Me puutume kokku sõnaga ’ilmutus’ nii tavakõnes kui teoloogilises arutelus, ning mõni ehk kohtab ilmutust ennast ka kogemuses. Vaatamata sellele, kas inimene suudab enda puhul identifitseerida konkreetse ilmutuse kogemust, selle hetke, sisu ja tulemust, kasutatakse tihti kõnekeeles sõnu ’ilmutus’, ’ilmutama’, ’ilmutuslik’ tähenduses, et miski sai erakordselt hästi mõistetavaks või avanes mõni seni tundmatu perspektiiv. See, et ilmutus kuulub teoloogilise sõnavara ja teoloogiliste ideede juurde, on ilmne. Ilmutust tunnistavad kõik aabrahamlikud usundid ning sellel on kui mitte kõike määrav tähendus, siis vähemalt vundamendi ja alguspunkti koht konkreetse usundi juures. Siinses artiklis tahan välja tuua ilmutuse kui mittereligioosse ja religioosse fenomeni ühisosa ning erinevused. Keskenduses religioossele ilmutusele, visandan ühe võimaliku ning minu hinnangul veenva viisi, kuidas mõista kristlikku ilmutust, ning näitlikustan, milline on ilmutuse potentsiaal mõistmaks ning tõlgendamaks reaalsust tervikuna. Seoses viimasega võib isegi öelda, et ilmutus ise nõuab, et maailma mõistmine ning tõlgendamine toimuks lähtuvalt ilmutusest.
Mõistagi on mitmeid võimalusi, kuidas defineerida või mõista ilmutust. Seda saab teha nii teoloogilisest, filosoofilisest, lingvistilisest ning ehk ka loodusteaduslikust vaatevinklist. Minu arusaam ning autorid, kelle kaudu avan ilmutuse fenomeni selles artiklis, seisavad ilmutusteoloogia traditsioonis. Ilmutusteoloogia pärineb kristliku teoloogia paradigmast ning sellisena on koondunud Kristuse ilmutuse ümber. Ilmutusteoloogia peab Kristuse ilmutust, st evangeeliumi ehk rõõmusõnumit võtmesündmuseks, mille kaudu tõlgendada ja mõista reaalsust, mille kaudu suhestuda reaalsusega ning mille najal hinnata teoloogiat. Kuigi ilmutusteoloogia asub kristliku mõtlemise raamistikus, ei ole see raamistik piirav ja absoluutne. Mõistes ilmutusteoloogia põhistruktuuri ja olemust, saab selle kontseptsiooni võimalikkust proovida ka teiste usundite puhul, mis tunnistavad endale eriomast ilmutust. Kindlasti on ilmutusteoloogilised suunad nähtavad judaismis, kus maailma ja sellest arusaamist määrab Jumala ilmutus ja tahe. Praegu aga jään kristluse juurde ning abiks kristliku ilmutuse mõistmisel on kaks suurepärast ilmutusteoloogia esindajat, Eilert Herms ja Ingolf Dalferth.
Mittereligioosne ilmutus
Me teame oma kogemusest ning sotsiaalsest suhtlusest, et sõnu ’ilmutus’ või ’ilmutama’ kasutatakse mittereligioosses kontekstis. Ma usun, et seejuures on tunnetatav teatud seos selle sõna või ideega religioosses kontekstis, kui see aga pole evidentne, siis loodan selle artikliga need seosed nähtavaks teha. Eilert Hermsilt pärineb väärtuslik analüüs ilmutusest religioosses ja mittereligioosses kontekstis, millele siin toetungi.
