Pauluse lause „ärge muganduge käesoleva ajaga, vaid muunduge meele uuenemise teel“ (mē syschēmatizesthe tō aiōni toutō, alla metamorphousthe tē anakainōsei tou noos, Rm 12:2) on hea lähtekoht religiooni käsitlemiseks. Religiooni tuumaks on muundumine, metamorfoos, vormide (morphē) läbistamine ning hoidumine käesolevaga mugandumisest, olemasolevaga „kokku-skematiseerumisest“ (syn + schēmatizō). Et mitte muutuda „skemaatiliseks“, on vaja metamorfoseeruda.
Jeesus võtab religiooni kokku kahe käsuga: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (Mt 22:37–39, vrd Mk 12:29–31, Lk 10:27). Jumal on Muu, tundmatu, teadmatu jne. Sellesama kaudu on Jumal tundmise, teadmise ja subjektiivsuse juures. Jumala armastamine on seega Muu, tundmatu, teadmatu armastamine ehk ajalistes terminites muundumise armastamine.
Seda muundumist tuleb mõista radikaalselt, muuks-saamisena. See pole lihtsalt teisenemine, kus on mingi püsiv alus (subjekt, maailm, enda samasus, maailma samasus, identiteet), mille peal või pinnalt mingid asjad teisenevad (omandan uue oskuse, uue teadmise; maailma osad ja osalised vahetuvad), vaid kõige aluseks on muundumine ning püsivad asjad olelevad vaid selle pinnal ja ajutiselt. Muundumine pole mugav ega mõnus, „ma“ ei kontrolli seda. Muundumine pole mugavuse ja mõnuga vastuolus ses mõttes, et välistaks need, asi on lihtsalt selles, et muundumine on „minu“ jaoks õudne just seetõttu, et „ma“ ei saa seda vallata (muidugi „minu“ tegevus suuresti seisneb ajutiste ja piiratud kontrollialade loomises, ent „mul“ ei tohi olla illusioone selle kontrolli ulatuse ja kestuse osas). Samas „minu“ perspektiiv pole ainus, mis on kättesaadav. Teataval moel on võimalik sisse võtta „muu“, muundumise enese perspektiiv – siis toosama muundumine on rõõmu ja rahu allikas. Kui ma ei kujutle ennast muundumise lätte ja valitsejana, vaid teatava produkti, töödejuhataja ja masinahooldajana.
See Muu ja muundumise armastamine tuuakse kokku teise käsuga, inimestevahelise hoole ja armastusega. Teine inimene on „täiesti Teise“ võrdkuju.[1] Jeesus on selles osas radikaalne: „Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette! Ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ning võtta su särki – jäta talle ka kuub! Ja kui keegi sunnib sind käima ühe miili, mine temaga kaks! Anna sellele, kes sinult palub, ja ära pööra selga sellele, kes sinult tahab laenata!“ (Mt 5:39–42). Ligimene pole lihtsalt „oma“ inimene, vaid iga inimene, sh võõrad ja vaenlasedki: „Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad“ (Mt 5:43–44). Teine inimene oma siseeluga, sisetajuga on teispool meie kontrolli ja valdamist – ta esindab Muud. „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Mt 25:40).
Ligimesearmastuseni jõudmiseks on vajalik teatav hulk vägivalda: „Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka, sest ma olen tulnud lahutama meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast, ja inimese vaenlasteks saavad tema kodakondsed. Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt.“ (Mt 10:34–37) „Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger.“ (Lk 14:26) Vrd jüngrite kutsumise lugudega, kus nood jätavad kõik ja lähevad Jeesusega kaasa (Mt 4:18–22), või rikka noormehe lugu, kes just nimelt ei raatsi kõigest loobuda (Mt 19:16–30), või jüngrite lähetamise lugu, mille järgi nad peavad leppima minimaalsega (Lk 9:3). See kõik on suunatud sellele, et me ei „muganduks käesoleva ajaga“ ehk „käesoleva maailmaga“ (aiōn tähendab mõlemat). See on radikaalne käigu lahtiühendamine, et lülitada sisse taevane käik: „Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda“ (Mt 6:19–21).
Tavalises ühiskondlikus ja poliitilises elus kehtib teistsugune, mõõdukam eetika. Nõnda näiteks on pisukesegi järelemõtlemise juures selge, et sallivus ja sõnavabadus ei saa tähendada seda, et lubada tuleks kõiki tegusid ja ütlusi. Salliva ja vaba keskkonna enese säilitamiseks on vaja kõrvaldada teatud laadi kõne ja tegu: pedofiilse materjali levitamine (mis on seotud alaealiste kuritarvitamisega), vihakõne (mis võib üle minna vihategudeks) jne. Mitmekesisuse hoidmise nimel on vaja ära hoida neid tendentse, mis seda taandaksid, lihtsustaksid, üheülbalisele taandaksid.
