Pilt, mis avaneb igast aknast
„Keeruline on vastata elule otsustavate sammudega, kui veel käiagi ei oska,“ ohkas ta trööstitult oma tahtevõimetuid jalgu vaadates. Olla elu nõude all kängumas. Enne kui ta mõistab, kuhu tahab astuda, on teda juba edasi tõugatud, uude elupilti asetatud. Algab püüd uut pilti, uut elusituatsiooni mõista, mõtestada, tõlgendada. Need pildid jooksevad silme ees kiiremini kui infovoog, mis igast kandist aju ründab ja litsub. Silme eest mööduvad pildid: ta otsustas seda, aga tema seda, ja sinu jaoks tähendab see seda, seega tee kolmandat ja neljandat või muidu.. Et mitte elust perifeeriasse langeda, ta edasi ei mõtle, vaid proovib teha ühte, teist ja sajandat.
*
„Tajun oma nõtrust etteheitena endale. Sina ei suuda, kuid peaksid! Lõpeta see lollitamine! Võta end kokku!“ – „Aga ma ju ei lollita! Proovin! Võitlen iseendaga!“ Igapäevane vaidlus tema enda ja tema mina vahel.
*
„Mida sa teed? Kuhu sa lähed? Mis on see koht, kuhu sa sammud?“ küsis ta jätkuvalt iseendalt. „Mida sa praegu endale teed?“ Ja mõistes, et sellele vastata ta ei oska …
*
… ja siis närvisüsteemi – nagu elektrisüsteemi – plahvatus ja väljalülitumine. Vaade tühjusesse.
*
„Aga jätta maha nõuetele vastamise olukord!“ Ta ainus enda langetatud otsus elus on olnud astuda välja sellest olukorrast, kus ta tunneb end kohustatuna vastata nõuetele. Kingiks sai ta midagi hindamatut – vabaduse. Ta sai vabaduse olla väsinud, vabaduse vajuda kokku, vabaduse mitte jaksata, vabaduse mitte olla parim ja mitte hakkama saada; võimaluse lasta asjadel lihtsalt minna, mööduda, ilma et nad temasse jälgegi jätaks.
Tema ainus tarkus iseendale: ainus, mida sa teha saad, on olemine, ja kui jaksad, siis elamine, inimese-olukorras, kus sa paratamatult oled elu ja surma piiri peal. Sa pead taluma ja taltsutama nii iseennast kui elu – garantiid aga, et kogu see asi, see inimene ja elu õhku ei lenda, ei saa anda mitte keegi.
*
Pildid jooksevad endiselt silme ees, kuid aeglaselt või lausa aegluubis. Need pildid on teiselaadilised, ei rõhu, ei alanda, ei sunni, ei hävita, vaid on pildid sellest, millise pilguga ta ise maailma vaatab. Ja pilku saab alati mujale pöörata, teise tundega vaadata või silmad kinni panna.
Pilt ambivalentsest tänulikkusest
Tänulikkuse teadvustamine ning harjutamine on elu (või vähemalt olemasolu) ülistav. Tänulikkuse loomulik tundmine seda enam. Teadlik, iseennast kujundav ja distsiplineeriv tänulikkus võib aga pöörduda tema enese vastu, teda lämmatada. Ülim tänulikkus ja rõõm kõige eest ning kõige väärtustamine on arenenud alaliseks hirmuks kõige kaotamise ees. Tänulikkuse üks tajumise viise on hetke tunnetamine, selles hetkes olemine ja elamine – kuniks aga hetk ta käest ära rebitakse või rebitakse teda ennast kõigist hetkedest ära. Viimane ei pruugigi toimuda, aga hirmuna on see tegelikkus.
Pilt igatsusest usu järele
„Ma ise kahtlustasin või tunnetasin ähmaselt ka ammu, et ainus tegelik lahendus eksistentsiaalsele peataolekule saab olla usus,“ tõdes ja tunnistas ta. Ja see – nagu nõiaring – viis ta ängini, sest ise ei saa ju usku esile kutsuda!
Ta saab õppida, kuidas ja mida usk usub ning kuidas usk elule vastab, aga ta ei saa õppida uskuma. Ja ilma uskumiseta ei ole usu teadmisel jõudu elu kanda. Aga siiski nii palju või vähe usku tal on, et osata palves pöörduda Jumala poole. See natukene lohutab. Mitte küll alati, sest vahel jooksevad tal kaks paralleelset mõtteniiti: üks palvetab, teine irvitab enda üle, et kelle poole sa palvetad, sul pole uskugi!
Mittepilt Jumalast
Jumal on selline, kelle taustal võib mistahes saada jumaliku varjundi. Nähes midagi või kedagi Jumalas, on sellel või temal jumalik tähendus või tähtsus. See pole jumaldamine – või kui on, siis sel moel jumaldavad inimesed ka elu, hoides sellest kinni ükskõik kui naeruväärsetes või armetutes tingimustes. Ja mis on elu jumaldamine parem kui teise inimese, looduse või muusika? Kui heaks kiidetakse elu jumaldamine, siis on ka kogu muu jumaldamine koos sellega heaks kiidetud. Ka see, mida või keda me jumaldame, on tühisus, tähenduses, et püsitu, kuid vaadatuna Jumala kaudu on ta see, kelle kadumine mõjutab kogu elu ja olemist, ei anna asu – ja jätab mind ennast põrmuks.
Jumala teine jõud on see, et tema taustal võib mistahes saada tähtsusetuks ja tähendusetuks. Selline võimalus on õnnistus. Usk, et tema kõrval pole millelgi püsi, aitab elada nii värvikirevas ja viimselt pingul maailmas inimesena, nii et varsti pärast sündi ära ei kuluks. Jumal annab vabaduse mitte hoolida sellest maailmast, siin olevast; vabaduse pidada kõike siinset tühisuseks. Vahel ei ole midagi lohutavamat, julgustavamat, abistavamat kui teadmine ja tundmine, et minust ajas ja teel mööduv on tühisus. On ainult üks, kes on kindel, temale saab loota ja teda usaldada. Tema hoiab ise mind kinni – kuigi ma ei pruugi seda alati tajuda, ning siis muutub kõik tühisuseks. Viimast kutsutakse jumalatuks maailmaks. Ta on nimelt tühine ja mõttetu. See taju võib olla sama lohutav, julgustav ja abistav – kui on võimekust sellise maailma ja eluga leppida. Aga minul on vaja, et keegi mind kinni hoiaks ja juhataks, sest tühisusena ei ole mul püsi.
Vaata veel samas numbris:
Jaan Lahe, Athanasius – kompromissitu pühak.
Thomas-Andreas Põder, Kuidas erineb ja kuidas sarnaneb erinevas eas ja erinevast kontekstist pärit inimeste usuline õpetus.