Herms peab ilmutust sündmuseks, mille kaudu reaalsus avaneb meile uuel viisil (Herms 2013, 691). Näiteid tavaelust saab igaüks ise mõelda, siinkohal toon ühe oma kogemusest.[1] Olles juba aastaid lugenud üht populaarteaduslikku ajakirja, mille teemad varieeruvad kultuurist ja religioonist teaduse ja ökoloogiani, kohtan ma üha tihedamini artikleid, mis paljastavad meie maailma kui üht üdini rahutukstegevat kohta. Ma ei saa eitada seda, mis on kirjutatud. Ehk võib kahelda detailides, kuid üldiselt vastab minu kogemus maailmast lehekülgedel kirjeldatuga. Selle tulemusel ilmneb teatud inimeste tegu- ja eluviis kui koletislik ja eemaletõukav. See maailm, kus ma elan, ja inimkond, kuhu kuulun, avaneb hirmutavana. Ma saan teadlikuks hinnast, mida loodus peab maksma minu igapäevase mugavuse eest, ühiskonna tarbimissõltuvuse eest, tehnoloogia arengu ees. Samuti saan ma teadlikuks teiste inimeste olukorrast, kellel ei ole olnud elus piisavalt õnne, et neil oleks töö või kodu, või isegi turvatunne ja söögipoolis. Kõik see teadmine kuhjub minus ning lõpuks algatab sügava muutuse – minu käitumises, mõtlemises, viisis, kuidas ma suhestun maailma ja teiste inimestega. Selle muutuse võib kindlasti esile kutsuda ka ainult ühe artikli lugemine, ühe uudiselõigu nägemine või lihtsalt osasaamine ebameeldivast ja häirivast olukorrast. Tulles tagasi selle juurde, mida nimetas Herms: reaalsus avaneb meile uuel viisil. Reaalsus paljastub, kaotades mõned oma varjavatest katetest, mis on varem peitnud seda äsja osaks saanud teadvust meie eest. Selline on ilmutuskogemus, millegi ilmsiks saamise kogemus.
Herms rõhutab, et me ise oleme osa ilmutussündmusest ning et ilmutus „teeb midagi meis ja meiega“. (samas). Eelnevalt toodud näites oleme me osa tegevusest. Me loeme ja saame teadmisi maailma kohta, ning me oleme osa maailmast, mille kohta me teada saame. Sellest teadmisest ei ole võimalik välja astuda, kui siis vaid ignorantsuse kaudu, mis loob illusiooni, et mina ei ole vastutav maailma sellise olukorra eest. Herms nimetab kuus aspekti, mis on olulised iga avanemissündmuse ehk ilmutussündmuse juures: igal sellisel sündmusel on (1) spetsiifiline sisu, (2) algataja, (3) vastuvõtja, (4) iga ilmutussündmus tuleneb konkreetsest olukorrast, (5) vastuvõtja on sellise sündmusega seotud füüsiliselt ja mentaalselt, see sündmus ajendab vastuvõtjad aktiivselt vastama/reageerima, (6) selline sündmus muudab vastuvõtjat ja tema olukorda, see mõjutab teda isikuna (samas, 692).
Herms ütleb, et igal avanemissündmusel on meile suurem või väiksem mõju. Siiski on olemas sellised avanemissündmused, mis esitavad väljakutse sellele, kuidas me mõistame ennast ja maailma, ning muudavad seda (samas, 693). On erilised avanemissündmused, mis tõeliselt väärivad nimetust „ilmutuslik“ (samas). Üldmõiste tähenduses võib öelda, et ilmutus on igasugune avanemissündmus, kuid ma eelistan piirata selle mõiste kasutamist ainult nende sündmustega, mis tõeliselt ja sügavuti muudavad meie enese- ja maailmataju. Ülal nimetatud näide oli ilmutuslik sellepärast, et ma ei suutnud reaalsust näha enam samal viisil. Lisaks tundsin ma kohustust teha midagi sellise reaalsuse suhtes. Ehk on tõesti võimalik alla suruda südametunnistus ning jätkata elu samal viisil kui enne, kuid see oleks eitamine ja ei muudaks fakti, et südametunnistus, mis surutakse alla, on äratatud. Eelnev näide mittereligioossest ilmutusest on muidugi näide individuaalsest ilmutussündmusest. Kahjuks ei koge mitte kõik inimesed teadlikuks saamist ja muutust endas, kui maailma õudused saavad neile ilmsiks.
