„Jeesus vastas talle: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Te kuulsite, et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.” Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.“ (Jh 14:23–29)
Mõned aastad tagasi lahkus igavikku mu ema. Kodulinna ja lapsepõlvekoju ei jäänud enam kedagi ja nõnda ma siis pakkisin meie kodus asju kokku, et valmistuda meie korteri müügiks. Ma armastasin oma ema väga. Ema oli mälestuste hoidja. Ta oli alles hoidnud kõik meie pere liikmetele aegade jooksul saadetud kirjad. Nii ma siis istusin seal ja sortisin pakkide kaupa vanu kirju ja kohtusin paljude käegakatsutavate ja kallite mälestustega.
Meenus aeg 1980. aastate lõpul, kui mind võeti Nõukogude armeesse. Ega see lõbus polnud. Meid, eesti poisse, lahutati oma peredest ja saadeti teenima meid okupeerinud riigi armeed vähemalt kaheks aastaks. Ainus kontakt koduga oli aeg-ajalt vahetatud kirjad. Kirjad, milles oli alati palju armastust. Mõnikord oli neis vähe kirjeldusi – seda siis, kui tahtsid koduseid säästa nõukogude sõduri käekäigust. Mõnikord aga vastupidi, üksikasju igapäevaelu tegemistest. Tihti kordus fraas „Igatsen teid kõiki“. Mu pere rippus iga sõna küljes, mis mu kirjadest kaugelt maalt nendeni jõudsid. Ja mina samamoodi – lugesin ikka ja jälle igat rida kodustelt saadud läkitustest. Kui armastad kedagi väga, siis on iga sõna, iga varjund väga oluline.
Mõtle sellele, kui sa esimest korda armusid. Iga sõna, mida su kallim ütles, oli kõigest kõige tähtsam. Kirju lugedes lugesid ikka ka ridade vahelt – mida ta täpselt mõtleb, mida ta siin tunneb. Sa kuulasid tema hääle igat nüanssi, iga väljendit, panid tähele igat pausi. Iga sõna oli oluline. Kui sa armastad kedagi, siis on iga tema sõna sulle oluline.
Jeesus ütles: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna.” Armastus ja usk käivad alati käsikäes. Armastada Jeesust tähendab Temasse uskuda, see tähendab usaldada Teda. Ja armastada Teda tähendab armastada üksteist. Jeesuse „sõnapidamine” ja Tema armastamine ei ole mingi abstraktne kontsept. See on vägagi praktiline. See väljendub praktilistes, käegakatsutavates tegudes.
Pühapäevakoolilapsed koguvad raha, et aidata ühel omaealisel jätkata kooliteed, et ta hilisemas elus ise toime tuleks ja omakorda teisi saaks aidata. Vennad ja õed aitavad iga päev hakkama saada neil, kellel ei ole abi kusagilt võtta. Hea on inimene, kes paneb tähele teise mures nägu ja julgeb küsida, kuidas tal läheb ja kuidas saaks teda aidata. See on toimiv armastus.
Selle kõige juures vihjab Püha Vaim meie südametes, mida teha, kui me tõeliselt tahame järgida Jeesust, pidada Tema sõna. Sest Vaim võtab Kristuse omast ja teeb selle meile teatavaks. Jeesus ei esitanud meile nõudmist „Pidage minu käske!“ ega astunud siis kõrvale, et näha, kuidas me sellega hakkama saame. Ta tõotas meile oma jõudu andvat ligiolu Pühas Vaimus ja oma rahu. Kumbagi neist ei saa omandada neid lihtsalt soovides. Need on kingitused. Nende mõlema jaoks on tarvis sirutada oma tühjad käed vastusena Jumala käegakatsutavale, tegutsevale armastusele – Jeesusele. Hea vastus sellele on usk, usaldus, et Ta on see, kelle Ta ütleb enda olevat – see on elu allikas.
Vaim on väeline ja nõudlik, samas õrn, taas õhutab ta meid tegema asju, mida me iial poleks endid ette kujutanud tegemas – seda kõike kuulekuses Jeesusele ning Jumala ja ligimese armastamises. Jeesuse rahu on tõesti erinev sellest, mida see maailm annab. See ei ole konflikti puudumine. See ei ole uinutav, vaid julgustav, see mitte ei rahusta, vaid innustab minema sinna, kuhu Jeesus meid juhib, vapraina Vaimus.
Oli veel midagi, mis ma leidsin tol päeval meie lapsepõlvekodus asju sortides. Ema rahakoti vahel oli väike paberitükk, millele oli kirjutusmasinaga trükitud mõnesõnaline vaimulik mõte. Mulle meenus, et ta sai selle kunagi üle kolmekümne aasta tagasi kingituseks Koeru palvemajast ühel emadepäeval. Mäletan, et see oli tema jaoks väga eriline. Ta näitas seda mulle tol korral rõõmuga kui Jumala kinnitust oma kutsumusest ja iseloomust, aga tol korral, noore poisikesena, ma ei hoolinud sellest eriti. Nüüd, aastakümneid küpsemana hoolin sellest, sest sõnad sellel paberitükikesel kirjeldavad ühe kalli inimese hinge ja olemust, keda ma väga olen armastanud. Sellel paberitükikesel seisab: „Õige inimese armastus on inimkonna armastamine, mis leiab väljenduse teenimises.” Nüüd on see minu rahakoti vahel ja ma tahan neid sõnu pidada. Jeesuse armastuse pärast.
Kui me armastame Jeesust, küll me siis peame Tema sõna ja leiame rahu, mis ületab inimliku taipamise, teenides neid, keda Jeesus armastab.
Priit Tamm (1968) on Eesti Metodisti Kiriku Tartu Püha Luuka koguduse pastor.
