Öeldakse, et kõik teed viivad Rooma. Minu seekordne teekond viis mind Rooma aga läbi Heidelbergi, kus töötasin kuu aega sealse ülikooli külalisteadurina. Sõitsin Heidelbergi, kuna mu hea kolleeg, professor Manfred Clauss, ütles mulle, et Heidelbergi ülikoolis asub Euroopa parim antiigialane raamatukogu. Lisaks sellele oli mul juba aastaid unistus tutvuda Saksamaa vanima ülikoolilinnaga, millest on nii palju räägitud ja kirjutatud.
Reisi algus
Lendasin Saksamaale juuli alguses. Mu reis suundus Tallinnast Frankfurti, kust ma rongiga Heidelbergi edasi sõitsin. Oli palav suvi – sooja ligi 40 kraadi. Eestis seevastu sadas vihma, oli tuuline ja rõske. Maandusin justkui teise kliimavöötmesse ja ega Saksamaal valitsenud temperatuurid jäänud palju maha neist, mida kogesin Sitsiilias, 80 km kaugusel Aafrika rannikust. Ütlesin hiljem abikaasale naljaga pooleks, et sain Saksamaal olles hea karastuse ja ettevalmistuse Itaalia-reisiks. Ka teoreetilise ettevalmistuse, sest vanaaja ja epigraafika instituudi raamatukogus, mida võisin kasutada 24 tundi ööpäevas, oli mul raamatu kirjutamise kõrvalt, mis oli üks mu tähtsamaid reisisihte, lugeda ka palju huvitavat Itaalia ajaloo ja Rooma kultuuri kohta. Loomulikult oli mul aega ka selleks, et tutvuda põgusalt ajaloolise Heidelbergi vanalinnaga, sealsete kirikute, muuseumide ning keskaegse linnusega ja külastada ka paari naaberlinna, kus asuvad mulle olulised Mithrase kultuse mälestised.
Külastasin Karlsruhet ja Ladenburgi, kus on säilinud Mithrase pühamu – mithraeum. Kuulus ju kogu piirkond kord Rooma riiki. Ladenburgi tuli minuga kohtuma ka üks mu Potsdami ülikooli noor kolleeg, kellega olin Mithrase uuringute pinnal suhelnud juba aastaid. Minu Heidelbergis viibimise oluliseks osaks olid terve päeva, hommikust õhtuni kestvad kõnelused tolle oma erialale pühendunud andeka ja tööka noormehega. Need kõnelused kestavad praegugi edasi interneti vahendusel.
Heidelbergi vaatamisväärsused
Heidelberg on kuulus mitme asja poolest. Esiteks on sealt leitud nn Heidelbergi inimese lõualuu. See neandertallaste esivanem elas u 600 000 aastat tagasi ja tema maine jäänus avastati 20. sajandi alguses Heidelbergi linna lähedalt. Praegu eksponeeritakse lõualuu koopiat kohalikus muuseumis, kus säilitatakse ka olulisi Rooma muistiseid. Teine vaatamisväärsus on ülikool, mis rajati 1386. a ja on olnud kuni tänaseni humanitaarvaldkonnas silmapaistev. Heidelbergi ülikool on tänapäeval tuntud oma antiigi uuringute poolest. Sealsete teadurite üheks silmapaistvaimaks saavutuseks valdkonnas on Vana-Rooma raidkirju sisaldava digitaalse andmebaasi loomine, mis on üks tähtsamaid maailmas (Manfred Claussi koostatud andmebaasi kõrval). Kolmas vaatamisväärsus on vanalinn valitsejalossiga. Kuigi vanalinn sai 17. sajandil raskesti kannatada ja linna välisilme on mitte keskaegne, vaid barokne, säilis Heidelberg Teise maailmasõja ajal peaaegu pommidest puutumatuna ning seetõttu on linnas rohkesti suursuguseid ja uhkeid barokk-ehitisi, millest paljud kuuluvad ülikoolile. Kuigi linn on peamiselt protestantlik (erinevalt näit Põhja-Saksamaa linnadest ei saanud Heidelbergist luterlik, vaid kalvinistlik linn; siit on pärit ka nn Heidelbergi Katekismus, mis on reformeeritud kiriku üks olulisemaid õpetuslikke dokumente), jõudsid vastureformatsiooni käigus sinna jesuiidid, kes rajasid oma kolleegiumi ning kelle jälgi võib linnas Neitsi Maarja, Ignatius Loyola ja Püha Franciscus Xavieri kujude näol leida veel nüüdki. Kujutan ette, et mõne ülitundliku protestandi reaktsioon sellele võiks olla umbes taoline, nagu Apostlite tegude raamat kirjeldab Pauluse puhul (Ap 17:16). Mind kui nn krüptokatoliikluse poolest kuulsa EELK vaimulikku need skulptuurid ei häirinud. Vastupidi – üks Maarja kuju oli mu meelest lausa erilist kaunis ja armas. Ka jesuiitidest kui hariduse ja kõrge kultuuri viljelejatest pean ma väga lugu. Usun, et Heidelbergi ülikooligi on jäänud midagi nende vaimsusest, milles on oluline roll vanade keelte, ajaloo ja antiikkultuuri süvenenud stuudiumil. Leedust sissetoodud vägagi lihtsakoelise saja aasta taguse katoliikluse asemel sooviksin ma Eesti luterlikus kirikuski näha rohkem katoliikluse kõrgintellektuaalsete suundade mõju; viimaste kandjateks on olnud teatavasti dominiiklased ja jesuiidid.