Lisaks inimese sügavale mõjutamisele nimetab Herms teise olulise tunnuse, mis kirjeldab ilmutust: ilmutussündmuses on vastuvõtja täiesti passiivne (samas, 694). Inimene ei saa ilmutussündmust kontrollida: seda esile kutsuda, tagasi lükata või suunata mingilgi viisil. Inimene on vastuvõtja.[2] See situatsioon või olukord, kus see sündmus toimub, võib olla inimese enda loodud või tekitatud, eelnevas näites oli selleks situatsiooniks ajakirja lugemine, kuid selle olukorra loomine oli ka ilmutuse vastuvõtja tegevuse piir. Inimene ei saa otsustada, millal, kus, kuidas ja kas üldse saab talle osaks ilmutus. See, mis on Hermsi järgi ilmutussündmuse puhul otsustav, on selle mõju: ilmutus on inimese tegelikkusesuhte allikas või alguspunkt (samas). Ilmutus on sündmus, mis lokaliseerib meid maailmas ning on meie orientatsioonipunktiks reaalsuses. See on reaalsus ning meie koht reaalsuses, mis sai ilmsiks. Jällegi näitlikustatult: maailm kui purunenud ja hävinemise äärel on saanud mulle ilmsiks, ning minu koht selles – ma pean tunnistama ning ei saa seda eitada – on olla üks miljonitest purustajatest ja hävitajatest. Selline eneseteadvus transformeerib elu.
Kokkuvõttes, mittereligioosne ilmutus on teatud uue teadvuse sünd, millel on jõud muuta enese- ja maailmataju, ning sellel on jõud muuta meie käitumist maailmas. Põhiline, milles ilmutus erineb lihtsalt millegi teada saamisest, on selle jõud ning vastuvõtja passiivsus. Kui teadmist saadakse tänu oma initsiatiivile, siis ilmutus saab osaks ilma enda pingutuseta. Lisamärkusena olgu öeldud, et ilmutus ei pea tingimata olema lühiajaline kogemus, mis toimub sekundite või minutite jooksul ning vapustab meid. Ilmutussündmus võib toimuda aeglaselt ning võib koosneda mitmetest sündmustest või kogemustest, mis meile osaks saavad. Ilmutus võib olla teadvuse järkjärguline muutumine, mille käigus me passiivselt muutume. Me ei pruugi sellest teadlikud olla kogu protsessi jooksul (ilmselt on võimatu markeerida selle protsessi algus- ja lõpp-punkti), kuid hetkel, mil saame teadlikuks sündmuste ilmutuslikust iseloomust, tunneme tagasivaatavalt ära ka selle kestvuse ning mõju.
Religioosne ilmutus
Kuidas erineb religioosne ilmutus mittereligioossest? Ülal nimetatud ilmutuse tunnused kuuluvad ilmutuse kui sellise juurde, ometi on võimalik sellest eristada spetsiifiliselt usuline ilmutusfenomen. Sellisel juhul peab olema religioosse ilmutuse puhul midagi lisaks, mis eristab teda mittereligioossest. See on Jumala eneseilmutus või, kasutades Hermsi üldmõistet, absoluudi eneseilmutus. Religioosse ilmutuse sidumine Jumala või absoluudiga on piirav ning ei võimalda rääkida religioossetest traditsioonidest, mis ei tunnista Jumalat. Siinkohal kasutan seda piirangut teadlikult ning nimelt seon religioosse ilmutuse Jumalaga. Ka selle alapeatüki juures on abiks Hermsi kirjutised. Esimene neist pärineb 1985. aastat ning arutleb nii mittereligioosse kui ka religioosse ilmutuse üle. Teine kirjatükk „Ilmutus ja tõde: luterlik perspektiiv“ on avaldatud 2012. aastal ning esindab eelmisest mõneti teistsugust lähenemist, nimelt on viimane kirjutatud religioosse ilmutuse eneseperspektiivist.
