõpmatuseni arendatav, osalt seepärast, et distsipliinide erinevus nõuab mitmesuguseid talente, mida pole kerge võrdsel määral omandada” (§14, Schleiermacher 1830, 6), tuleb tunda kõigi teoloogiliste distsipliinide põhijooni (§16, Schleiermacher 1830, 7), sest igale teoloogile on vältimatu õige arusaam teoloogia eri osade omavahelisest seotusest ja igaühe eriomasest väärtusest ühise eesmärgi jaoks (§18, Schleiermacher 1830, 7–8).
Schleiermacheri sõnastatud triloogia näeb detailsemal kujul välja järgmine: 1. filosoofiline teoloogia (mis on Schleiermacheri jaoks võrdsustatav teaduse ja teadusõpetusega (Wissenschaftslehre)) jaguneb apologeetiliseks (tegeleb kristluse algse olemuse, kaanoni, sakramendi ja protestantluse algse sisuga) ning poleemiliseks (tegeleb kirikus tekkinud võõrkehade – ketserluse, hereesiate, skismade – uurimisega); 2. ajalooline teoloogia, mille kohta Schleiermacher ütleb, et see on „teoloogiastuudiumi päris keha, mis on seotud filosoofilise teoloogia kaudu päris teadusega ning praktilise kaudu tegusa kristliku eluga (§28, Schleiermacher 1830, 12), ning ühtlasi „mitte ainult praktilise teoloogia põhjendamine, vaid ka filosoofilise teoloogia proovilepanek“ (§27, Schleiermacher 1830, 12). Ajalooline teoloogia hõlmab endas: a. eksegeetilist teoloogiat, mis annab teadmised algkristlusest ning mille raames õpitakse nii heebrea, aramea kui ka kreeka keelt; b. ajaloolist teoloogiat kitsamas mõttes ehk kirikulugu (kogu kristluse ajalugu ja areng, kristluse vastasmõjud poliitika ja ühiskonnaga; c. kristluse hetkeseisu uurimist, mis koosneb dogmaatikast (õpetuslausete sisu, õpetuse mõiste teoreetiline külg ja kristliku kombeõpetuse praktiline külg) ja statistikast (olulisemad põhipunktid; see, mis on keskne ja jääv läbilõige); 3. praktiline teoloogia, mis seisneb eelneva teooria korrastamises selge mõistuse abil ja selle eesmärgile viimises. Mõeldud kirikuvalitsusele, kelles on ühinenud kiriklikud huvid ja teaduslik vaim (kirikuteenistus, kiriku juhtimine).
Kui enne Schleiermacherit oli teoloogia kirjeldanud ontoloogiliselt Jumala ja maailma tegelikkust ning selle keskmes seisis eelkõige Pühakiri (esmajoones Vana Testament) kui Jumala ilmutatud sõna ja selle eksegees, siis Schleiermacheri jaoks on teoloogia positiivne teadus, mille osad on seotud tervikuks üksnes nende ühise sideme kaudu teatud kindla uskumisviisiga, st teatud kindla jumalateadvuse kujuga (§1, Schleiermacher 1830, 1). Teoloogia on usuõpetus (Glaubenslehre), mis kirjeldab usulausete tunnetamist usus, religioossete tunnete ja tõekspidamiste väljendust, ning kus oluline ei ole mitte niivõrd ilmutus ja tekst, kuivõrd inimese kogemus. Tema eesmärgiks oli sealjuures ühelt poolt iseseisev teoloogiline teadus ja teiselt poolt iseseisev teoloogiline teadus. Esimene kätkes endas iseseisva teoloogilise printsiibi leidmist ja rakendamist ning teine kirikuvalitsuse kui eesmärgi mõiste juurutamist. Kuid nii mõnelgi pool asendab Schleiermacher kirikuvalitsuse motiivi huviga kristluse vastu (§147, Schleiermacher 1830, 64). Kiriku juhtimine on küll teoloogia jaoks määrav (§84, Schleiermacher 1830, 40), ent selle lõppeesmärgiks saab üha enam aina puhtam kristluse olemuse mõistmine (vrdl §313, Schleiermacher 1830, 119) ja selle mõistmise metoodiline omandamine, mis kujutabki endast kõigi oma eelduste ja järeldustega teoloogilise uurimise ja teaduse organiseerivat põhimõtet ja olemuslikku tuuma.
Schleiermacheri ideedel oli teoloogiaharidusele äärmiselt oluline ja suundaandev mõju, mis ulatus ka Eestisse.