Kes on elanud Tallinnas ja harjunud, et vanalinn jaguneb kaheks, ülalinnaks ja all-linnaks, leiab ilmselt Heidelbergi vanalinnagi olevat vägagi tuttavliku. Ka siin kõrgub kohalike valitsejate linnus kõrgel künkal vanalinna kohal. Linnuses on muuseum, mida on võimalik külastada, kuid siseruumidesse saab vaid giidi juhitud ekskursiooniga. Minagi osalesin ekskursioonil, kus giid näitas erinevaid ruume ja rääkis kohalikust ajaloost. Kahjuks oli siseruumides pildistamine rangelt keelatud ning nii pidin leppima vaid välisvaadete fotodega. Kuna tee peal läks katki minu fotoaparaat, ei saanud ma tuua kaasa kuigi palju viimaseidki. On hea meel, et sain teha pildid vähemalt kohalikest Mithrase kultuse mälestistest. Minu reisi pealõik algas aga lahkumisega Heidelbergist ja jõudmisega Rooma.
Igaveses linnas
Johann Joachim Winkelmann on öelnud: „Maailmas pole peaaegu mitte midagi nii ilusat kui Rooma.“ Ja tal on õigus. Alati, kui külastan Igavest linna, teen seda tohutu hardusvärinaga hinges. Rooma ei ole minu jaoks mitte lihtsalt üks suur linn teiste seas – see on linn, millel on sümboli tähendus. Euroopa kultuur seisab kahel sambal. Nendeks on antiikkultuur ja kristlus. Loomulikult leiab mõlemat erinevatest Euroopa paigust, kuid ma ei tea ühtegi teist linna, kus oleks säilinud nii suur Vana-Rooma ja kristlike mälestiste kontsentratsioon. Olin Roomas küll olnud ka varem, ent tänu DAAD stipendiumile oli mul esmakordselt võimalus veeta Itaalias terve kuu ja tutvuda selle aja jooksul kõigi mälestistega, mida ma varem näinud ei olnud (või mida tahtsin näha taas).
Minu peatuspaigaks oli Saksa Arheoloogiainstituut – teadusasutus, millel on olnud juba alates 19. sajandist oluline roll Rooma muinsuste uuringus. Külastasin Augustuse rahualtarit, Panteoni, Forum Romanumit, Colosseumi, Diocletianuse ja Caracalla terme, Vatikani ning arvukaid muuseume, sealhulgas ka neljas erinevas hoones paiknevat Rooma Rahvusmuuseumi, milles paikneb maailma üks tähtsamaid antiigikogusid. Eriliseks elamuseks oli mulle aga antiikse Ostia külastamine. See Rooma külje all asuv Vana-Rooma sadamalinn väärib tähelepanu oma hästi säilinud tänavavõrgu, arvukate erinevate ehitiste ja ka linnast leitud skulptuuride poolest, mida eksponeeritakse Ostia muuseumis. Kummalisel kombel ei külasta seda linna aga nii palju turiste kui Pompeid. See on taas hea näide sellest, kui palju mõjutavad inimeste ajaloohuvi romaanid ja filmid – Pompei viimsetest päevadest on neid tehtud ju mitmeid. Ometi ei ole Ostia millegi poolest kehvem linn kui Pompei. Võib isegi öelda, et osa mälestistest on siin säilinud paremini ja et mõnes mõttes on need isegi mitmekesisemad kui Pompei omad. Puudub aga pisarakiskujast traagiline story.
Roomas oli mul võimalus kohtuda taas oma perekonnaga, kes lendas sinna otse Tallinnast. Külastasin koos oma ajaloolasest abikaasaga nii palju erinevaid muuseume, kirikuid ja matmispaiku, kui jõudsin. Käisime katakombides, külastasime keiserliku palee varemeid Palatinuse künkal ning püüdsime nähtut ka võimalikult palju piltidel jäädvustada. Oleme varemgi teinud läbi sarnaseid „kultuurimaratone“, kuid pean märkima, et meie kümne-aastane tütar oli erakordselt vapper – ka tema külastas meiega enamikku mälestistest. Ei ole just kerge kõndida ligi 40-kraadises kuumuses Forum Romanumi või Ostia kuumade kivide vahel. Ja just seda me tegimegi – igal päeval hommikust õhtuni. Lõpuks tundsin ma isegi, et väsimus hakkas peale tulema. Kuid meie reis ei piirdunud Roomaga – ees olid uued sihid.