Herms nimetab avanemissündmust religioosseks ilmutuseks, kui ilmutuse sisu on „kogu maailma rajav ja kooshoidev vägi, millele võlgneb olemasolu eest tänu kogu inimlik vägi maailmas“ (Herms 2013, 697). Herms ei kasuta sõna Jumal, vaid räägib kogu loodu allikast, algväest, „transtsendentsest lättest“ (samas). Hermsi järgi on religioosse ilmutuse peamine eriomadus objektisuhte rajamine ning sellest objektist teadlikuks saamine: „[R]eligioosne ilmutus annab usule objekti, millele see on suunatud“, „religioosne ilmutus rajab tegelikkuseseose“ (samas). Religioosse ilmutuse käigus saab ilmsiks usu objekt ning religioosne ilmutus rajab suhte, mis ongi usk ise. See on oluline erinevus mittereligioossest ilmutusest, kus ei ole Jumalat või absoluuti, mis ilmneks, ning seega ei ole ka suhet rajavat tulemust. Herms lisab, et religioosse ilmutuse sisuks on veendumused, mis määravad inimese enese- ja tegelikkusemõistmist (samas). Nagu eelnevalt sai nähtavaks, ka mittereligioossel ilmutusel on jõud tekitada inimeses enese- ja maailmataju muutumist. Religioosne ilmutus aga määrab meie enese- ja tegelikkusemõistmise suhtes Jumalaga, mitte ainult suhtes teiste inimeste ja maailmaga. Nii saab kogu maailm nähtavaks ja tajutavaks kui Jumala loodu, st maailm ja elu Jumala ees, tegelikkus kui Jumala loodud ja juhitud ning suhtes Jumalaga.
Religioosne ilmutus on Jumala eneseilmutus ehk teofaania. Ilmutus rajab usu, kui ilmutaja ning ilmutuse sisu on identsed (samas, 698). Seega, usu objekt on ilmutuse sisu ning algataja. Kristlikus (ja juutlikus) traditsioonis on see Jumal. Jumal ilmutab ennast inimestele ning äratab inimestes usku ehk usaldust iseenda vastu. Ilmutus on see, mis võimaldab meil rääkida Jumalast. Andes seaduse, ilmutas Jumal end kui oma rahva õnnistajat ja nende üle kohtumõistjat, pidades oma lubadusi, on Jumal ilmutanud end kui ustavat, ning kristluses, surres inimeste pattude eest, ilmutas ta end kui inimeste suurimat armastajat ja päästjat. Ilma Jumala eneseilmutuseta ei saaks me temast rääkida, ning ei saaks me rääkida maailmast kui loodust. Seda võib nimetada ka „avastamissündmuseks“ või „leidmissündmuseks“ (vt Herms 2012, 381, 384) – avastada või leida ennast Jumala tegelikkuses ning avastada, milline on tegelikkuse tõeline iseloom. Absoluudi ilmutus annab meile orientatsioonipunkti maailmas ning markeerib meie koha maailmas, suhte maailma ja absoluudiga. Kõik, mis on maailmas, ning maailm ise saab mõistetavaks absoluudi horisondil (vt nt samas, 388). Absoluudi ilmutus ning teadvus või mõistmine, mille see tekitab, saab otsustavaks tõlgendusvõtmeks, mis aitab tegelikkusega suhestuda ning seda mõista.
Herms räägib objektiivsest tõest, mis on antud ilmutuse kaudu. Ilmutuse objekt ehk objektiivne tõde on „tegelik selles mõttes, et ta on kohalolev [meie jaoks]“, „oma enda määratuses meile antud“ ning ta nõuab enda adekvaatset ehk asjale või tema olemusele kohast mõistmist (samas, 380). On oluline tähele panna neid kahte omadust, kohalolevat ja määratust: religioosse ilmutuse objekt ehk Jumal on tegelik selle kaudu, et ta on presentne ehk kohalolev, ning ta on määratud selles mõttes, et Jumala ilmutust ei saa pidada millegi vähema kui Jumala ilmutuseks. Hermsi väide, et ilmutuse objekt nõuab adekvaatset mõistmist, tähendab loogiliselt seda, et teda saab adekvaatselt mõista. Siiski, see võimalikkus ei garanteeri, et ilmutust alati mõistetakse adekvaatselt.