[1] Trükitud teoses: Köpke, R. (1860) Die Gründung der königlichen Friedrich-Wilhelms-Universität zu Berlin. Berlin: Buchdruckerei von Gustav Schade, 211–214.
[2] Schleiermacher, F. D. E. (1830) Kurze Darstellung des theologischen studiums zum Behuf einleitender Vorlesungen. Berlin: Gedruckt und verlegt bei G. Reimer. Eesti keeles on ilmunud selle üldine sissejuhatus („Allgemiene Einleitung § 1–31“): „Teoloogiastuudiumi lühike esitlus (1830)“ – Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid. Koostanud Wilfried Härle; Thomas-Andreas Põder. Tõlkinud Thomas-Andreas Põder. Tartu: Ilmamaa 2013, 123–133. Olen § 1–31 puhul kasutanud T.-A. Põderi tõlget, kuid viitan vastava paragrahvi asukohale originaaltekstis.
Kasutatud kirjandus
Engel, J. J. (1802) „Denkschrift über Begründung einer großen Lehranstalt in Berlin“ – Gelegentliche Gedanken über Universitäten von J.J. Engel, J. B. Erhard, F. A. Wolf, J. G. Fichte, F. D. E. Schleiermacher, K. F. Savigny, W. V. Humboldt, G. F. W. Hegel. Hrsg von Ernst Müller. Leipzig: Reclam 1990, 16–17.
Erhard, J. B. (1802) „Über die Einrichtung und den Zweck der höhern Lehranstalten“ – Gelegentliche Gedanken über Universitäten von J.J. Engel, J. B. Erhard, F. A. Wolf, J. G. Fichte, F. D. E. Schleiermacher, K. F. Savigny, W. V. Humboldt, G. F. W. Hegel, Hrsg von Ernst Müller. Leipzig: Reclam 1990, 18–24.
Gräb, W. (2010) „Die Begründung der Theologie als Wissenschaft vom Christentum“ – Geschichte der Universität Unter den Linden 1810-2010 Praxis ihrer Disziplinen. Band 4: Genese der Disziplinen. Die Konstitution der Universität. Hrsg von Tenorth, Heinz-Elmar, in Zusammenarbeit mitHess, Volker / Hoffmann, Dieter. Geschichte der Universität Unter den Linden 1810–2010. Berlin: Akademie Verlag, 43–94.
Köpke, R. (1860) Die Gründung der königlichen Friedrich-Wilhelms-Universität zu Berlin. Berlin: Buchdruckerei von Gustav Schade, 211–214.
Petti, U. (2003) „Kakssada aastat Tartu ülikooli usuteaduskonda“ – Mille anni sicut dies hesterna… Studia in honorem Kalle Kasemaa; ediderunt Marju Lepajõe ja Andres Gross. Tartu: Tartu ülikooli kirjastus, 290–299.
Rohls, J. (2009) Schleiermacher und die wissenschaftliche Kultur des Christentums. Festvortrag am Vorabend der 175. Wiederkehr von Schleiermachers Todestag am 11. Februar 2009 an der Humboldt-Universität zu Berlin. http://edoc.hu-berlin.de/humboldt-vl/160/rohls-jan-3/PDF/rohls.pdf
Schleiermacher, F. D. E. (1830) Kurze Darstellung des theologischen studiums zum Behuf einleitender Vorlesungen. Berlin: Gedruckt und verlegt bei G. Reimer.
Schleiermacher, F. D. E. (2013) „Teoloogiastuudiumi lühike esitlus (1830)“ – Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid. Koostanud Wilfried Härle ; Thomas-Andreas Põder. Tõlkinud Thomas-Andreas Põder. Tartu: Ilmamaa 2013, 123–133.
Scholz, H. (1910) Scleiermachers Kurze Darstellung des theologischen Studiums. Erste Auflage 1811, zweite Auflage 1830. Kritische Ausgabe mit Einleitung und Register von Heinrich Scholz, Licentiat und Privatdozent der Theologie an der Universität Berlin. Leipzig: A. Deichert’sche Verlagsbuchh. Nachf. 1910. VIII-XXXIII.
Solte, E. L. (1971) Theologie an der Universität Staats- und kirchenrechtliche Probleme der theologischen Fakultäten. Jus Ecclesiastum. Band 13. Claudius Verlag: München.
Artikkel toetub 28. oktoobril 2016 Akadeemilise Teoloogia Seltsi ning Tartu Ülikooli usuteaduskonna ühisseminaril Tartu Ülikooli aulas peetud ettekandele.
Anu Põldsam (1981), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna judaistika lektor.
K&T viitamisjuhendit vt siit.