Romantilises Napolis
Roomast kulges meie reis Lõuna-Itaalia suurimasse linna Napolisse, kus olime varemgi põgusalt viibinud. Seekord oli meil võimalus saata linnas mööda palju öid ja elada sisse kohalikku olustikku. Kõrged majad, väga kitsad tänavad, tänavatel rippuv pesu ning maas vedelev prügi on lahutamatu osa Napoli linnapildist. Aga sellesse kuuluvad ka uhked barokiajastu paleed ja kirikud, mille räsitud välisilme annab tunnistust sellest, et aeg, mil Napoli oli esinduslik võimukeskus, on möödas. Elasime vanalinnas, tänava ääres, mis oli nii kitsas, et naaberrõdu oli meist peaaegu käesirutuse kaugusel. Õhtul oli seal mõnus istuda – vaadata linna tulesid ja kuulata hääli. Kui Rooma on tõeline rahvaste paabel, kus kuuleb kõiki keeli ja kohtab inimesi kõigist kultuuridest, näeb Napolis peamiselt vaid kohalikke. Olime abikaasaga võlutud nende rõõmsameelsusest, heatahtlikkusest ja abivalmidusest, mis kompenseeris täielikult nende puuduva võõrkeelte oskuse. Kuigi olime öises Napolis kolamise kohta kuulnud hoiatavaid õudusjutte, ei pidanud me oma sealoleku ajal kogema kohalike poolt mitte mingeid ebameeldivusi.
Sitsiiliasse ja tagasi
Napolist kulges meie teekond rongiga Itaalia saapa lõunakanda ja seejärel praamiga üle Messina väina. Tõenäoliselt võttis üleminek vähem aega, kui Suure väina ületamine Saaremaale pääsemiseks. Sitsiilias ei olnud meist kumbki varem käinud ja seetõttu olime valmis igasugusteks üllatusteks. Neid tuligi, kuid enamasti olid üllatused positiivsed.
Sitsiilia on saar, millel on kohtunud erinevad kultuurid. Siin olid kreeklaste kolooniad, foiniiklaste kolooniad, araablaste ja normannide linnused ja asulad. Külastasime saare pealinna Palermot, mille suurimaks vaatamisväärsuseks linna üldmiljöö kõrval, mida iseloomustasid heledates toonides majad, palmid ja araabiapärased ornamendid, osutus üks maa all asuv kalmistu, milles on säilinud mumifitseerunud surnud.
Vaimulikud, mungad, linnakodanikud, arstid, õpetlased – igal ametil ja seisusel oli siin oma „nurk“, kuhu olid vaatamiseks välja pandud ta maised jäänused. Kohe meenus Tallinna „Surmatants“… Olime otsekui pealtvaatajad, kelle silme ees tants toimus, ainult liikuvate tantsijate asemel vaatasid meile vastu skeletistunud muumiate tühjad silmakoopad, lagunenud riided ja sageli üsna grotesksetesse poosidesse tardunud kadunukeste maised jäänused. Külastasime Agrigentot, mille lähedal paikneb kuulus nn templite org – hulk vanade kreeklaste templeid, millest vanimad pärinevad 6. ja 5. sajandist eKr. Peatusime Sürakuusas, mis oli tuntud oma türannide poolest – linnas, mida on külastanud jumalik Platon ja mille tänavatel on kõndinud õnnetu elusaatusega teadlane Archimedes, kelle roomlased linna vallutamisel jõhkralt tapsid. Viimaks külastasime Cataniat, mille vahetus läheduses asub Etna vulkaan. Siinsed hooned, sealhulgas katedraal, on valmistatud tumedast vulkaanilisest kivimist. Linna sümboliks on Vesuuvi kehastav must elevant, kelle sammast kandev skulptuur paikneb linna peaväljakul. Usuti, et see elevant kaitseb linna Etna purske eest. Sama pidi tegema ka linna kaitsepühak Püha Januarius, kelle kultus on levinud kõikjal Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias. Ja ilmselt ongi kaitsnud, sest kuigi linnast on läinud mööda suured laavamassid, ei ole need kuni tänaseni Cataniat purustanud. Tegime aega parajaks, kuni asusime laevale, et sõita tagasi mandrile. Sõit kestis terve öö ja oli kurnav, sest me ei saanud kajutit ning pidime veetma öö pinkidel reisijate salongis. Vedas, et sinnagi saime. Aga jõudsime hommikuks õnnelikult Napolisse tagasi. Sealt sõitsime uuesti Rooma, veetsime seal veel mõned rikkad ja sisukad päevad ja siis: „Arrivederci, Roma!“ Kui Eestisse jõudsime, ootas meid ees külm ja kõle sügis. Vihma sadas, taevas oli hall. Astusime taas otsekui ühest maailmast teise, teades, et pöördume kord sinna tagasi ja tahame seda teha veel palju kordi.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent ja EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses.