Maailm avaneb meile erinevatel astmetel. See tähendab, et on olemas ilmutused, mis ei ole absoluudi eneseilmutused. Herms nimetab neli astet, mille adekvaatne (ehk asjakohane) mõistmine on võimalik: keskkond (inimese elu olukorrad), inimene ise, maailm ja absoluut (samas, 390). Ta rõhutab, et absoluudi ilmutus on eeltingimus iga muu ilmutuse, mis ei ole absoluudi eneseilmutus, adekvaatseks mõistmiseks (nt vt samas, 388). Absoluuti võimaldab meil mõista absoluudi enesemanifestatsioon. Absoluudi tegevus või teod, milles ta saab meile ilmsiks, teevad avalikuks tema tahte ja tema tahte kaudu võime me adekvaatselt mõista teda ennast (samas, 385).
Mis on avalikuks saanud Jumala eneseilmutuses, mida tunnistab kristlik traditsioon? Sellele küsimusele vastamisel toetun ma Ingolf Dalferthi monograafiale „Teoloogia ja filosoofia“. Hermsi ja Dalferthi ilmutuskäsitlustes on olulisi sarnasusi, mis võimaldavad mul käsitleda Jumala eneseilmutust Kristuses Dalferthi abil.
Ilmutus Kristuses
Dalferthi jaoks on Jumala eneseilmutus Jeesuses Kristuses fundamentaalne alus, millega peab kogu kristlik teoloogia suhestuma ja olema seotud (Dalferth 1988, 37). Dalferthi järgi on kristlikul teoloogial kaks ülesannet: rekonstruktiivne ja konstruktiivne. Rekonstruktiivne ülesanne tahab mõista „kristlikku usku ja tema väljendusi […], mis […] eelnevad teoloogilistele reflektsioonidele“, ning konstruktiivne ülesanne püüab mõista kogu reaalsust usu kaudu (samas, 151). Alus mõlema teoloogilise ülesande jaoks on Jumala eneseilmutus Jeesuses Kristuses, mida Dalferth kutsub Kristuse-sündmuseks (vt nt samas, 37).
Dalferth rõhutab, et kristlik teoloogia on ilmutusteoloogia ning samavõrd ka usuteoloogia. Ilmutust võib vaadelda mitmel viisil, näiteks kui ajaloolist sündmust, ning võimalik on kirjeldada tema erinevaid omadusi. Kuid ilmutus Kristuses on päästesündmus vaid siis, kui see võetakse vastu usus, see tähendab, et Kristuse-sündmust nähakse kui Jumala enda tahte ilmutust (samas, 40). See on võimalik vaid Püha Vaimu tegutsemise kaudu ilmutuse vastuvõtjas (samas). Dalferth viitab järjekindlalt Jumala trinitaarsele struktuurile ilmutuse-usu sündmuses: see on Jumal, kes ilmutab ennast Jeesuses Kristuses; Kristuse-sündmust saab pidada Jumala enesemanifestatsiooniks ainult siis, kui see võetakse vastu Vaimus; ilmutuse vastuvõtja vastab ilmutusele usuga. See vastab eelnevalt nimetatu Hermsi seletusele religioossest ilmutusest: religioosse ilmutuse puhul on tegemist ususuhet rajava eneseilmutusega.
Jumala eneseilmutus on tema eneseidentifitseerimine, see tähendab, et ennast ilmutades annab ta teada, kes ta on. Dalferth jällegi esitab seda eneseidentifitseerimise loogikat ning meie võimet seda mõista trinitaarselt: „Jumal identifitseerib ennast meile Jeesuses Kristuses /…/ Vaimu kaudu /…/“ (samas, 189), st Jumala eneseidentifitseerimine on meile teada evangeeliumi kaudu ning evangeeliumi tõde leiab kinnitust Vaimus (samas, 190). Ilmutuse tulemuseks ei ole lihtsalt teadmine. Ilmutuse põhifunktsioon on orienteeriv. Orienteeriva jõuna näitab ilmutus meile meid ennast ning maailma coram Deo, Jumala ees. Me leiame ennast Jumala tegelikkuses ning Kristuse-sündmus identifitseerib seda, milline see reaalsus on – et see on tegelikkus, mida valitseb Jumala armastav tahe (samas, 158). Järgnevas, viimases osas pöördungi tegelikkuse tõlgendamise juurde coram Deo.