Kristluse puhul aga sellised piirangud ei kehti. Ligimesearmastuse juures ei ole mitte mingisuguseid agasid laadis, et kristliku usundi, tavade, kirikuvara, elude jne säilitamise nimel võiks ligimese suhtes olla natuke mittearmastav. Seda isegi juhul, kui ta on meie vastu ebaõiglane, julm jne. Nii isiklikus kui ka ühiskondlikus plaanis peab usklik viimses järgus aktsepteerima sedagi, et kogu religioon võib hävida, sh kristlikud institutsioonid, raamatud, hooned, elud jne. Pole mingit religioosset alust sellele vastu panna muidu, kui ainult armastusega. Pealtnäha on see kaotav strateegia, aga tegelikult on ainult see võitev. Esiteks, isegi piiratud tasandil võib armastusega saavutada rohkem ja kindlamini kui viha ja vägivallaga (vrd muinasjuttu sellest, kuidas päike ja tuul võistlesid, kumb võtab mehel vammuse seljast: külma tuule, s.o viha peale tõmbas mees vammust tugevamini koomale, aga sooja päikese, s.o armastuse peale võttis ta selle ise vabatahtlikult ült, või vanasõnad laadis „hea sõna võidab võõra väe“). Teiseks, absoluutselt rääkides, kõik olevad asjad, kõik käesolevad ja kujulised nähtused on hävivad – nad on „selle maailma“ asjad, mida koi ja rooste rikuvad. Juba põhimõtteliselt ei saa need igavesti kesta, ei füüsikaliselt, filosoofiliselt ega religioosselt. Usklik on see, kes läbi maailma näeb ja tunneb Muud. Puuslikukummardaja on see, kes hoiab kinni „selle maailma“, „käesoleva aja“ asjadest.
Muidugi on religioonil omad pidepunktid: kristluses sakramendid, apostellik pärimus, pühakiri jne. Need on muundumise, Muu-suhte pidepunktid ja sellistena on nad teatavas mõttes absoluutsed. Võimalik, et muidu me ei pruugiks teise inimese või teise olendi muu-sust taibata või oma muundumist mõista. Need pidepunktid hoiavad seda alal. Teisest küljest muidugi kuuluvad nad alati mingisse käesolevasse aega ja ilma: sakramente toimetatakse mingil konkreetsel ajal konkreetses kohas konkreetsete inimeste poolt, apostellik pärimus koosneb pärimuse edasiandmise aktidest jne. Sellega juhtub vältimatult sama, mis bürokraatiaga: nõnda nagu bürokraatia peaks ühiskonna toimimist hõlbustama, aga muutub kergesti ennast-teenindavaks (self-serving), samamoodi ka need religiooni pidepunktid ikka ja jälle taanduvad eesmärkideks iseeneses; kultuuri, ideoloogia, võimu jne asjadeks. Muu-suhe reglementeeritakse, reeglistatakse, aksiomatiseeritakse.[2]
Sellele rakendub see, mida Jeesus räägib variseride ja kirjatundjate kohta. Praeguseks on „variser“ omandanud silmakirjateenri tähenduse, kes välja näitab üht, aga ise teeb teist, välispidiselt on moraalne, aga sisemiselt amoraalne. Ajalooliselt aga olid variserid hoopis need, keda me nimetaksime „moraalimajakateks“, enamjaolt just nimelt väga eeskujulikud usukommete täitjad. Nende eksitus seisneb aga Jeesuse jaoks just nimelt selles, et nad teevad vahendist eesmärgi, et nad ei hooli tegelikult Jumalast kui Muust, vaid hoopis vagadusvormidest, kultuurinormidest, ajaloolistest tavadest. Arvatavasti paljude inimeste jaoks „religiooni“ tähendus just sellega piirdubki, olgu nad usklikena religioonijärgijad või ateistidena religioonieitajad. Ometi ei tohi silmist lasta Jumalat kui Muud, kes on teispool tavasid, norme, reegleid. Variserid ja kirjatundjad on rahvas, kes „austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel. Ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi.” (Mt 15:8–9) „Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!“ (Mt 5:20) Jeesus oli „korralike inimeste“ jaoks skandaalne: seltsis maksukogujate ja abielurikkujatega, tegi hingamispäeval inimesi terveks, loobus rituaalsest kätepesust jne. Kui see tänapäeva üle kanda, siis võib arvata, et ta seltsiks praegusaja tõrjutute, hüljatute, tagakiusatutega. Jumalariik võetakse ära nende käest, kes ei täida armastusekäsku, vaid külvavad viha ja vaenu (vt Mt 22:43).
„Mõnedele aga, kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski, rääkis Jeesus selle tähendamissõna: „Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.” Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!” Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.” (Lk 18:9–14)
Variserlus ja kirjatundmine on iga religiooni sees üldlevinud. Need on justkui tardumused, klombid, takistused alguses nimetatud meele muundumise teel ning on oluline neid jätkuvalt üles sulatada. Religioonid kalduvad olema piisava seesmise heterogeensusega, et neist leida õigustust enam-vähem igasugusele käitumisele ja hoiakule, selles pole üks religioon teisest parem. Neis aga on enamasti ka mehhanisme tardumuste elluäratamiseks ja klompide ülessulatamiseks. Kristluse puhul kõlbavad selleks hästi Kristuse ütted, millest suur osa on sellised, mida ei anna „kodustada“, kodeerida ega reeglistada, vaid mis jäävad vastutoimeliseks, ebamugavaks, osutades armastusele ja muundumisele. Just see Muu on ainus „kalju“, kõik ülejäänu on „liiv“ (Lk 6:47–48). Kristlikult öeldes, mu armastus on Muu-armastus.
[1] Sellest on palju mõelnud Emmanuel Lévinas. Eesti keeles vt „Teisiti kui olla ehk teispool olemust“, tlk Kaia Sisask, Tartu: Ilmamaa, 2012.
[2] Selle kohta vt Rita Niineste väga head käsitlust siinsamas ajakirjas, pealkirjaga „Andestamise and“, Kirik ja teoloogia (nr 107/ 27.12.2013).
Margus Ott (1975), filosoofiadoktor, on kirjutaja, tõlkija ja toimetaja ning Xiameni Ülikooli doktorant.
