Inimesi kõrvutades tõdeme, et meil kõigil jääb täiuslikkusest puudu. Võrrelda ju võib, kuid seda puuduolevat leidub alati, nii et mõnikord sunnib see meid inimeseksolemist lausa ebatäiuslikkuse, puudulikkuse kaudu määratlema. Errare humanum est – eksimine on inimlik. Veelgi enam on see tõsi siis, kui inimene seisab igaviku palge ees, kus inimese ebatäiuslikkust ei defineerita enam tema kehva iseloomu või halbade kommete kaudu, vaid küsimuse all on suhe Jumalaga, selle suhte mittetoimimine, katkemine.
Üks britt läks oma luksusliku Rolls Royce’i autoga Mandri-Euroopasse puhkusele ja tee peal juhtus midagi “enneolematut” – tema uhke auto läks katki. Ta helistab autofirmasse: “Kas te saate mind kuidagi aidata, mu auto mootoriga on probleeme?” Ilma pikema jututa saadab firma lennukiga kohale oma töötaja, kes auto üle vaatab ja vajalikud remonditööd sooritab. Autoomanik saab reisi jätkata, kuigi raske südamega, sest teda vaevab mõte, milline arve teda küll koju jõudes postkastis ootab. See saab olema ilmselt midagi väga kopsakat, sest mehaaniku kohalelennutamine ei ole kindlasti peenraha. Koju jõudes ei leia ta aga arvet eest. Kohusetundliku inimesena kirjutab ta autofirmasse ja küsib arve järele ning saab sellise vastuse. “Austatud klient, meie toimikus ei ole ühtegi märget, et Teie Rolls-Royce’il oleks kunagi midagi viga olnud.”
Inimene, kelle elu ripub Kristuse küljes, on sarnases olukorras. Tema toimikus ei ole ühtegi märget puuduste kohta. Ta on täiuslik, nagu tippkvaliteediga toode. Ei, mitte iseenesest ega oma eeskujuliku eluviisi või vägeva usu pärast, vaid Kristuse pärast, kes tema sees elab ja kes kõik puuduoleva lisab ja asendab puuduliku, mis täiuslikkusest vajaka on. Tagasi ei vaadata, sest kõik olnu on möödanikku jäänud ning keegi ei tõsta sellelt enam kunagi katet.
Kristlus ei ole rassimise usund, et hüvitada minevikus tehtud eksimusi, vaid kristlus on Jumala otsimise usund suunaga tulevikku. Martin Luther on seda sõnastanud nii: “Mitte see ei ole (Jumala ees) õige, kes palju häid tegusid teeb, vaid see, kes ilma tegudeta palju Kristusesse usub.” (Heidelbergi disputatsioon, 25. tees) Kes selles usus toimib, ei püüa tegude läbi mitte õigeks või vagaks saada, vaid otsib Jumalat. Ja sellest on küllalt!
Lutheri reformatoorne avastus oli eelkõige ka vabastav sõnum talle endale, kes ta oli otsinud oma elus armulikku ja halastavat Jumalat. Ta meenutas, kuidas ta lausa vihkas õiglast ja karistavat Jumalat, kes nõudis patu käes vaevlevalt inimeselt veel käskude täitmist. Aga sellegipoolest viis ta enda nahal läbi tõsielueksperimendi, kui kaugele võib inimene minna Jumala heakskiidu otsimisel. Temast sai munk, ta oli pühendunum, vagam, ennastohverdavam kui tema kaaslased. Isegi tema vaimulik ülemus pidi teda aeg-ajalt korrale kutsuma, et ta ennast lihtsalt surnuks ei piinaks. Jumal aga halastas ja andis talle äratundmise Pauluse kirjast roomlastele, et Jumal mõistab meid usu läbi õigeks, mitte tegudest. Luther kirjeldab selle tõdemuseni jõudmist, justkui oleks ta uuesti sündinud ja läbi avatud väravate paradiisi astunud. Milline avastus, milline kergendus!
Sama jõuline sõnum kajastub ka selles tundmatu autori usutunnistuses, mida on traditsiooniliselt omistatud Martin Lutherile:
Minu lootus
Siiani on mulle kaasasündinud kurjuse ja nõrkuse pärast võimatu olnud vastata Jumala nõudmistele. Kui ma ei tohi uskuda, et Jumal mulle Kristuse pärast selle igapäevase mahajäämise andestab, siis on minuga kõik läbi. Ma peaksin olema ahastuses, aga ma jätan selle. Mina ei ripu nagu Juudas puu otsas. Ma riputan ennast kas Jeesuse kaela või tema käe otsa nagu patune naine. Ka siis, kui ma olen halvem kui tema, hoian ma oma Issandast kinni. Siis ütleb ta Isale: “See ripats peab ka läbi saama. Ta ei ole küll millestki kinni pidanud ja on kõigist su käskudest üle astunud. Isa, aga ta ripub minu küljes. Mis siis ikka! Ma surin ka tema eest. Lase tal läbi lipsata.”
See peab olema minu usk.
Kadri Lääs (1975), on EELK liige ja kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumisse.
