Käesolevas essees tahan mõtiskleda kristluse koha ja potentsiaali üle ilmaliku hariduse ehk kooli kontekstis, mis laiemalt asetub avalikku ruumi ehk ühiskonda. Tõukun oma kirjutises 2016.
Suhestun järgnevas arvamusloos Martin Koppi kirjutatud esseega „Jumala loodu vastutustundlikud hoidjad: kliimaõigluse kaitseks“ (Kogumikus Jumala armu poolt vabastatud, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2016, 247–255), mis
Me puutume kokku sõnaga ’ilmutus’ nii tavakõnes kui teoloogilises arutelus, ning mõni ehk kohtab ilmutust ennast ka kogemuses. Vaatamata sellele, kas inimene suudab enda puhul
Seal, kus hävitatakse, võtab maad surm. Seal, kus ei mäletata, võtab maad unustus. Elu hävi(ta)mine ja olemas olnud elu unustamine. Ehk on see parim viis,
Kas mõni usuvorm on antropotsentrilisem kui teine? Kristlus on inimesekeskne erilisel viisil, kindlasti erinevalt, kui seda on teised religioonid. Iga usund on selles suhtes antropotsentriline,
Artikli esimese osa jätkuks olgu lühidalt kokku võetud eelnevalt kirjeldatud rabi Mordekai Josep Leineri õpetus. Seda on kõige parem visandada kahe piiblitsitaadi abil, mida rabi
Juutlikus traditsioonis on vähe neid, kes on julgenud väita või on veendunud selles, et „kõik on Taevaste kätes“ – seda rõhuasetusega sõnal kõik. Just nii väidab rabi Mordekai Josep Leiner. Rabi Leiner ning
Austatud prorektor, peapiiskop, dekaan ja õppejõud. Kallid lõpetajad ja külalised! Me kõik alustasime oma teekonda teoloogidena erineval ajal, erineval viisil ning erinevatel ajenditel. Ometi on
Inimese ettemääratuse ja/või vabaduse üle mõtisklemisest pole pääsenud ükski ajastu ega kultuur. Puudutab see ju meie enda eksistentsi, arusaama sellest, kes ja kuidas me oleme.
Teoloogia õppimine ja õpetamine ülikoolides võib olla oma ülesehituselt sarnane, olenemata sellest, millise usu sisuga õppekava täidetakse. Seda võimalikkust olen kogenud õppides kristlikku ning juudi
Avaldatud materjalide õigused kuuluvad toimetusele ja autoritele. Ajakirja ja toimetuse kohta vt siit; kontakt: toimetus[ät]kjt.ee
© 2011-2024 K&T.