Ilmutus kui maailmamõistmise tõlgenduslik alus
Jõudsin eelnevas alapeatükis järelduseni, et ilmutus annab meile orienteerivat teadmist. Me orienteerume maailmas tegelikkuse tõlgendamise kaudu. Religioonid või teoloogia tõlgendavad maailma kui loodut ning näevad seda suhtes Jumalaga just Jumala ilmutuse tõttu. Lahus sellest on võimalik vaadata maailma ning näha mitte midagi rohkemat kui lihtsalt maailma, on võimalik seda näha kui mitteloodut. Maailma ja tegelikkust võib näha kui kohta, kus Jumalat ei ole, mis on Jumalast tühi – või ehk isegi mitte kui tühja kohta, sest see ikkagi viitab teadmisele, et midagi on puudu. Maailma võib näha ilma igasuguse viiteta Jumalale või tema puudumisele. Ei ole mingit põhjust pidada maailma looduks, kui meile ei ole ilmutatud, et on looja, kes on midagi loonud. Teoloogia kõige põhilisem ja elementaarsem keel ning kontseptsioonid, nt ’loodu’, viitavad Jumalale. Seda tehes tunnistab teoloogia ilmutust, st seda, et tegelikkus on saanud ilmsiks suhtes Jumalaga.
Ma kasutan Piiblit, et näitlikustada, millise võimaluse tegelikkuse mõistmiseks avab ilmutus. Heebrea Piiblis on raamat, kus puudub otsene (ja, nagu nähtavaks saab, vaieldavalt ka kaudne) viide Jumalale. Tegemist on Estri raamatuga, mis visandab loo juudi kangelastest, kes päästavad oma rahva surmast. Selles heroilises narratiivis ei ole Jumal abiks. Küsimust, miks selline raamat üleüldse Pühakirja on, on esitatud kordi, nii juutide kui kristlaste poolt. Nii juutide kui kristlaste seas on neid, kes leiavad, et Estri raamatu õige paik ei ole Pühakirjas, sest Estri raamatus ei ole ju juttu Jumalast. Seda peetakse usuliselt tähtsusetuks looks, mis on oluline vaid juudi rahvale. Minu hinnangul ei ole see rahuldav lähenemine Estri raamatule. Sellist mõttejoont saab raskusteta rakendada iga teise nähtuse kohta, millel puudub otsene side Jumalaga või viide temale. Näiteks maailm, mis iseeneses ei sisalda tingimatut ning sundivat viidet Jumalale, muutuks sama tähtsusetuks usule ja jumalamõistmisele kui Estri raamat – see on loomulikult absurd. Ma usun, et Estri raamatu pidamine absoluutselt vajalikuks Pühakirja osaks näitab meile võimalikkust, et ilmutusel on jõud ning autoriteet avada meile näiliselt jumalatu tegelikkus kui Jumala tegelikkus.
Traditsiooniline juudi mõtlejate lahendus „jumalatule“ Estri raamatule on pidada Jumalat loo salamisi avalikuks tegelaseks. Selle tõlgenduse kohaselt viitab Estri raamatu sõna ’kuningas’ iga esinemine – seda on pea 200 korda – suurimale kuningale, s.o Jumalale. See tõlgendus ei aktsepteeri, et Pühakirjas võiks olla midagi „jumalatut“. Siin ei tõlgendata midagi jumalatut Jumala ilmutuse valguses, vaid selle asemel püütakse leida, et Jumal on siiski kuidagi nähtav. See on kindlasti üks viis, kuidas tõlgendada seda raamatut ning maailma: maailma ei pea pidama looduks üksnes ilmutuse valguses, vaid maailmas võib otsida märke, mis viitaksid selle loodulikule olemusele. Kuid mida teha siis, kui Jumal ei ole jätnud endast märki maailma või Pühakirja raamatusse? Ei ole olemas „objektiivseid“ märke, mis kinnitaksid, et meie reaalsus on nimelt Jumala reaalsus. Siin saavad nähtavaks võimalused, mille ilmutus avab: ilmutus võimaldab tegelikkust, ka oma koleduses ja näilises jumalatuses, pidada Jumala looduks. Samuti on see Jumala ilmutus Pühakirjas, mis võimaldab meil tõlgendada Estri raamatut kui osa Jumala tegelikkusest, ilma et ta sisaldaks Jumalat või märke temast varjatult.
On mitmeid põhjuseid, miks ei peeta Jumalat osaks tegelikkusest. Üks põhjustest on kindlasti tahtmatus omistada Jumalale reaalsust, mis võib osaks saada rõhuva koormana. Siiski, Jumala eneseilmutus nõuab, et me tõlgendaksime reaalsust tema kaudu, kuitahes õudne see ka tunduks. Enamgi veel, kristlik ilmutus nõuab reaalsuse tõlgendamist Jumala armastava tahte kaudu. See ei ole lihtne ülesanne ning me võime oma tõlgendustes alati läbi kukkuda. Kuid meil on tõlgendamiseks olemas võti ning alus; selleks on ilmutus, mis meid orienteerib: asetab meid suhtesse teiste inimestega, maailmaga, reaalsuse kui tervikuga, mis sisaldab ka Jumalat. Ilmutus näitab ja kinnitab, et maailm on Jumala maailm. Samuti on Estri raamatuga – see sisaldub Pühakirjas, mis usutakse olevat Jumala ilmutuse tunnistus. Selline paradoks võib olla meile praktiliseks juhtnööriks: ei ole põhjust eraldada religioosset ning ilmutusele orienteeritud sfääri ning mittereligioosset ja ilmutusele mitteorienteeritud sfääri. Estri raamat ei ole mittereligioosne raamat religioossete raamatute hulgas. Pühakiri, mis sisaldab Estri raamatut, peegeldab meie tegelikkust: on asjad, sündmused, kohad ja ajad, millel on iseenesest mõistetavalt religioosne tähendus ja tähtsus, ning on neid, millel seda ei ole. Selline eristus peaks saama ilmutuse valguses nähtavaks kui ebaadekvaatne ning piirav. Religioossel ilmutusel on jõud orienteerida meid kogu tegelikkuses, mitte ainult tegelikkuse selles osas, mille oleme varem märgistanud religioosseks. Absoluudi ilmutuse nõue olla mõistetud adekvaatselt, millest Herms räägib, on nõue, et ilmutusel lastaks läbistada kogu tegelikkust ja tegelikkuse mõistmist, ning olla kogu tegelikkuses orienteerumise ja selle tõlgendamise aluseks.
[1] Vt Hermsi näiteid: Herms 2013, 691.
[2] Vrd Hermsi passiivsuse kirjeldust hilisemas artiklis „Ilmutus ja tõde: luterlik perspektiiv“, kus ta rõhutab passiivsust veelgi enam ning nimetab seda „radikaalseks sõltuvuseks“: „[M]e sõltume selliste avanemissündmuste läbielamisest radikaalselt. Sõltume radikaalselt esmalt seetõttu, et kõik need sündmused on väljaspool meie ettevalmistamist ja mõjutamist, meie ainus võimalik reaktsioon on vastu võtta nende vastupandamatu mõju; ja teiseks kõnelen ma radikaalsest sõltuvusest, sest meie maailmas ei ole ühtegi instantsi, sh meie ise, kes võiks neid sündmusi põhjustada“ (Herms 2012, 392).
Kasutatud kirjandus
Herms, Eilert (2012) „Revelation and Truth: A Lutheran Perspective“ – Neue Zeitschrift für systematische Theologie und Religionsphilosophie 54/7, 377–395.
Herms, Eilert (2013 [1985]), „Ilmutus“ – Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid. Koost Wilfried Härle, Thomas-Andreas Põder. Tartu: Ilmamaa, 2013, 687–705.
Dalferth, Ingolf U. (1988) Theology and Philosophy. Oxford, UK; New York, USA: Basil Blackwell.
Karin Kallas (1992), Tartu Ülikooli usuteaduskonna vilistlane, on Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
